Düün. Frank Herbert

seda tahtsidki?” sosistas ta.

      „Vaata maha, noormees,” hingeldas Gurney.

      Paul kuuletus ja nägi, et Halleck oli torganud laua nurga alt kinžalli otsapidi talle peaaegu kubemesse.

      „Oleksime korraga surma saanud,” ütles Halleck. „Kuid peab möönma, et vajaduse korral võitled sa paremini. Paistab, et see toob õige tuju peale.” Ning ta naeratas kavalasti, tindivärvi arm lõua ümber looklemas.

      „Sa ründasid mind nii ägedasti,” ütles Paul. „Kas oleksid tõesti mind haavanud?”

      Halleck tõmbas kinžalli ära ning sirutas end. „Kui oleksid võidelnud alla oma võimete, oleksin kriimustanud sind õige kenasti ja tekitanud armi, mis juba meelest ei lähe. Ma ei taha, et mu lemmikõpilane langeb esimese vastujuhtuva Harkonneni hulguse käe läbi.”

      Paul deaktiveeris oma kilbi ja naaldus laua vastu, et hinge tõmmata. „Ma olin selle ära teeninud, Gurney. Aga mu isa vihastab, kui sa mulle haiget teed. Ma ei taha, et sind karistataks minu vea tõttu.”

      „See oleks ka minu eksimus,” ütles Halleck. „Ja paari harjutusel saadud armi pärast ei pea sa küll muretsema. Oled õnneseen, et sul neid nii vähe on. Mis su isasse puutub – hertsog karistaks mind üksnes siis, kui mul ei läheks korda teha sinust esmaklassilist võitlejat. Ja ma oleksin teinud vea, kui poleks sulle selgitanud, missugusele eksiarvamusele sa oled tujude suhtes järsku sattunud.”

      Paul sirutas end ja torkas pistoda tagasi randmetuppe.

      „Ega me sinuga siin just eriti ei mängi,” ütles Halleck.

      Paul noogutas. Teda hämmastas Hallecki harjumatu tõsidus, mehe kainestav pingsus. Ta vaatas peedikarva tintviinapuuarmi mehe lõual ja meenutas lugu sellest, kuidas Metsaline Rabban oli tolle armi sinna jätnud Harkonnenide orjalaagris Giedi Esimesel. Ning Paulil hakkas järsku häbi, et ta hetkekski oli Halleckis kahelnud. Siis turgatas Paulile pähe, et Halleckil oli valus, kui ta selle armi sai – võib-olla niisama valus nagu temal Kõrgeaulise Ema juures. Külmavärinaid tundes tõrjus ta selle mõtte kõrvale.

      „Arvatavasti lootsin ma siiski pisut mängida,” ütles Paul. „Viimasel ajal on siin kõik nii tõsine.”

      Tunnete varjamiseks pööras Halleck pea kõrvale. Ta silmad kipitasid. Sisimas tundis ta valu – see oli nagu õõnes mull paigas, mille Aeg oli temas mõnel ammumöödunud päeval tühjaks kiskunud.

      Kui kiiresti tuleb tal mehistuda, mõtles Halleck. Õige varsti peab ta sisimas otsustama, kuidas täita see julma ettevaatuse formular, tühi rida blanketil: „Palun kirjutage siia oma järglase nimi”.

      Halleck kõneles tema poole vaatamata: „Ma tundsin, et sa tahad mängida, noormees, ja mulle pole midagi meelepärasemat kui teha seda koos sinuga. Aga mängude aeg on läbi. Homme läheme me Arrakisele. Arrakis on päris. Harkonnenid on tõelised.”

      Paul puudutas otsaesist rapiiriga, mida ta püsti käes hoidis.

      Halleck pöördus, nägi tervitust ja vastas sellele peanoogutusega. Ta osutas mannekeeni poole. „Nüüd harjutame ajastamist. Palun võta seda tõsiselt. Ma juhin mannekeeni siit, et mul oleks kogu tegevusest ülevaade. Ja ma hoiatan sind, et proovin täna uusi võtteid. Ehtne vaenlane nõnda ei hoiata.”

      Paul tõusis kikivarvule, et lõdvestada lihaseid. Tõdemus, et tema elus kõik kiiresti muutub, täitis teda pühaliku tundega. Ta läks mannekeeni juurde, vajutas nuppu selle rinnal ja tundis, kuidas selle kaitseväli tema relva kõrvale tõrjus.

      „En garde!” hüüdis Halleck, ja nukk asus rünnakule.

      Paul aktiveeris oma kilbi, pareeris ja andis pareerivaid vastulööke.

      Halleck jälgis poissi mannekeeni juhtseadme tagant. Tema mõistus tundus olevat jagunenud kaheks: üks teadis seda, mida võitlustreeningul tarvis läheb, teine aga eksles kuskil kaugemal.

      Olen hoolega kasvatatud viljapuu, mõtles ta. Täis hoolega kasvatatud tundeid ja võimeid ja kõik need on mulle külge poogitud – kellelegi teisele noppida.

      Millegipärast meenus talle ta noorem õde, kelle haldjanägu ta selgesti mäletas. Kuid õde oli surnud – Harkonneni sõdurite lõbumajas. Õele meeldisid võõrasemad… või hoopis maarjalilled? Ta ei mäletanud. Ja see häiris teda.

      Paul andis nukule tõrjuva vastulöögi ning kergitas entretisser’ks oma vasaku käe.

      Päris nutikas see väike põrguline! mõtles Halleck, ise tähelepanelikult Pauli ühtesulavaid käeliigutusi jälgides. Ta on iseseisvalt harjutanud ja õppinud. See pole Duncani stiil, ja kindlasti pole seda õpetanud ka mina!

      See mõte vaid suurendas Hallecki kurbust. Olen tuju võimuses, mõtles ta. Ning hakkas siis mõtlema Paulist, kas poiss oli üldse kunagi, pea padjas, hirmunult öö hääli kuulatanud.

      „Kui soovid oleksid kalad, siis viskaksime kõik võrgud vette,” pomises ta.

      See oli tema ema väljend ja ta kasutas seda alati, kui tundis, et tume tulevik tema üle võimust võtab. Siis mõtles ta, kui veider on seda väljendit kasutada planeedil, kus pole kunagi olnud meresid ega kalu.

      YUEH (juu’i), Wellington (ue‘lingtön), stdrd 10.082–10.191; Suk-Kooli meditsiinidoktor (lõpet. 10.112); abikaasa: Wanna Markus, B.G. (Stdrd 10.092–10.186?); peamiselt tuntud kui hertsog Leto Atreidese reetja. (Kirj.: Bibliograafia, lisa VII [Imperaatorlik töötlus] ja Reetmine.)

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Leksikon”

      Kuigi Paul kuulis kangevõitu, kaalutletud sammude järgi, kuidas dr Yueh treeningusaali sisenes, jäi ta väljasirutatult lebama harjutuslauale, kuhu oli ta lahkudes jätnud massöör. Pärast Gurney Hallecki treeningut oli ta suurepäraselt lõdvestunud.

      „Paistab, et tunned end mugavalt,” ütles Yueh rahuliku, kõrge häälega.

      Paul tõstis pea, nägi mehe sirget kuju seismas mõne sammu kaugusel, heitis pilgu tema kortsulisele mustale rüüle, tumepunaste huulte ja mustade sorgus vuntsidega kandilisele peale, imperaatorliku töötluse briljanttätoveeringule tema laubal ja pikkadele mustadele juustele, mis olid pistetud läbi Suk-Kooli hõberõnga mehe vasakul õlal.

      „Sa rõõmustad, kui kuuled, et täna pole meil tavalise õppetunni jaoks aega,” ütles Yueh. „Su isa tuleb varsti siia.”

      Paul tõusis istuli.

      „Aga ma olen pannud sulle vaatamiseks valmis filmraamatute aparaadi ja mõned õppetunnid Arrakisele sõidu ajaks.”

      „Nojah.”

      Paul hakkas rõivaid selga tõmbama. Isa tulek erutas teda. Nad olid saanud nii vähe aega koos olla pärast seda, kui saabus imperaatori käsk võtta vastu feood Arrakisel.

      L-kujulise laua poole minnes mõtles Yueh: kuidas poiss on mõne viimase kuuga mehistunud. Ja kõik läheb kogu liha teed! Kui kurb, et see kõik läheb kogu liha teed. Ning ta meenutas endale: ei tohi kahelda. Ma teen seda ainult sellepärast, et Harkonneni metsalised ei saaks enam mu Wannale liiga teha.

      Kuube kinni nööpides läks Paul tema juurde. „Mida ma sinnasõidu ajal õpin?”

      „Ah-h-h, Arrakise maastiku eluvorme. Planeet paistab olevat avasüli vastu võtnud teatud maised eluvormid. Pole selge, kuidas. Pean kohale jõudes üles otsima planeedi ökoloogi – kellegi dr Kynesi – ja pakkuma talle uurimistöös oma abi.”

      Ning Yueh mõtles: mis ma küll räägin? Silmakirjatsen juba iseenda ees.

      „Kas seal on ka midagi fremenite kohta?” küsis Paul.

      „Fremenite kohta?” Yueh trummeldas sõrmedega lauale, kuid Pauli pilgu peale katkestas selle närvilise žesti ning peitis käe laua alla.

      „Võib-olla tead sa midagi kogu Arrakise elanikkonnast,” ütles Paul.

      „Noh-h-h, ilmtingimata,” ütles Yueh. „Seal on põhiliselt kahte eri liiki