Tõde ja õigus. V jagu. Anton Hansen Tammsaare

kui tänini, sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida.”

      „Mis sa siis tahad tegema hakata, kui sa siia jääd?” küsis Maret.

      „Kas siis minu jaoks Vargamäel tööd ei leidu?” küsis Indrek vastu.

      „Sa pole ju meie tööga harjund,” ütles Maret.

      „Küllap harjun jällegi,” arvas Indrek.

      „Sa pole ju õieti kunagi Vargamäel tööd teinud,” ütles Maret, nagu püüdes vennale selgeks teha, kui mõttetu on temal tulla Vargamäelt tööd otsima.

      „Indrek ütleb, et tema tulnd Vargamäele sunnitööle,” rääkis isa nüüd laste jutu vahele.

      Neid sõnu kuulates õde jäi vennale pärani silmi otsa vahtima. Ja nagu mõistaks ta äkki isa sõnade kogu kurva mõtte, hakkas ta peaaegu suure häälega nutma. Või oli ta ka iseoma tööd siin tundnud kui sunnitööd ja karjus sellepärast iseoma häda pärast?

      „Ära nuta, Maret,” rääkis Indrek härdalt, „mina arvasin, et sunnitöö Vargamäel on ometi kergem kui surm, sellepärast tulin.”

      Seepeale ei vastanud õde tükil ajal midagi, aga kuuldud sõnad katkestasid äkki pisarate voolu. Ja põlleotsaga silmi kuivatades ta lausus nagu lohutatult:

      „Ah nõnda mõtlesid sa seda.”

      „Nõnda,” kinnitas Indrek.

      „Siis on muidugi hea, et sa meid ei unustand,” ütles Maret peaaegu rõõmsalt.

      „No näed, õde, asjad on kõige paremas korras,” katsus Indrek nagu naljatada.

      Selle naljaga jutt seks korraks õieti lõppeski. Sest isa lõpetas oma hommikueine ja see tuletas meelde, et ka Indrek tahaks ju süüa. Seda Maret tõttaski tooma ja tegi seda sellise hädalise kiiruga, nagu võiks ta muidu ehk hiljaks jääda. Samal ajal Indrek hakkas ettevalmistusi tegema metsaminekuks, sest tema tahtis enne, kui hakkab töö järele ümber vaatama, näha vanu tuttavaid paiku, puid ja põõsaid. Ta tahtis kõige selle seltsis viibida, mille keskel ta oli kasvanud, rõõmutsenud, hõisanud, unistanud. Sest pikad kadunud aastad olid surunud minevikule lohutava ilupitseri.

      „Kas tõmbad iseoma pikad säärikud jalga?” küsis isa.

      „Esiteks pidin küll, aga nüüd mõtlesin ümber. Minu omad peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek.

      „Kõige säädsamad oleks pastlad, aga kas su jalad vett kannatavad,” arutas isa. „Sa pead ikka seda teadma, et on juba sügisene aeg ja sul tuleb vees solistada, sood pole enam nii kuivad kui olid ükskord.”

      „Aga pole ju paar nädalat nüüd vihma olnud,” katsus Indrek vastu seletada. „Või on siin sadanud?”

      „Seda mitte,” ütles isa, „aga küllap lähed ja näed kõik ise, see on parem kui minu seletus.”

      „Ma paneksin siis pealegi pastlad, kui ma nad kuskilt saaksin,” otsustas Indrek.

      „Võta minu omad,” ütles isa. „Ma lappisin nad hiljuti kinni, ainult pahemal on teine orm pihastanud, selle pean enne uue panema.”

      Nende sõnadega tõttaski ta seda tegema.

      Võis olla kella kümne paiku, kui Indrek oli reisuvalmis. ka täna, nagu eelmisedki päevad, puhus leige sügisene tuul edelast, lennutades kergeid pilvi nagu suitsuses taevas. Päike paistis nagu läbi halli vina ja sagedasti katsid ruttavad pilved ta peaaegu täiesti, nagu võiks iga silmapilk hakata sadama, et ladiseda päevade kaupa, aga siis äkki hele päikeseketas välgatas uuesti harvakoelise pilve tagant ja ujus viimaks suitsuvinalisele, kahvatule taevalapile, kust ta süstas varsti jällegi ligiruttava pilve varju. Nõnda oli see kestnud päevi ja öid ja näis, nagu võiks see kesta igavesti.

      „Sookask tõmbub juba kollaseks,” ütles Indrek sauna ees seistes, kuna isa istus paku otsas ja püsis pastla kallal.

      „Juba hakkab värvi andma arukaselegi,” rääkis isa. „Mõni haab seisab juba nagu tulle torgatud.”

      Kui Maret toiduga sauna juurde jõudis, olid Indrekul juba pastlad jalas.

      „Kas sa end nõnda ära ei külmeta, jalad saavad ju märjaks,” rääkis õde hoolitsevalt.

      „Pole viga, vanad karjase jalad,” vastas Indrek. Ta tahtis esimesest päevast peale enda viia samasesse eluviisi, millises ta millalgi ammu oli lahkunud Vargamäelt. Ta ei hoolinud sellest, et vaheajal oli tema ise ja ka kõik muu teiseks saanud.

      „Kuhu sa kõige enne mõtled minna?” küsis isa, kui Indrek avas saunaukse.

      „Mõtlesin otsaga jõe äärde jõuda,” vastas Indrek.

      „Aga sinna viivad nüüd uued teed, vanad on ammugi kinni kasvand,” seletas isa.

      „Mina lähen mööda vanu teid,” seletas Indrek.

      „Siis lähed mööda rägu.”

      „Kui rägu, siis rägu,” vastas Indrek ja läks uksest välja.

      Vaevalt oli ta mõnisada sammu astunud, kui tal tulid tahtmata meelde isa sõnad, mis see ennist pimedas saunas öelnud: või on ka inimestega nagu metsaga – okasmetsale järgneb lehtmets, lehtmetsale okasmets? Tõepoolest oli see välja ääres igal pool nõnda sündinud. Kus pidi olema lepik, sealt leidis kuusiku, kus kuusik, seal oli tõusnud kaasik, põndakul, kus oli kasvanud igasugune rägu ühes kadakatega, süstsid taeva poole nõtked männid.

      Muidugi, see kõik oli üsna harilik näht, aga Indrekut rabas see peaaegu hingepõhjani. Ta tundis südames valusat pitsitust, nii et jäi tahtmatult seisatama. Maalõhngi oli teiseks muutunud, nagu kohaneks see taimestikuga. Ja kui Indreku silmad sattusid kogemata oma pastaldele ja nartsudele, siis paistsid need äkki talle naeruväärsetena. Talle näis tagantjärele, nagu oleks ta pastaldes ja nartsudes ilmunud selleks vanadele paikadele, et tunda end endisena. Aga milleks peab inimene jääma endiseks, kui mets ja maagi muutub kuni tundmatuseni? Milleks taotleda jäädavat, kui kogu maailm saab aina teiseks ja uueks?

      Ometi, kui Indrek jõudis sohu, kus hüppas mättalt mättale, kuni jalg vääratas ja lipsas veise jalajälje-auku, kust purskus mudast vett kuni põlvedeni üles, viirastus talle äkki kõik, nagu see olnud aastakümneid tagasi: karjakellade kõlin, koera haukumine, tallede määgimine, kes kaotanud mätaste vahel oma ema silmist, lindude laul ja häälitsemine ning leige tuul ja soe päikene. Just nii: soe päikene ja lindude laul, nagu oleks millalgi siin olnud ainult kevade.

      Nägemus ja temast tõusnud tundmus oli nii elav, et Indrek jäi kuhugi mätta otsa seisma, nagu peaks ta veel praegugi tundma kevadist soojust ja kuulma lindude laulu. Aga pikkamisi silmad seletasid võhivõõrast ümbrust, seletasid sookaski, mille lehestikku sügise sulatanud juba kollast ja sulgenud kõik laulusuud. Ainult pastlas jalg oli tal märg ja teine kuiv, nagu see oli olnud aastakümned tagasi. Ja talle meenus, kuis ta siis mõnikord oli katsunud, et kui kaua ta õige saab käia ühe kuiva ja teise märja jalaga. Tundide kaupa läks ta siis mättalt mättale ja künkalt künkale, toetudes märja jalaga vette või porri ja viies kuiva jalga ikka kuivalt edasi.

      Mõtlematult hakkas ta ka nüüd samuti mängima. Aga see ei õnnestunud tal kuigi kaua, sest kuiv jalg sulpsatas tal peagi vette, pealegi veel nii põhjalikult, et sai palju kõrgemalt märjaks kui teine. Indrek jäi peaaegu imestunult vahtima, et mis koht see küll on, kus leidus nii salalik ja sügav vesi. ja oligi, mida imetseda: tema jalg oli libisenud kahe mätta vahelisse auku, mis oli jäänus endisest kurikuulsast kraavist, kus Oru Pearu millalgi ammu oli tammitanud vett Mäe Andrese karjamaale, põhjendades seda oma loodheinamaa kastmisega. Hoolega otsides Indrek leidis veel teisigi samasuguseid auke, mis seisid reastikku, juhatades Vargamäe alt Jõessaare poole. Neid vaadeldes ta tundis rinnas valusat tuksatust. Ah ainult niipaljuke on säilinud sellest Vargamäe rahvaste suurest elusoonest ja askelduste tallermaast!

      Siiski,