Düün. Frank Herbert

ma sellest, mida too vana naine ütles? Kuidas ta mu keelepaelad kinni sõlmis?

      Hertsog märkas poja kitsikust ja ütles: „Hawat näeb peamist võimalust nagu alati. Aga see pole veel kõik. Mina näen näiteks CHOAM-kompaniid – Combine Honnete Ober Advancer Mercantiles, mis galakis tähendab Ausate Arenenud Ülemkaupmeeste Huviliitu. Kui Tema Majesteet annab meile Arrakise, siis peab ta andma meile ka CHOAM-is direktoraadi… mis on osav saavutus.”

      „CHOAM valitseb vürtsiturgu,” ütles Paul.

      „Ja Arrakis oma vürtsiga avab meile värava CHOAM-i,” ütles hertsog. „CHOAM on melanžist tähtsamgi.”

      „Kas Kõrgeauline Ema hoiatas sind?” pahvatas Paul. Käsi rusikasse pigistades tundis ta peopesades niiskust. Ta pidi selle küsimuse jõuga endast välja pressima.

      „Hawat räägib mulle, et too moor hirmutas su oma Arrakise-juttudega päris ära,” ütles hertsog. „Ära lase naise hirmudel hägustada oma mõistust. Ükski naine ei taha, et tema armsad ohtu satuksid. Nende juttude taga on su ema käsi. Võta seda kui märki tema armastusest meie vastu.”

      „Kas ema on fremenitest kuulnud?”

      „Jah, ja veel paljust muust.”

      „Millest?”

      Ning hertsog mõtles: tõde võib olla tema ettekujutusest hullemgi, aga isegi ohtlikest faktidest on kasu, kui oskad neid kasutada. Ja seda, kuidas ohtudega toime tulla, on minu pojale õpetatud armu heitmata. Kuid tuleb anda talle aega atra seada – ta on veel noor.

      „Vähesed kaubad pääsevad CHOAM-i haardest,” ütles hertsog. „Palgid, eeslid, hobused, lehmad, metsamaterjal, sõnnik, haid, vaalanahk – kõige proosalisem ja kõige eksootilisem… isegi meie vaese Caladani pundi riis on nende huviorbiidis. Kõik, mida transpordib Gild: Ecazi kunstivormid, Richese ja Ixi masinad. Aga melanži kõrval kahvatub kõik. Peotäie vürtsi eest võib osta maja Tupilel. Seda ei saa toota, vaid tuleb Arrakisel kaevandada. See on ainulaadne ja tõeliste geriaatriliste omadustega.”

      „Ja nüüd on see meie käes?”

      „Teatud piirini. Tähtis on arvestada kõiki Kodasid, kes CHOAM-ist kasu saavad. Ja mõtle sellele, kui suur osa kasust tuleb üheainsa toote pealt – vürtsist. Kujuta ette, mis siis juhtub, kui vürtsitoodang peaks mingil põhjusel vähenema.”

      „Kes on melanži varunud, need võivad püstirikkaks saada,” ütles Paul. „Teised pühivad oma suud puhtaks.”

      Hertsog lubas endale hetkeks rõõmutut rahulolu, mõeldes poega silmitsedes sellest, kui haritud tähelepanekuid see teha oskas. Ta noogutas. „Harkonnenid on seda varunud üle kahekümne aasta.”

      „Nad tahavad vähendada vürtsitoodangut ja teha sind selles süüdlaseks.”

      „Nad soovivad, et Atreidese nimi muutuks ebapopulaarseks,” ütles hertsog. „Mõtle Landsraadile, kes vaatab minule kui mõnes mõttes juhile – olen ju nende mitteametlik spiiker. Mõtle sellele, kuidas reageeriksid nemad, kui minu süül nende sissetulek tõsiselt väheneks. Lõppude lõpuks tuleb ju oma kasu ennekõike. Saadame selle Suure Konventsiooni põrgu! Ega siis tohi lasta kellelgi end paljaks röövida!” Hertsogi huuled väändusid karmiks muigeks. „Nad vaatavad kõrvale, tehtagu minuga mis tahes.”

      „Isegi kui meid rünnatakse aatomipommidega?”

      „Nii häbematuks asi ei lähe. Avalikult Konventsioonile vastu ei hakata. Aga vähemad asjad lähevad peaaegu kõik käiku… võib-olla isegi tolmutamine ja pinnase mürgitamine.”

      „Mispärast me siis selle möllu sisse läheme?”

      „Paul!” Hertsog kortsutas oma poja peale kulmu. „Lõksu asukoha teadmine on esimene samm selle vältimiseks. See on nagu kahevõitlus, poeg, ainult et suuremas ulatuses – findi findi fint… näiliselt lõputa. Ülesanne on see lahti harutada. Teades, et Harkonnenid on varunud melanži, küsime teise küsimuse: kes veel seda varuvad? Nii saame oma vaenlaste nimekirja.”

      „Kes?”

      „Mõned Kojad, kelle vaenust meie vastu teame juba ammu, ja mõned, keda peame sõpradeks. Hetkel ei tule meil nende pärast muretseda, sest üks on teistest tunduvalt tähtsam: meie armas padišahh-imperaator.”

      Paul püüdis neelatada, kuid äkki ta kurk kuivas. „Kas sa ei saa kokku kutsuda Landsraadi, paljastada…”

      „Anda vaenlasele mõista, et teame, kummas käes ta nuga peidab? Aga, Paul – nüüd me ju näeme nuga. Kes teab, kuhu see järgmisel korral peidetakse? Kui anname asja Landsraadi arutada, siis tekitame sellega ainult suure segaduse. Imperaator ei eita midagi. Kes talle vastu hakkab? Me võidaksime vaid pisut aega, aga riskiksime kaosega. Ja kust tuleb järgmine rünnak?”

      „Kõik Kojad võiksid hakata vürtsi varuma.”

      „Meie vaenlased on seda juba alustanud – nende edumaad see ei kaota.”

      „Imperaator,” ütles Paul. „See tähendab sardokare.”

      „Kes kahtlemata kannavad Harkonneni vormi,” ütles hertsog. „Aga fanaatilisteks sõdalasteks jäävad nad sellegipoolest.”

      „Kuidas saavad fremenid meid sardokaride vastu aidata?”

      „Kas Hawat rääkis sulle Salusa Teisest?”

      „Imperaatori vanglaplaneedist? Ei.”

      „Mis siis, kui see polegi ainult vanglaplaneet, Paul? Ühele küsimusele Imperaatorlike Sardokarivägede kohta pole vastust: kust nad tulevad?”

      „Vanglaplaneedilt?”

      „Kusagilt peavad nad tulema.”

      „Aga nekrutid, keda imperaator nõuab…”

      „Meid tahetaksegi panna uskuma, et nad on kõigest imperaatori sõjaväkke võetud mehed, keda hästi ja noorelt välja õpetatakse…”

      „Aga kõik teated Salusa Teisest ütlevad, et see maailm on põrgu!”

      „Kahtlemata. Aga missugused keskkonna tingimused sa selleks valid, kui tahad kasvatada sitkeid, tugevaid, tuliseid mehi?”

      „Kuidas saab võita niisuguste meeste ustavuse?”

      „Selleks on järeleproovitud võimalused: mäng nende kindlale üleolekutundele, salajase lepingliidu salapära, ühiste kannatustega tekkinud kambavaim. See on teostatav. Seda on tehtud palju kordi paljudes maailmades.”

      Noogutades silmitses Paul tähelepanelikult isa nägu. Ta tundis, et kohe ütleb see midagi tähtsat.

      „Võta näiteks Arrakis,” ütles hertsog. „Kui lähed linnadest ja garnisonidest välja, siis on see igas mõttes niisama kohutav koht nagu Salusa Teine.”

      Paul tegi suured silmad. „Fremenid!”

      „Meil on seal potentsiaalselt niisama tugev ja hädaohtlik sõjavägi nagu sardokarid. On vaja kannatust, et neid salaja ette valmistada, ja raha, et neid korralikult varustada. Aga fremenid on olemas… ja vürtsiraha samuti. Nüüd näed, mispärast me läheme Arrakisele, kuigi teame, et see on lõks.”

      „Kas Harkonnenid ei tea fremenitest midagi?”

      „Harkonnenid kirtsutasid fremenite peale nina, jahtisid neid lõbu pärast ega vaevunud neid isegi üle lugema. Me ju teame, missugust poliitikat Harkonnenid rakendavad planeetide elanike suhtes – kulutada nende peale võimalikult vähe.”

      Kui hertsog asendit muutis, välgatasid tema rinnal haukamärgi metallniidid. „Mõistad?”

      „Me peame praegu fremenitega läbirääkimisi,” ütles Paul.

      „Läkitasin sinna missiooni Duncan Idaho juhtimisel,” ütles hertsog. „Duncan on küll uhke ja halastamatu mees, aga tõelembene. Minu meelest peaks ta fremenitele meeldima. Kui meil on õnne, siis otsustavad nad tema järgi ka meie üle: Duncan tähendab moraali.”

      „Duncan tähendab moraali,” ütles Paul, „ja Gurney vaprust.”

      Ning