Tõde ja õigus. V jagu. Anton Hansen Tammsaare

laskis silmil kolletunud kaskedel ümber liikuda. Äkki tabas pilk kuskil põõsa taga mingisugust looma või inimest, kes püüdis end varjata. Indrek astus kraavist välja, viskas labida selga ja läks saladusliku põõsa sihis, et otsusele jõuda, mis seal on. Aga enne kui ulatus õieti nägema, sai madalast hallist loomast pikk poisikolakas, kes pistis jooksu.

      „Kuhu sa jooksed?!” hüüdis Indrek. „Seisa!”

      Poiss jäigi seisma, pöördus ümber, vahtis Indrekule otsa ja hakkas talle pikkamisi vastu tulema.

      „Mis sa piilud siin?” küsis Indrek.

      „Ega Eedi täna esimest korda,” irvitas poiss kohtlaselt vastu.

      „Ah sina oledki see, kes käib mul kraavikaldal salaja jälgi tegemas?” küsis Indrek.

      „Salaja on hea,” vastas poiss, „siis ei näe keegi. Isa käib ka vahel salaja, aga vanaisa ei saa, temal on kepp ja kargud, need kolisevad.”

      „Ah kas vanaisal on juba kargud!” imestus Indrek.

      „Jah, vahel on, vahel ei ole ja vahel on nad hoopis kadund,” seletas poiss.

      „Kuhu nad siis kaovad?” küsis Indrek.

      „Eedi kaotab ära,” ütles poiss, „kaotab ära, nii et keegi ei leia, ja käib ise nendega.”

      „Sinu jalad on ju terved, milleks sa siis karkudega käid?” imestus Indrek.

      „Eedi tahab olla nagu vanaisa,” seletas poiss, ,.Vanaisa ei karda kedagi ja ei kuula kellegi sõna, aga Eedi peab kuulama. Kõik kässivad Eedit – vanaisa kässib, isa kässib, ema kässib, Juuli kässib, kõik kässivad, aga Eedi ei taha, et kõik kässivad, Eedi tahab olla nagu vanaisa...”

      Poiss jutustas tükk aega vanaisast ja tema karkudest, nagu oleksid need mõned imeasjad. Et teda teistele mõtetele viia, ütles Indrek temale:

      „Räägitakse, et sul on ka püss, mis sa siis karkudega teed?”

      Poisi pilku ilmus midagi kilavat ja suu tegi nagu himutseva liigutuse.

      „Püssiga võib lasta,” ütles ta ja täiendas: „püssiga võib surnuks lasta, Eedi võib püssiga surnuks lasta, sest pole ühti.

      „Kuis nii?” küsis Indrek üllatatult.

      „Eedi on loll, sellepärast,” irvitas poiss kavalalt.

      Indrek jäi talle rabatult otsa vahtima. Alles natukese aja pärast küsis:

      „Kes ütleb, et Eedi on loll?”

      „Teised ütlevad,” seletas poiss. „Ja loll võib püssiga tappa.”

      „Kust sa seda oled kuulnud?” päris Indrek.

      „Eedi kuulas salaja, kui isa ütles vanaisale, et, näe, teisepere Indrek on loll, temale ei tehtud midagi, kui tappis püssiga.”

      Indrek jäi ammuli sui poisile otsa vahtima. Viimaks ütles ta kõrvale pöördudes nagu alistunult:

      „Sa oled tõepoolest loll poiss, Eedi, ja ei peaks vanainimeste juttu salaja pealt kuulama. Põõsaste taga ei pea sa ka nõnda hiilima; kui tahad, tule otseteed minu juurde.”

      „Eedi tahab salaja,” irvitas poiss.

      „Siis sa oled halb poiss ja halva poisiga mina ei räägi,” ütles Indrek.

      Poiss vahtis talle natukene aega nagu arusaamatuses otsa, pöördus siis ümber ja hakkas minema. Indrek mõtles esiteks talle veel midagi ütelda, aga pöördus siis ka ise ümber ja lonkis norus peaga kraavile tagasi.

      IV.

      Mäe Sass oli oma tervel jalal sirgelt seistes kasvult kahtlemata üle keskmise, aga kuna inimesed näevad oma ligimestes kergemini vigu kui voorusi, siis valitses üldine arvamus, et Sass on mitte ainult alla keskmise, vaid lihtsalt lüheldane mees – nimelt siis, kui ta toetub oma vigasele jalale ja laseb terve jala põlvest nõtku. Ta pidi olema lühem isegi oma naisest Maretist, kes olevat oma ema Krõõda konti ja vaimu, nagu vanad inimesed kinnitasid; aga ometi polnud pikem abielupool Maret, vaid tõepoolest Sass, nagu nad seda teiste eeski mõõtnud, et kõik näeksid oma lihasilmaga, millist tühja juttu räägib maailm.

      „Kui Sass oleks minust lühem olnd, siis ma poleks temale läindki,” ütles Maret kord.

      Ütles ta seda ainult suusoojaks või mõtles ta tõsiselt nõnda, seda ei tea keegi tänapäevani. Aga suurt mõju polnud neil sõnul inimesisse mitte, sest need mõõtsid ka pärast seda Sassi pikkust mitte tervelt, vaid vigaselt jalalt. Nõnda elab Vargamäe Sass kogu oma elu inimeste silmis lüheldase mehena, kuigi ise on tublisti üle keskmise. Sedavõrd vastuolus seisavad maailmas inimeste arusaamine ja tõsiasjad. Aga et inimene elab rohkem oma kujutelmadest kui tõsiasjust, siis ei valmista selline seisukord kuigi tõsiseid raskusi. Ainult vahel harva inimene virgub nagu unest ja ehmub selle kuristiku üle, mis lahutab teda tõsisest maailmast. Kuid siis uinub ta uuesti ja võib isegi kogu oma kultuuri ja tsivilisatsiooniga hukkuda, ilma et taipaks, kuidas ta pole kunagi õieti osanud eraldada vigu voorusist, kujutelmi tõsiasjust.

      Nagu Vargamäe Sasski. Tema oli ei tea miks juba noorest east saadik endale pähe võtnud, et kuna temal teine jalg vigane, siis peab temast saama tingimata parim tantsija ning vastupidavam kõndija, nagu on paljud kõhetud ja kidakeelsed õppinud avalikeks kõnelejaikski. Isegi nekrutivõtmisel püüdis ta võimalikult vähe longata ja kiitis oma tervist, nagu tahaks ta minna kroonuteenistusse näitama, mida suudab viganegi jalg, kui ta on täie mehe all. Aga komisjonis raputati pead, ja Sass sai sõnalausumata valge passi – kõlbmatu!

      Üsna loomulik oleks olnud, et Sass oleks õppinud rätsepaks või kingsepaks, sest mõlemad need elukutsed on nagu loodud vigastele. Aga Sass õppis tisleriks ja hakkas puusärke kokku lööma ning inglikujudega ehtima, nagu tahaks ta kõigile, kogu kihelkonnale näidata, kuis ta seisab aastast aastasse oma vigase jalaga pingi ääres püsti, saeb ja hööveldab, ilma et see teeks talle midagi. Ta teeb kogu kihelkonnale puusärgid, aga ise elab oma vigase jalaga priskesti edasi.

      Muidugi, ükski ehk ei tulnud sellele, et Sassil on niisugused tagamõtted, Sass isegi ehk polnud sellest täiesti teadlik, aga ometi oli see nõnda. Sass tahtis maksku mis maksab iseendale, oma naisele ja oma lastele, pojale ja tütrele, kõigile inimestele näidata, et tema, see puusärgi- Sass, nüüdne Vargamäe Eespere peremees, on ikka ja alati täie mehe eest väljas olnud. Sellepärast pole ei tema naisel ega lastel mingit põhjust oma isa pärast häbeneda ega iseend halvemana tunda. Just nimelt: mitte end halvemana tunda oma isa vigase jala pärast, juba sellepärast mitte, et Sass ise on tema pärast küllalt kannatanud ja kannatab vististi surmani.

      Vargamäelegi Sass tuli ehk oma jala pärast. Oleks tal sel silmapilgul, kus vana Andres ilmus oma ettepanekuga, olnud kaks tervet jalga all, siis oleks ta vististi ütelnud: „Armas äiapapa, sa oled väga lahke, aga mina olen oma kappide, kummutite ja puusärkidega nii kokku kasvanud, et ei raatsi neist kuidagi lahkuda ja Vargamäe kivide ning pajupõõsastega jändama tulla. Pealegi on mul naine kleenuke ja ei tahaks kuidagi rasket Vargamäe orjust oma peale võtta. Sellepärast siis katsu kuidagi ilma meieta läbi saada, müü kas või Vargamäe ära, kui oma lapsed teda ei taha.”

      Ja kui Sass oma kahel tervel jalal seistes oleks nõnda ütelnud, siis oleks kogu kihelkond kiitnud tema mõistlikku meelt, tema armastust oma naise vastu ja tema õiglast ning omakasupüüdmatut südant. Aga oleks ta samad sõnad rääkinud ja sama sammu astunud oma vigase jalaga, siis poleks mitte ainult kogu kihelkond, vaid ka Andres ise kohe ütelnud: „Arusaadav! Mis ta oleks peale hakanud oma vigase jalaga Vargamäe soodes ja rabades. Sinna peab minema tuliterve inimene. Seegi vaadaku, kaua ta seal vastu peab.”Neid sõnu kartis Sass oma naise ja laste pärast ja sellepärast võttiski ta vana äiapapa ettepaneku peaaegu kõhklemata vastu. Ainuke, kes valutas oma südant, oli Maret, sest tema teadis kõige paremini, mis tähendas minna isakoju. Tema nuttiski mitu head peatäit, aga see ei muutnud asja – Sass jäi oma otsuses kindlaks. Nõnda siis tulidki nad kiriku juurest Vargamäele ja tisleri lastest