Butternuti järve ääres. Mary McNear

      „Kui sa just pead teadma, siis käin ma kalal,“ ütles Walker. „See mõjub väga teraapiliselt. Sa peaksid seda mõnikord proovima. Jumal teab, et teraapia kuluks sulle ära.“

      Reid otsustas märkusest mitte välja teha. „Kuule, Walk, ma ei helistanud ainult selleks, et sind paadihoovi puhul õnnitleda. Tahtsin sinuga veel ühest asjast rääkida.“

      Walker tõmbus pingule. Nad mõlemad teadsid, mis see oli.

      „Arvan, et peaksid tagasi Minneapolisesse kolima,“ sõnas Reid, ilma et oleks jäänud Walkeri vastust ootama. „Mul on sind tagasi peakontorisse vaja. Me ju leppisime kokku, et elad Butternutis nii kaua, kuni oled paadihoovi käima saanud. Noh, nüüd oled seda teinud. Veelgi enam. Sellest paadihoovist on saanud rahaneelamise asemel üks meie kõige tulusamaid ettevõtteid. Nüüd on mul vaja, et kordaksid sedasama järgmise paadihooviga. Ja siis järgmisega. Sest mitte keegi pole äritegevuses nii hea kui sina, Walk. Isegi mitte mina.“

      See oli tõepoolest suur tunnustus. Ja nad mõlemad teadsid seda. Ometi ei vastanud Walker midagi.

      Reid üritas teistsugust taktikat. „Ausalt, Walk, ma ei tea, kuidas sa seal aasta läbi elad. Seal on küll ilus, seda ma tunnistan. Ja sul on igati õigus enda ehitatud majakese üle uhkust tunda... Aga sa oled vallaline, oled oma elu parimates aastates... Ja… oled otsustanud elada kohas, kus linna kõige kuumem mäng on reedeõhtune bingo Ameerika Leegioni veteranide majas! Pealegi rääkisid sa mulle ise, kui asjatundlik su tegevdirektor on. Anna ohjad tema kätte ja tule kaksiklinna tagasi. Võid Butternutis käia nädalavahetustel ja püüda nii palju kala, kui süda lustib. Võib-olla koguni paaril bingomängul osaleda...“

      Walker ohkas. Ähvardav peavalu oli maad võtnud, tuigates meelekohtadel. „Reid, kas võiksime sellest kunagi teine kord rääkida?“

      „Ei, ei või. Tegelikult olen tahtnud sinuga sellest juba ammu rääkida. Ma olen üritanud toetav olla, Walk, isegi su väikese... kodu mängimise katse ajal...“

      Walker segas vahele. „Kas me nimetame mu abielu nüüd nii? Kodu mängimiseks?“

      „Kuule, nimeta seda, kuidas tahad,“ lausus Reid. „See ei toiminud. Ja see pole ka üllatav, arvestades et meie esimene kokkupuude abieluga oli meie vanemate oma.“

      Walker krimpsutas nägu. See vastas tõele. Nende vanemate abielu oli olnud tõeline häving ja selle pealtnägemisest piisas, et juurutada poegadesse eluaegne hirm abielu ees. Nende arvates oli see miski, mida tuli iga hinna eest vältida. Walkeri lühike ebaõnnestunud katsetus ei aidanud sugugi kaasa sellele, et neid vastupidises veenda.

      „Kuule, Reid, ma helistan sulle hommikul,“ sõnas Walker.

      „Walk, ma vajan sinult vastust.“

      „Hiljem.“

      „Kohe,“ nõudis Reid.

      „Ma arvan, et kõne hakkab katkema,“ valetas Walker. „Siia läheneb torm.“

      „Ei hakka katkema...“

      Reid hakkas vaidlema.

      Kuid oli liiga hilja. Walker lõpetas kõne ja sulges mobiili, visates selle kirjutuslauale. Reid pahandab, kuid saab sellest üle. See polnud esimene kord, mil Walker kõne katkestas. Ja arvatavasti ei jäänud ka viimaseks.

      Ta lahkus oma kabinetist ja läks kööki, haarates külmikust õlle. Seejärel suundus elutuppa ja avas klaasist lükandukse, kust pääses kaile. Väljas oli kottpime. Ta vaatas taevasse. Pilveloor varjutas kuud. Ta sirutas käe tuppa ja lülitas sisse välituled. Seejärel kõndis kaiservale, vaadates enda all olevat musta järve ja avades õllepurgi. Ta istus puust toolil, rüüpas aeglaselt õlut ja pani lõpuks tühja purgi kaile. Ta kaalus uue toomist, kuid peatas end. Polnud mõtet oma muresid õlle sisse uputada. Eriti veel kui see polnud üldse mitte Reid, kes talle muret oli valmistanud. Nüüd tundis ta end kõne katkestamise pärast lausa süüdi.

      Ei, ta oli juba enne Reidi helistamist pahas tujus olnud. Ja see kõik oli ühe väikese tühise riidetüki pärast, mille sel pärastlõunal majast leidnud oli.

      Ta oli esikukapi ülemiselt riiulilt kalapüügivarustuse karbi võtnud ning avastanud sealt veel midagi. Midagi siidist ja pehmet. Ta ei näinud, mis see oli, kuni oli selle alla tõmmanud – ja siis oli liiga hilja. Ta oli vahtinud siidjat eset enda käes, olles ühtaegu lummatud ja kohkunud. See oli pitsiline öösärk. Täpsemalt tema endise naise Caitlini väike pitsiline öösärgike.

      Olles taibanud, millega on tegemist, üritas ta sellest ainult sõrmeotstega kinni hoida. Nagu oleks see võinud kõrvetada, kui ta riiet tugevamalt peos oleks hoidnud. Mis oli ju naeruväärne, nagu ta isegi teadis. See oli riidetükk, mitte mingi ülivõimetega talisman. Ometi nõudis öösärgi hoidmine ja silmitsemine pingutust.

      Ta ei mäletanud, et oleks konkreetset riideeset varem näinud. Ent Caitlinil oli olnud nii palju selliseid väikseid pitsilisi asjakesi. Vahet polnud, kui ebapraktilised need Põhja-Minnesota pikkadel talvedel olid. Parem olnuks, kui naine oleks ostnud rohkem kõrge kaeluse ja pikkade varrukatega flanellöösärke. Kuid ei. Praktilisus polnud kunagi Caitlini tugevamaid külgi olnud. Kuidas see pitsist kaeluse ja servaga valge öösärgike aga maha oli jäänud, polnud Walkeril aimugi.

      Ning talle turgatas korraks pähe, et naine oli selle ehk meelega maha jätnud. Kohta, kust Walker poleks osanud seda oodata. Ent mõistis kohe, et see ei saanud nii olla. Caitlini kohta võis öelda paljugi, ent ta polnud salakaval. Ega pahatahtlik. Peale selle oli ta lahkudes mehe peale nii vihane olnud, et viimane asi, mida teha soovis, oli midagi maha jätta.

      Ei, otsustas Walker. Ilmselt Maggie, naine, kes käis siin kord nädalas koristamas, oli selle pärast Caitlini lahkumist leidnud. Ja oli selle taktitundeliselt pannud kusagile, kust arvas, et Walker seda ei leia. Vähemalt mitte nii pea.

      Ent nüüd, mil mees oli selle leidnud, polnud tal aimugi, mida sellega peale hakata. Ta kaalus öösärgi äraviskamist, kuid see näis Caitlini suhtes lugupidamatu: isegi kui asjad lõppesid nende jaoks kehvasti, ei soovinud ta naisele halba. Ta kaalus riideeseme saatmist Caitlinile, kuid loobus kiiresti ka sellest mõttest. Tal polnud naise aadressi. Ja isegi kui oleks olnud, siis kuidas üldse oma endisele naisele öösärki saata? Ümbrikus, millel polnud saatja aadressi? Või hoopis pakkepaberisse mähitult koos sõbraliku kirjakesega? Midagi sellist: „Sa vist unustasid selle kaasa pakkida, kui hüsteeriliselt mu peale karjusid ja kõik oma riided keset ööd kohvrisse toppisid?“

      Lõpuks oli ta pannud öösärgi tagasi sinna, kust selle leidnud oli: esikukapi ülemisele riiulile. Ta otsustas, et kui tal on tekkinud piisavalt riideid, mida kohaliku heategevuspoe jaoks annetada, paneb ta sinna ka selle öösärgi. Praegu aga polnud teha midagi. Öösärk polnud küll enam ta silma all, kuid mõlkus endiselt meeles.

      Järvelt puhuv tuuleiil sahistas kai kohal kõrguvate suurte mändide okstes ja Walker hingas aeglaselt sisse. Ta tundis, kuidas peavalu veidi järele andis. Walker teadis, et Reid ei mõistnud, miks ta siin elas. Vähemalt mitte seda, miks ta püsivalt siin elas. Ja Reidil oli õigus. Walkeril polnud selleks vajadust. Ta oleks võinud vabalt oma elu Butternuti ja Minneapolise vahel ära jagada. Samuti polnud tal olnud vajadust siia metsamajakest ehitada. Ta oleks võinud elada paadihoovi kohal asuvas kontoris. See oleks olnud täpselt niisama mugav ja võib-olla mugavamgi kui paljud teised kohad, kus ta viimastel aastatel elanud oli.

      Kuid mida Reid ei mõistnud, oli see, et kui tema leidis lohutust juhu- ja üheöösuhetest, siis Walker leidis seda siit. Sellest linnakesest, järvest ja metsamajakesest.

      Linnakeses armastati keelt peksta, see oli tõsi. Nii oli see ju enamikus väikelinnades. Walker teadis vaevu kedagi kohateski siinsete elanike kohta rohkem, kui oleks tahtnud. Kuid pärast oma naise lahkumist oli ta eriti ettevaatlik olnud ega end mitte kellegagi sidunud.

      Seega kui ta parajasti paadihoovis ei töötanud, oli ta siin, oma metsamajakeses, mille oli ise kavandanud ja ehitanud Põhja-Minnesota ühe kargeima järve äärde. Siin elades õnnestus tal hoida oma elu lihtsana. Siin oli piiramatu loodus ja küllus. Järve ääres kilomeetritepikkusi