Düün. Frank Herbert

Oh…” Jessica kiskus mõtted minevikust eemale ja pööras näo Kõrgeaulise Ema poole, kes, selg vastu kiviseina, istus kahe läänepoolse akna vahel. „Mida te minult kuulda tahate?”

      „Mida ma sinult kuulda tahan? Mida ma sinult kuulda tahan?” jäljendas vana naise hääl õelalt.

      „Olgu peale, ma sain poja!” kähvas Jessica. Ta mõistis, et hakkab vastu tahtmist vihaseks saama.

      „Sul kästi sünnitada Atreidesele ainult tütreid.”

      „Ma tähendasin talle nii palju.”

      „Ja sina oma upsakuses mõtlesid, et suudad ilmale tuua Kwisatz Haderachi!”

      Jessica ajas lõua ette. „See tundus mulle võimalik.”

      „Sina mõtlesid ainult oma hertsogi kirglikust soovist poega saada,” nähvas vana naine. „Aga tema tahtmised selles asjas ei loe. Atreidese tütre oleks saanud mehele panna Harkonneni pärijale ja asi olnuks korras. Sina oled selle lootusetult sassi ajanud. Nüüd võime mõlemad pärilikud liinid kaotada.”

      „Te pole eksimatu,” ütles Jessica. Ta kogus end, et vanale naisele otsa vaadata.

      Selle peale pomises vana naine: „Mis tehtud, see tehtud.”

      „Ma tõotasin mitte kahetseda oma otsust,” ütles Jessica.

      „Kui üllas!” irvitas Kõrgeauline Ema. „Ei mingit kahetsust. Eks me näe, mis saab siis, kui su pea eest pakutakse tasu ja iga mees pöörab end sinu ja su poja vastu.”

      Jessica kahvatas. „Kas muud võimalust ei ole?”

      „Muud võimalust? Kas seda küsib benegesseritlane?”

      „Ma küsin ainult seda, mida teie oma ülivõimetega tulevikus näete.”

      „Mina näen tulevikus seda, mida olen minevikuski näinud. Sa ju tead suurepäraselt, missuguse seaduspära järgi me tegutseme. Inimsugu teab, et on surelik, ja kardab oma järeltulijate mandumist. Asi on veres – geenitüvesid tuleb segada ilma igasuguse seaduspärata. Impeerium, CHOAM-kompanii, kõik Kojad on vaid ajuvad laevariismed selles tulvavees.”

      „CHOAM,” pomises Jessica. „Minu meelest on juba otsustatud, kuidas Arrakise sõjasaaki jagada.”

      „Mis see CHOAM-gi muud on kui meie aja tuulelipp,” ütles vana naine. „Imperaator ja tema sõbrad kamandavad nüüd viitkümmend viit koma kuutkümmend viit protsenti CHOAM-i direktoraadi häältest. Muidugi haistavad nad kasumit, ja kui teised usutavasti sedasama haistavad, siis kasvab ka tema poolt hääletajate arv. See on ajaloo seaduspära, tüdruk.”

      „Seda on mul praegu küll tarvis,” ütles Jessica. „Ajaloo ülevaadet.”

      „Ära albi, tüdruk! Sa tead väga hästi, missuguste jõudude keskel me elame. Meie tsivilisatsioonil on kolm tugipunkti: imperaatori õukond, mida tasakaalustab Landsraadi Kodade Föderatsioon, ja nende vahel Gild oma neetud tähtedevahelise transpordi monopoliga. Poliitikas on see kolmjalg kõige ebastabiilsem moodustis. See on halb juba ilma feodaalse töökultuurita, mis pöörab selja enamikule teadustele.”

      Jessica lausus kibedalt: „Piisad tulvavees – ja see piisk siin, see on hertsog Leto, see siin on tema poeg ja see siin…”

      „Ah, jää vait, tüdruk! Mängu alustades teadsid sa väga hästi, missugusel kitsal noateral sa kõnnid.”

      „„Mina olen benegesseritlane, mina olen vaid selleks, et teenida,”” tsiteeris Jessica.

      „Tõsi,” ütles vana naine. „Ja nüüd võime loota vaid seda, et suudame ära hoida üldise hävingu ja päästa kõige tähtsamad pärilikkuseliinid.”

      Jessica sulges silmad ja tundis laugude all pisaraid. Ta ohjeldas nii sisemised kui välimised hirmuvärinad, hingelduse, südamepekslemise ja peopesade niiskumise. Seejärel ta ütles: „Ma maksan oma vea eest ise.”

      „Ja poeg maksab ühes sinuga.”

      „Ma kaitsen teda, nagu oskan.”

      „Kaitsed!” sähvas vana naine. „Tead väga hästi, kui ohtlik see on. Kui kaitsed teda liiga palju, ei kasva ta nii tugevaks, et saatusega heidelda.”

      Jessica pööras pea kõrvale ja vaatas aknast välja, tihenevasse pimedusse. „Kas see planeet, see Arrakis, on tõesti nii kole koht?”

      „On koledamaidki. Missionaria Protectiva on käinud seal olusid pehmendamas.” Hiivanud end jalule, silus Kõrgeauline Ema oma kleidi volti. „Kutsu poiss sisse. Ma pean varsti minema hakkama.”

      „Kas tõesti peate?”

      Vana naise hääl kõlas pehmelt. „Jessica, tüdruk, ma soovin, et võiksin siia jääda ja su kannatustest osa saada. Aga igaüks peab ise oma risti kandma.”

      „Tean.”

      „Oled mulle niisama kallis nagu mu oma tütred, aga see ei tohi mõjutada mu tööd.”

      „Mõistan… Vajadus…”

      „Me mõlemad teame, mida sa tegid ja mispärast. Aga hea süda sunnib mind siiski ütlema, et su noormehel on mingi võimalus jõuda Bene Gesseriti täiuseni. Aga sa ei tohi liiga palju loota.”

      Jessica pühkis silmanurgad kuivaks. See oli vihane žest. „Sa paned mind taas tundma end väikese tüdrukuna – üles ütlema oma esimest õppetundi.” Ta sundis end lausuma: „„Inimesed ei tohi kunagi alistuda loomadele.”” Ta nuuksatas ja lausus vaikselt: „Olen olnud nii üksi.”

      „Seegi peaks olema üks katse,” ütles vana naine. „Inimesed on peaaegu alati üksi. Kutsu nüüd poiss. Tal on olnud pikk ja hirmus päev. Aga tal on olnud aega järele mõtelda ja meenutada, ja ma pean küsima veel tema unenägude kohta.”

      Jessica noogutas, läks Mõtluskambri ukse juurde ja tegi selle lahti. „Paul, tule nüüd palun siia!”

      Paul astus tuppa nõnge aeglusega. Ta silmitses oma ema, otsekui oleks see talle võõras. Kõrgeaulisele Emale heidetud pilku looritas mure, kuid seekord noogutas ta temale kui võrdsele. Ta kuulis, kuidas ema tema järel ukse sulges.

      „Noormees,” alustas vana naine. „Räägime veel su unenägudest.”

      „Mida te tahate?”

      „Kas sa näed und igal öösel?”

      „Mitte niisuguseid unenägusid, mida tasuks mäletada. Ma mäletan küll kõiki, aga mõned neist väärivad mäletamist ja mõned mitte.”

      „Kuidas sa seda vahet tead?”

      „Lihtsalt tean.”

      Vana naine heitis pilgu Jessicale ja siis uuesti Paulile. „Mida sa eile öösel unes nägid? Kas see tasuks meelespidamist?”

      „Jah.” Paul sulges silmad. „Nägin unes koobast… ja vett… ja seal on üks tüdruk – väga kõhn ja suurte silmadega. Tema silmad on üleni sinised, ühegi valge laiguta. Ma räägin temaga ja kõnelen sinust, sellest, et kohtasin Caladanil Kõrgeaulist Ema.” Paul avas silmad.

      „Kas meie kohtumine, millest sa tüdrukule räägid, toimub täna?”

      Paul mõtles järele ja ütles siis: „Jah. Ma räägin tüdrukule, et sa tulid ja panid mulle veidruse pitseri.”

      „Veidruse pitser,” pomises vana naine, läkitas taas kiire pilgu Jessicale ja siis uuesti Paulile. „Ütle nüüd õigust, kas sa näed tihti unes asju, mis hiljem täpselt täide lähevad?”

      „Jah. Ja seda tüdrukut olen ma varemgi unes näinud.”

      „Ah nii? Kas tunned teda?”

      „Ma saan temaga tuttavaks.”

      „Räägi mulle temast.”

      Taas sulges Paul silmad. „Me oleme väikeses koopas kuskil varjulises kohas kaljude vahel. On juba peaaegu öö, aga ikka on veel palav ja koopasuust paistab lapp liivast maad. Me… ootame midagi… minu kohtumist mingite inimestega. Ja tema