Tõde ja õigus. V jagu. Anton Hansen Tammsaare

muretseb, kui aga sinust kraavikaevaja saab,” ütles isa. „Ei taha sina ise tema jutule minna, siis võiks mina seda teha. Ja kas mättalabidast on nii väga lugugi, võiksid ju esteks vana kraavide puhastamisega algust teha.”

      Nõnda siis läkski isa varsti kepi najal mööda mäge üles pere poole, kuna Indrek jäi üksi sauna juurde. Tema tundis end peaaegu pidalitõbisena, kes peab tervetest eemale hoiduma, kui tal on veel põrmugi säilinud ausust ja korralikkust. Iseasi, kui pidalitõbi pureb ka kellegi hinge, mitte ainult keha, siis ei hooli ta enam millestki, vaid nakatab terveid pahemale ja paremale poole.

      Muidugi, isa sai perest labidad – kaks labidat, aga mättalabidas puudus, see lubati muretseda kas või hommispäev, kui seda peaks tingimata vaja olema. Aga pere Sassil oli Indrekule hoopis teissugune ettepanek, hoopis parem ja tulusam, nagu tema arvas. Indrek hakaku põllul suuri kive maa seest välja kaevama, sest Sass tahab need tükkideks lõhkuda ja neist ehitada karjatallid – nimelt tallid, mitte laudad. Mõisad on tükeldatud ja nende tallid lõhutakse maha, veetakse laiali, nüüd olla aeg meil enestel hakata kivitalle ehitama – kivitalle ja kiviaedu, mis oleksid igavesed.

      Nõnda oli Sassi arvamus. Aga Indrek jäi oma mõttele truuks: tema tahtis minna sohu kraavi kaevama, kus maa pehmem ja vesi lähedam, inimesed aga kaugemal, kelle eest ta linnast põgenenud. Ta katsus iseendagi eest põgeneda ja arvas, et see õnnestub tal kergemini soomudas kui põllumullas.

      Järgmisel hommikul võttis ta labidad selga ja läks varakult sohu. Isa tuli sauna otsa vaatama, seistes kepi najal, ja küsis temalt järele hüüdes, et kuidas jääb lõunaga. Aga Indrek vastas, et tema pistnud tüki leiba tasku ja sellepärast pole vaja lõuna eest muretseda.

      „Kui kõht tühjaks läheb, eks sa tule siis koju!” hüüdis isa, „ega sa palgaline ole, et pead päevast kinni pidama.” Aga vaevalt kuulis Indrek neid sõnu. Pealegi tuli isal endalgi rääkides meelde, et Indrek oli ju ennast nimetanud sunnitööliseks. Nõnda siis oligi ehk kõige parem, kui ta isa viimaseid sõnu ei kuulnud.

      Ometi ei uskunud see, et poeg jääks esimesel päeval kohe õhtuni sohu. Juba kella kolme, nelja paiku hakkas ta teda ootama ja viie, kuue ajal kaotas sedavõrd kannatuse, et läks talle sohu järele, nagu kardaks ta temaga mingit õnnetust.

      Aga Indrekul polnud kogu päev mingit õnnetust olnud. Tema oli sattunud esmalt sellele kraavile, mis jooksis välja-äärega rööbiti, ja oli näinud tema sisselangenud kaldal laia ladvaga kaski ja kuuski. „Nende ladvad peavad teravaks muutuma, nagu nad olid ükskord,” oli Indrek ütelnud iseendale, ja siinsamas lõigi ta ühe labida maa sisse püsti ning hakkas teisega tööle – hakkas aastakümnete muda vanast kraavisängist välja pilduma. Mis teda kõige rohkem üllatas, oli see, et labidas ulatus teraga mõnes paigas kõva maani – kivirähani ja saueni.

      „Eks sa näe hullu, mõnes kohas juba põhi väljas,” imestus ka isa, kui oli jõudnud kraavimehe juurde. „Kui sauna Madis siin kord kraavi kaevas, polnd peale pehme turba midagi leida.”

      „Tähendab põhi on tõusnud või pind langenud” arvas Indrek.

      „Küllap see pind ikka vist on langenud,” rääkis isa. „Turvas on mädanema hakand, temast on muld saand, maa hakkab kõvaks minema. Kui veel kord kraavid lahti saaksid, siis vaata, et ongi kõik puhtkõva arumaa. Ja tead, mis mina sulle, Indrek, ütlen: kui juba siin põhi välja tuleb, siis peab ta ka Hallikivimäe ja Jõessaare pool labida ette puutuma. Mõistad, poeg: Vargamäel hakkab igal pool põhi välja tulema!” hüüdis vana Andres rõõmsalt ja tema poolkustunud terashallid silmad lõid nagu kilama.

      Indrek mõistis isa rõõmu, sest lapsena oli ta ikka ja alati kuulnud, et otsiti maapõhja, nagu oleks selles mingi eluõnnistus otsiti ja ei leitud teda, sest keegi ei jõudnud nii sügavaid kraave kaevata, et oleks nähtud põhjas kivirähka või savi.

      „Võib-olla tuleb aeg, kus väljamägi tema suurte kividega jäetakse sööti ja põldu hakatakse harima siin soos,” arvas Indrek.

      „Vihuksel ollagi sellega algust tehtud,” seletas isa. „Mina pole seda küll oma silmaga näind ega näegi vist, aga ma kuulen, teised räägivad, et Vihuksel küntakse põldu soos.”

      Ilm hakkas juba videvikuks minema, aga Indrek ei tahtnud ikka veel tööd lõpetada.

      „Sa teed täna, nagu näeksid viimast päeva,” ütles isa. „Jäta ometi ükskord järele ja lähme koju, sa pole ju lõunatki saand.”

      „Hakka sina ees minema, küll mina tulen varsti järele,” vastas Indrek.

      Aga isa ei jätnud mangumast, ja nõnda läksid nad kahekesi üheskoos.

      „Kas võib labidad ja kirve siia jätta?” üsis Indrek.

      „Parem võta kaasa, muidu pärast mõni peab omaks,” arvas isa.

      „Ennemalt seda siin ei olnud,” üles Indrek.

      „Ennemalt käidi jala või logistati vankriga, aga nüüd kihutatakse jalgrattaga,” seletas isa. „Iga jõmpsikas kihutab, nagu oleks tal ei tea mis tähtsat ja hädalist toimetada.”

      Kui Indrek kodus käsi pesi, küsis isa:

      „Mis su peopesad ka ütlevad?”

      „Peopesadel nahk lipendab, mis muud,” vastas Indrek.

      „Küllap on ehk verelgi,” arvas isa.

      „Kuhu see verigi siis jääb, kui nahk pealt läinud,” vastas Indrek.

      „Esteks ei peaks nii aplalt,” õpetas isa. „Peaks kätele aega andma harjuda.”

      „Küll nad harjuvad töötadeski,” vastas Indrek.

      „Ööseks peaks haiged kohad hanerasva või värske võiga sisse määrima,” andis isa nõu. Aga Indrek oli igaks juhuks linnast tuubi boorvaseliini kaasa võtnud ja nõnda tarvitas ta seda.

      Järgmisel hommikul magamast tõustes Indrek tundis seljas ja ristluus teravat valu. Vaevalt suutis ta end istukile ajada. Vommilt maharonimine tundus tõsise sunnitööna. Käed olid kanged ja sõrmed ei tahtnud liikuda.

      „Kas luud-kondid teevad haiget?” küsis isa.

      „Pole suurt viga,” vastas Indrek.

      „Kuulsin, öösel lärmasid unes, arvasin, et eks see ole luievalust,” seletas isa. „Inimene on ikka nõnda – päeval kannatab valu välja, aga öösel ei kannata, siis hakkab karjuma ja rääkima, parnab maad ja taevad kokku ja seda ainult sellepärast, et luud-kondid valutavad. Vaata, täna hommikul pole veel midagi, aga küll sa tunned, mis on homme ja tunahomme, kui sa nii südilt edasi teed. Mina annan sulle nõu täna mitte kraavile minna, las keha puhkab pisut. Kui sa ei taha koju jääda, tule siis minuga metsa, ma lähen mõrra- ja korvivitsu otsima, pajuvõsad peaks juba nüüd küllalt kõvad olema.”

      Nõnda rääkis isa. Aga Indrek jäi oma mõttele ustavaks – ta tahtis ka täna kraavile minna, liiatigi, kus talle uus terasest mättalabidas perest kätte toodi. Aga kraavilt leidis ta võõrad jäljed ja kraavi seest hulga mättaid, mis tema eile sealt välja pildunud. Kes oli nad kraavi tagasi ajanud või milleks oli seda tehtud? Oli see sündinud juba eile õhtul või alles täna hommikul? Kes teadis, et tema eile kraavil oli? Kes valvas juba algusest saadik tema sammude järele?... Kogu päeva Indrek ei vabanenud mõttest, et ka siin inimesed ei lase teda silmast. Kui ta õhtul sellest isale rääkis, ütles see:

      „Kes seal muu võis käia kui teisepere Eedi, see ju nuusib igal pool.”

      „On see mõni Karla poegadest või?” küsis Indrek, katsudes järile istuda ja tundes äkki, et ta seda ei saa, nii kangeks ja paindumatuks oli muutunud ristluu.

      „Tema ainuke elus poeg,” ütles isa, „ja seegi loll.” „Kuis nii – loll?” küsis Indrek, võttis kahe käega redelist kinni ja katsus uuesti istuda. Seda pani isa tähele ja küsis:

      „Kas ristluu ei saa oma jõuga?”

      „Katsusin,