Düün. Frank Herbert

head meelt vanamehele, kes sind armastab? Tule siia ja istu näoga ukse poole. Mitte sellepärast, et lossis varitseks sind mingi oht, aga ma tahan, et see saaks sulle harjumuseks.”

      Paul ajas end jalule ja tuli teisele poole lauda. „Lähed juba täna?”

      „Täna jah, ja sina tuled homme järele. Järgmine kord kohtume sinu uues maailmas.” Ta võttis Pauli paremast õlavarrest kinni. „Hoia oma noakäsi vaba, eks ole? Ja kilp täiesti laetud.” Ta laskis käe lahti, patsutas Pauli õlale, pöördus ringi ja läks kiirel sammul ukse poole.

      „Thufir!” hüüdis Paul.

      Hawat peatus lävel ning pöördus ringi.

      „Ära ka sina kunagi istu seljaga ukse poole,” ütles Paul.

      Naeratus levis üle kortsulise näo. „Ei istu, noormees. Selle peale võid kindel olla.” Ning sulgenud enda järel vaikselt ukse, ta lahkus.

      Paul istus Hawati kohale ja silus pabereid. Veel üks päev siin, mõtles ta. Ta vaatas toas ringi. Me lahkume. Lahkumise mõte tundus talle äkki tõelisem kui kunagi varem. Talle meenus, et veel oli too vana naine rääkinud, et maailm on asjade summa – inimesed, tolm, taimed, kuud, looded, päikesed –, looduseks nimetatav tundmatu summa, ähmane kogusumma ühegi praegu-tundeta. Ning Paul mõistatas: mis asi see praegu on?

      Uks Pauli vastas paisati valla ning sisenes inetu mehemürakas sületäie relvadega.

      „Noh, Gurney Halleck,” hüüdis Paul, „kas sina oled uus relvaülem?”

      Halleck lõi ukse kannaga kinni. „Tean küll, et sulle meeldiks rohkem, kui oleksin tulnud mänge mängima,” ütles ta. Toas ringi vaadates märkas sõdalane, et Hawati mehed olid juba sellest üle käinud, kontrollides selle ohutust hertsogi pärijale. Kõikjale oli jäänud sellest tähelepandamatuid märke.

      Paul vaatas, kuidas inetu mees uuesti kõikudes liikuma hakkas, oma relvalaadungiga harjutuslaua poole suundus, õlal rippumas üheksakeeleline balisett, mängimiskamm sõrmlaua pea juures keelte vahele torgatud.

      Halleck asetas relvad harjutuslauale, seadis need ritta – rapiirid, pistodad, kinžallid, loidnool-uimastid, kilbivööd. Kui mees naeratas, kõverdus sellest arm, millega tintviinapuu puudutus oli märgistanud ta lõuajoone.

      „Niisiis pole sul minule varuks isegi mitte tere hommikust, noor põrguline?” küsis Halleck. „Ja mis ora sa vanale Hawatile heasse kohta pistsid? Ta tormas minust hallis mööda, nagu jookseks vaenlase matusele.”

      Paul irvitas. Kõigist isa meestest kõige enam meeldis talle Gurney Halleck, ta teadis mehe kõneviisi ja uljust, tolle naljatusi ja pidas teda pigem sõbraks kui palgasõduriks.

      Halleck võttis õlalt baliseti ning hakkas seda häälestama. „Kui sa’i taha, s’ ära räägi,” ütles ta.

      Paul tõusis ja hüüdis üle toapõranda tulles: „Noh, Gurney, kas täna hakkame musitseerima, kui käes on võitluse aeg?”

      „Niisiis ütleme täna endast vanematele ninakusi,” lausus Halleck. Ta proovis pillikeelt ja noogutas.

      „Kus on Duncan Idaho?” küsis Paul. „Kas mitte tema ei pidanud mulle võitluskunste õpetama?”

      „Duncan juhib teist lainet, mis Arrakisele läks,” ütles Halleck. „Sul pole kedagi peale vaese Gurney, kes tuli just lahingust ja kibeleb musitseerima.” Ta tõmbas teist keelt, kuulatas ja naeratas. „Ja nõukogu otsustas, et sa oled nii kehv sõjamees, et parem sust pillimees teha, et su elu täitsa raisku ei läheks.”

      „Eks laula siis mulle,” ütles Paul. „Siis tean, kuidas seda teha ei tohi.”

      „Ahh-hah!” naeris Gurney ning alustas „Galaatsia tüdrukuid”, mängimiskamm nobedasti keeli noppimas.

      „Oh-h-h, galaatsia piigad

      teevad seda pärlite eest

      ja vett küsivad arrakeenid!

      Ent kui igatsed daami

      kui lõõmavat leeki,

      siis Caladani tütart proovi!”

      „Sinusuguse viletsa moosekandi kohta pole see paha,” ütles Paul. „Aga kui mu ema kuuleb sind lossis niisugust kõlvatust laulmas, siis riputab ta su kõrvad müürile kaunistuseks.”

      Gurney sikutas oma vasakut kõrva. „Kehv kaunistus küll, eriti pärast vermeid, mida need on saanud, kui ma, kõrv lukuaugu vastas, kuulasin, missuguseid kummalisi laulukesi harjutas teisel pool ust oma balisetiga üks mu tuttav noormees.”

      „Ah oled unustanud, mis tunne on heita liivasesse sängi!” Paul tõmbas laualt kilbivöö ja kinnitas selle kiiresti vööle. „Eks võitleme siis!”

      Üllatust teeseldes tegi Halleck suured silmad. „Ah nii! See oli sinu kuri käsi, mis seda liiva riputas! Kaitse end täna, noor isand – kaitse end!” Ta haaras rapiiri ja viibutas seda läbi õhu. „Olen tasuihas põrguvaenlane!”

      Paul tõstis teise rapiiri, painutas seda ning seisis siis aguile’i, üks jalg ees. Dr Yueh’t jäljendades manas ta näole piduliku ilme.

      „Missuguse puupea küll saadab isa mulle võitlemist õpetama,” rääkis ta poollauldes. „See puupeast Gurney Halleck on unustanud esimese asja, mida õpetatakse kilbi ja relvaga võitlejale.” Paul vajutas nupule oma vööl ja tundis, kuidas nahka surisema pannes liikus kaitseväli pealaest keha mööda allapoole, ja kuulis, kuidas kilp iseloomulikke hääli tekitades tihenes. „Kilbivõitluses liigutakse kaitses kiiresti ja rünnakul aeglaselt,” ütles Paul. „Rünnaku ainus eesmärk on ahvatleda vastane valesammule, et ta jääks avatuks õudsele rünnakule. Kilp tõrjub kiire löögi ja laseb läbi aeglase kinžalli!” Paul tõstis rapiiri, tegi kiire findi ja tõmbas relva tagasi aeglaseks löögiks, mis pidanuks läbistama teise mõistuseta kaitsekilbi.

      Halleck jälgis tema tegutsemist ja pöördus kõrvale päris viimasel hetkel, lastes teral mööduda oma rinna eest. „Kiirus on suurepärane,” ütles ta. „Aga sa olid täiesti avatud vastulöögiks pistodaga.”

      Paul taganes tusaselt.

      „Peaksin sul niisuguse lohakuse eest tagumiku kuumaks kütma,” ütles Halleck. Ta tõstis laualt halja kinžalli. „Vaenlase käes oleks see sust elumahla välja lasknud! Oled taibukas õpilane, pole midagi öelda, aga ma olen sind hoiatanud, et sa isegi nalja tehes ei laseks oma kaitsealasse meest, kellel on tapariist käes!”

      „Arvatavasti pole ma täna õiges tujus,” ütles Paul.

      „Tujus?” Hallecki häälest kostis viha isegi läbi summutava kilbi. „Mis on tujul sellega pistmist? Sa võitled siis kui tarvis, ja seda igasuguse tujuga! Tuju on rahvamassi, armatsemise või baliseti mängimise jaoks. See pole võitluse jaoks.”

      „Anna andeks, Gurney.”

      „Nii kergesti see ei käi!”

      Halleck aktiveeris oma välja, tõmbus küüru, vasakus käes kinžall ja paremas kõrgele tõstetud rapiir. „Ja nüüd ütlen päris tõsiselt, et kaitse end!” Ta tegi kõrge hüppe kõrvale, siis ette ja ründas maruliselt.

      Paul taganes pareerides. Ta tundis, kuidas kilbid serviti kokku puutudes prigisesid ja teineteisest eemale tõukusid, tajus elektrilist kirvendust, mida see kontakt tema nahal põhjustas. Mis sellesse Gurneysse puges? küsis ta endalt. Ta ei tee nalja! Paul liigutas vasakut kätt, poetas pistoda selle randmetupest endale pihku.

      „Kas juba läheb lisatera tarvis?” mühatas Halleck.

      Kas see on reetmine? arutas Paul. Gurney see kindlasti pole!

      Võideldes ringlesid nad mööda tuba. Löögile järgnes pareering, findile kontrafint. Õhk nende kilbimullide sees hakkas läppuma, sest tõkke servast vahetus seda liiga aeglaselt. Iga kord, kui kilbid kokku puutusid, tundsid nad järjest tugevamat osoonilõhna.

      Paul taganes endiselt, kuid nüüd harjutuslaua poole.