Butternuti järve ääres. Mary McNear

ta polnud. Tal oli korter Minneapolises ja kui ta tööasjus sinna sattus, sai vahetevahel kokku naisega, keda tundis juba kolledžiajast. Nagu temagi, seadis see naine esikohale karjääri ega olnud pikaajalisest suhtest huvitatud. Nende koosveedetud aeg oli lühike, lõbus ja lihtne. Lühidalt öeldes peaaegu täiuslik.

      Kui Walker käe tühja õllepudeli järele sirutas, libises ta pilk üle järve vastaskalda. See peatus võõravõitu valgusel, mis sealsete puude vahelt küll nõrgalt, kuid siiski nähtavalt paistis. Ta üritas meenutada, mis seal asus, kuna tundis nüüdseks seda järvesoppi nagu oma viit sõrme.

      Kuid seal ei olnud midagi. Vähemalt mitte päriselt. Ainult üks vana majake, mille ta eeldas mahajäetud olevat. See maja, üks logu kai ja paadimaja. Walkeri teada ei elanud seal kedagi. Vähemalt mitte sellest ajast peale, kui tema enda majakest ehitas. Võib-olla, mõtles ta, olid selle paiga avastanud kohalikud teismelised, kes otsisid kohta, kus õlut juua ja valvsate vanemate pilgu alt pääseda. Küllap nii ongi, leidis ta, minnes tagasi majja. Mitte keegi poleks nii pöörane ega julge, et seal elada.

      3. peatükk

      „Wyatt, vaata, see on endiselt alles!“ ütles Allie erutatult, sikutades oma poega käest, kui nad järgmisel hommikul Butternuti peatänavat ületasid. Esimest korda pärast metsamajja saabumist tundis ta veidi optimismi. See on hea märk, leidis ta. Pearl’s oli alles. Tegutses endiselt. Ja talle tundus see olevat täpselt samasugune nagu siis, kui tema veel laps oli. Samasugune punase-valgetriibuline varikatus, märkis ta rahulolevalt. Samasugune käsitsikirjutatud silt, mis lubas „linna parimat pirukat“. Ja aknast nägi ta ka tuttavlikku laminaatkattega letti ja punaseid pöördtoole.

      Ent kui nad jõudsid Pearl’si ees olevale kõnniteele, muutus Wyatt kõhklevaks. Allie pigistas julgustavalt ta kätt.

      „On sul kõht tühi?“ küsis ta, naeratades poisile. Wyatt noogutas. „Hästi! Sest mina olen näljast nõrkemas. Ja valida on Pearl’si või siis konservubade vahel, mille ma täna hommikul köögikapist leidsin.“ Ta ootas pojalt vastust. Wyatt aga vaatas ärevalt läbi klaasukse. See on midagi uut, taipas naine kerge rahutustundega. Vastumeelsus võõraste kohtade suhtes.

      „Nii et kuidas siis jääb?“ nõudis Allie, lastes pojal korraks käest, et ta juukseid sasida.

      „See siin,“ vastas Wyatt alistunult. Ühe viieaastase kohta liigagi alistunult, leidis Allie.

      Kuid ta lükkas klaasukse lahti ja sikutas Wyattit õrnalt.

      Ent sees tundis ka Allie ootamatult häbelikkust. Ta põsed õhetasid, kui ta noogutas viisakalt klientidele, kes oma vestluskaaslastelt või ajalehtedelt pilgu tõstsid. Sellest oli kaua aega, kui ta viimati kusagil end täieliku uustulnukana tundnud oli.

      Ta juhatas Wyatti leti äärde ja tõstis siis ühele kõrgele tühjale toolile. Leti taga seisis kena sinisilmne maasikablond umbes neljakümneaastane naine, kes hetkel kohviube aparaati pani.

      „Ma kohe tulen,“ ütles naine, vaadates neile naeratades otsa.

      „Kiiret pole,“ vastas Allie, võttes menüü. Ta pakkus, et loeb selle Wyattile ette, kuid poiss oli just avastanud, et ta tool pöörleb ning, silmis harvaesinev elevushelk, lükkas end kahe käe abil letist pöörlema.

      Allie naeratas närviliselt leti taga olevale naisele. „Ta oli eile suurema osa päevast autos,“ selgitas ta. Kuid naine, kes Wyatti poole vaatas, üksnes naeratas.

      „Nendel toolidel on pöörelnud kolme põlvkonna jagu lapsi,“ lausus ta, lülitades kohviaparaadi sisse. „Ja kui veab, siis pöörleb neid veel kolm põlvkonda.“

      Allie hakkas juba midagi ütlema, kuid peatus. Naine vaatas talle keskendumisest kulmu kortsutades otsa. „Ära sa ütle,“ pomises ta. „See on mul keele peal... Allie Cooper,“ teatas ta lõpuks. Võidurõõmsalt. „Su perele kuulub Butternuti järve ääres olev metsamajake.“

      „Just nii,“ ütles Allie, üllatusest punastades. „Kuidas te teadsite?“

      „Ma ei unusta kunagi ühtegi nägu,“ lausus naine, võttes pliiatsi ja märkmiku. „Ehkki ausalt öeldes mõnikord soovin, et unustaksin. Näiteks oma endise abikaasa oma. Vaat selle näo unustaks küll ära.“ Ent ta ei öelnud seda kibestunult. Kõigest nagu fakti konstateerides.

      „Mina vist küll unustan näod ära,“ tunnistas Allie. „Ja nimed ka.“

      „Noh, ega ma ootagi, et mind mäletaksid,“ sõnas naine õlgu kehitades. „Sa olid siis kõigest väike tüdruk, kui su isa sind siia hommikust sööma tõi. Mina olin teismeline. Ja see oli viimane koht, kus ma ühel suvepäeval olla tahtsin – laudu koristada, samal ajal kui mu sõbrad järvel olid.“

      Muidugi, mõtles Allie, ohates endamisi kergendust tundes. Ta mäletas küll. Naise nimi oli vist Caroline. Ta vanaema Pearl oli kassas töötanud. Ema Alice oli tellimustega tegelnud ja isa Ralph grillinud. Allie pidi naise näolt aastad taandama ja ta keskeasoojuse teismeeale omase tusatujuga asendama, kuni nägi teda oma vaimusilmas sellise tüdrukuna, nagu ta toona oli. Tülpinud, veidi vihase näoga laudu kraamimas.

      „Sa oled Caroline. Caroline Bell,“ lausus Allie.

      „Olin. Nüüd olen ma Caroline Keegan. Abikaasast sain küll lahti,“ ütles ta naeratades, „aga ta perekonnanime jätsin alles.“

      „Noh, ka mina pole enam Allie Cooper,“ selgitas Allie. „Mu perekonnanimi on nüüd Beckett. Ja see siin on Wyatt,“ lisas ta, osutades pojale, kes marulist keerutamist jätkas.

      „Just,“ ütles Caroline. „Ma kuulsin, et olid abiellunud. Su vend käis siin mõned aastad tagasi sõpradega kalal ja viis mind teie eluga kurssi.“

      „Ma tõepoolest abiellusin,“ lausus Allie, kontrollides kiiresti, kas Wyatt on endiselt toolil pöörlemisse süvenenud. „Aga...“ Ta peatus. Kõige raskem selle juures oli rääkida juhtunust inimestele, kes sellest veel ei teadnud. Ah, keda ta lollitas? Kõik see oli raske.

      „Aga mu abikaasa oli Minnesota Rahvuskaardis,“ lausus ta lõpuks. „Ta saadeti kaks aastat tagasi suvel Afganistani ja...“ Ta peatus uuesti. Ta ei suutnud jätkata.

      „Ja ta ei tulnud enam tagasi,“ lõpetas Caroline tema eest, öeldes seda vaikselt. „Mul on nii kahju, kullake.“

      Allie raputas pead, võideldes pisaratega.

      Caroline pööras sõnagi lausumata Allie ees letil tühja kohvitassi õiget pidi ja täitis selle auravast kannust kohviga. Seejärel lükkas tassi koos koore ja suhkruga naise ette.

      „Nii, ma võtan nüüd teie tellimused,“ lausus Caroline sõbralikult. „Aga ma ei saa nendega kohe alustada. Grill on ootel, kuni Frankie, mu grillkokk, õhukonditsioneeriga tegeleb. See ei tööta praegu. Ja ma ei pea sulle ütlema, kui halb ajastus see on – nüüd, mil ilmateade ennustab kuumalainet.“

      Allie noogutas, rüübates kohvi. Ta oli Caroline’ile teemavahetuse eest tänulik. See oli omaette kunst, leidis ta, mida valdasid vaid vähesed.

      „Oh, siin Frankie ongi,“ lausus Caroline, samal ajal kui üks hiiglaslik mees leti taha tuli. Wyatt märkas teda, lõpetades koheselt pöörlemise. Ta vahtis pärani silmadega, kuidas Frankie sügavas kraanikausis oma käsi pesi, siis need kuivatas, seinal olevast nagist tohutu põlle võttis ja selle ümber oma suure keha sidus.

      „Frankie, plaadikoogid kolmandasse lauda ja seitsmes laud tahab hommikusöögieri poolküpse munakollasega,“ ütles Caroline rõõmsameelselt.

      Frankie noogutas ja pöördus grilli poole, kuid Wyatt jätkas mehe vaatamist. Caroline märkas seda ja naeratas. Ta kummardas leti kohale ning ütles vaikselt Alliele ja Wyattile: „Frankiel on umbes kaks meetrit pikkust ja sada kuuskümmend kilogrammi puhast musklit. Kuid ta on kõige hellem mees, keda tean.“ Ta lisas: „Ma pole kunagi näinud, et ta enesevalitsuse kaotaks. Selleks polegi vajadust. Üks pilk ja tülikas klient kaob kohe.“

      Kindel see, mõtles Allie lõbustatult.