Tõde ja õigus. V jagu. Anton Hansen Tammsaare

kuigi suurt huvi ega lugupidamist oma kultuuri vastu, samuti on järeltulijailegi nende eluasemed ja elualiikad üsna ükskõiksed asjad, mida võib iga tühise tuju või himukese rahuldamiseks muuta tuhaks ja põrmuks ning ahervarteks, et uutel järeltulijatel oleks jällegi põhjust milleski tosida ja oma tosimisega uhkustada ning ajada rinda ette õieli.

      Otse loomusunniliselt pöördus Indrek ümber ja läks aukuderea juhituna välja äärde tagasi, kust oli juba natukene maad eemale jõudnud. Ta tahtis oma silmaga näha Pearu endist loodheinamaad, mis oli millalgi maksnud niipalju muret ja vaeva, uneta öid ning meelepahandustki. Aga heinamaa asemelt Indrek leidis loomade poritud soo vähese rohu, mõne männijändriku, kasekiitsaka ja hallpaju-põõsaga, kust karjane ei leia vilepuudki, sest Vargamäel pole seda lolli, kes ei teaks, et hallist pajust ei saa üldse vilet, on ju tema pind üleni mügerik, mispärast koor läheb pealt ära tõmmates lõhki.

      Indrek otsis ka seda paika, kuhu Pearu oli tahtnud ehitada nii kõva tammi, et teispere karjapoiss ei suudaks seda ära lõhkuda, aga kõigest sellest kange mehe tööst ei olnud kuskil jälgegi leida. Kõik oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki. Iseasi, kui oleks siin kaevama hakanud, siis oleks ehk sattunud mõnele vaiale või ka kivile, millega Mäe Matu millalgi ammu siin pildunud Pearut. Aga Indrekul polnud labidat, või kuigi oleks olnud, siis kaevamisele poleks ta ometi asunud, sest selleks polnud Vargamäe kraav veel küllalt vana. Indrek seisis muidu niisama siin sookaskede keskel, mille lehestikku sügis tippis juba kollast, seisis ja uneles seletamatus nukruses, nagu hakkaks ta päise päeva ajal aru kaotama. Ometi oli tema aru selge, ainult tema sisemuses langes suur ja lai maailm kokku, muutus olematuks. See oli tema isiklik maailm, täis rõõmu ja kurbust, lootust ja unistusi.

      Iga mätas, iga küngas, iga kask, mänd, kadakas ja põõsas oli teiseks saanud, isegi teatud sajakoorse-perekonda ei leidnud ta sealt, kust läks teda otsima. Ometi arvas ta, et kõik võivad muutuda, võivad välja kasvada, aga tema jääb – sajakoorne jääb, sest tema tahab kasvada kõvaks ja sitkeks, et oleks noatera ees nagu luu ja sarv, ja sellepärast kasvab ta tasa ja targu. Võid oodata palju aastaid pikisilmi, et sajakoorsest saaks rehapulka, aga enne tüdineb ootaja, kui jõuab kasvada sajakoorne. Ja nüüd ei olnud teda ometi enam endiselt paigalt leida. Polnud leida enam seda küngastki, mille lõunapoolses otsas seisis millalgi sajakoorse-mätas. Nõnda ei jäänud Indrekul muud üle, kui pidi pettunult edasi minema. Aga ta ei jätnud lootust kuskilt ometi leida midagi tuntut ja tuttavat. Mineviku mälestuste uss näris tema südame kallal.

      Kui ta oli tükk aega edasi tampinud mööda vesist padrikut, tõusid tedred suure parinaga natukese maa pealt tema eest lendu – kõik noored kuked, kes heitsid juba verisulgi ja omandasid täiskasvanu musta rüüd, milles võib järgmisel kevadel kuhugi lagendikule või väljamäele mängu ilmuda. See lennuparin oli äkki nii tuttav, nagu oleks ta seda alles eile kuulnud. Ja kui ta kuulatades seisatas, nägi ta enda ees vana kuivanud soomändi, millel latv pealt ära ja murde läheduses pehastunud oksatüügas. Millegipärast köitis see kuivanud mänd Indreku tähelepanu. Ta tundus tuttavana ja sellepärast astus ta temale lähemale. Kui ta on see, mõtles Indrek, siis peavad tal ka madalamal tüve küljes tugevad oksatüükad olema, kuhu võib ronides jalgu toetada.

      Õige, oksatüükad olid olemas, aga nii mädanud, et Indrek murdis nad kergesti tüve küljest. Just see oksatüügaste murdmine rabaski Indrekut. Sest mõtelda, et see vana männijändrik on nii palju aastaid siin seisnud, ilma et keegi oleks tema vastu niigi palju huvi tundnud, et oleks kas või muidu niisama heast-paremast tema mädanud oksatüükad ära murdnud, oli nagu mingisugune suur elumõistatus. Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.

      Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski. Isegi loomad polnud käinud tema vastu oma kaelu nühkimas, sest muidu lipendaksid kuskil karba küljes mustad, valged või punased karvaudemed.

      Indrek katsus mändi maha murda, nagu ta oli murdnud tema oksatüükad, aga tüvi pani alles vastu. Soopedakas, lausus Indrek endamisi ja asus kogu jõuga männi kallale, sest millegipärast tahtis ta tema tingimata maha murda. Aga kõik ta jõupingutused olid asjatud. Isegi männi juured olid nagu uuesti ümberringi maa külge kinni kasvanud. Lõpuks Indrek katsus männile otsa ronida, et proovida, kas endine kiigeoks on veel kõva või mädanud. ka seda ei suutnud ta. Siis hakkas ta otsima parajat löögipuud, millega ulatuks oksani. Leidis tüki maa pealt peenema kuivanud männi, mille murdis maha ja tõi kohale. Ta hakkas sellega kiigeoksale hoope jagama, aga see murdus' ainult ladva poolt, tüügas pidas vastu.

      Hulk aega jändas Indrek vana männiga, kuni märkas, et ta oma parema käe oksa otsas veristanud, siis viskas ta löögipuu maha, vaatas veel kord kuivanud männijändrikule otsa ja ütles endamisi: „Isegi surnult teine, raisk, tugevam kui inimene elavalt. Peaks kirve või sae tooma” Nõnda ütles ta, kui hakkas verist kätt imedes edasi minema, ja tal ei tulnud kuidagi meelde iseendalt küsida, milleks ta küll peaks selle soopedaka kallale asuma kirve või saega.

      Nüüd kõndis ta üsna huupi mööda sood, mis tundus võhivõõrana. Ta unustas kraavi hoopis, kus oli kord vett paisutatud, riieldud ja ärbeldud. Ta otsis ja ei leidnud enam taliteed, kust olid millalgi liikunud lumega heinakoormate voorid, jättes heinakõrsi ja -pepri põõsaste äärde, kuhu jänesed tulid öösiti sööma, jättes tõenduseks pikki jälgi ja ümmarikke pätsikesi. Igal pool aina põõsastik, rägu ja mets, mis oli paiguti nii paks, et varjas päikese täiesti.

      Äkki Indrek sattus okastraadist aiale ja jäi vahtima, nagu näeks ta viirastust. Okastraat siin! Jah, ta oli lihtsalt puust puusse tõmmatud ja läks nõnda edasi aina tiheneva ja kõrgeneva metsa poole. Tähendab piir, lausus Indrek endamisi ja läks okastraadi juhituna.

      Tal tuli äkki meelde, kuidas köster ja kirjutaja olid kord jõe ääres südaööl vaielnud isamaaliste küsimuste üle: köster oli tahtnud kord kuulda Jõessaare mail koorilaulu, see pidi olema tema arvates see õige luule, kirjutaja aga arvas sellegi luule olevat, kui tema käib südaööl kolm korda jõepõhjas oma kahva otsimas. Vaesed mehed! Kui nad ometi nüüd tuleksid ja vaataksid, siis nad näeksid, et kõige õigem luule on okastraat, mis läheb ühelt elavalt puult teisele.

      Jõe äärde jõudes Indrek tundis äkki, kuis tal lõi naerule suu ja kogu ihu ning hing: siin oli kõik nõnda, nagu oleks ta alles mõni päev tagasi siit lahkunud. Ainult lähemal ja kaugemal lömitavad mustjashallid küünid oleksid nagu rohkem maa ligi lömitanud ja jõevesi vaiksemaks jäänud: havid ei lohistanud enam vookaelades kõrkjapadrikus vähemaid vendi püüdes ja partide prääksumist polnud kuskil kuulda. Aga hilised pääsukesed lendlesid ja häälitsesid, nagu ei tunnustaks nad kinnivajunud kraave ega okastraati. Ruttu, ruttu korjasid nad oma poegadele toitu, et need saaksid võimalikult pea jaksu lennuks lõunamaile.

      Indrek katsus häälitseda ja hüüda, aga jõgi ja küünid olid tummad: küünid olid heinu täis ja ei kajanud vastu. Aga millalgi olid nad kõik tema hõikele vastanud – kõik, lähemad valjemalt, kaugemad nõrgemalt, olid vastanud, nagu oleksid nad elavad olevused. Indrekut valdas endine nukrus, üksilduse ja mahajäetuse nukrus. Tundus, nagu häälitseksid pääsukesedki ainult sellepärast, et nad on seltsimeeste poolt siia maha jäetud.

      Mingi sisemise aje sunnil Indrek läks rohtunud voo juurde, kus oli ennemuiste tõke. Ja leidnud veel praegugi siit tõkke, ta läks seda mööda üle jõe ning läbi heinamaade paju- ja kaserägastikku, kus asusid vanal ajal põdrad, metskitsed ja metsised. Siin ta kolas nagu pimesi ja käsikaudu ringi, aga ei leidnud põtradest ega metskitsedest enam jälgegi.