Butternuti järve ääres. Mary McNear

mõttes.

      Niisiis sundis ta end uuesti elutoas ringi vaatama. Seekord põhjalikult. Ja peaaegu kohe peatus ta pilk kamina kohal rippuval sarvilisel põdrapeal. Muidugi, mõtles ta, hingates katkendlikult välja. Wyatt polnud kunagi varem midagi sellist näinud. See mõjus talle hirmutavalt.

      „Wyatt,“ ütles ta vaikselt. „Kas sa kardad seda põdrapead seal kamina kohal?“ Poiss noogutas, kuid keeldus endiselt pilku tõstmast.

      „Oh, kullake, ära karda,“ sõnas Allie, tõmmates lapse endale lähemale. „See pole päris. Tähendab, et kunagi oli küll. Aga see pole enam elus. Minu vanaisa, sinu vanavanaisa, tõi selle ühelt jahiretkelt,“ selgitas ta. „See on seal rippunud juba enne sinu sündi. Ja enne minu sündi.“ Allie tunnistas: „Ma ei pannud seda lapsena tähelegi. Ilmselt sellepärast, et olin sellega nii harjunud. Aga ma mõistan, miks see sulle hirmutav võib tunduda.“

      Erinevalt temast polnud Wyatt jahimeeste ja kalurite keskel üles kasvanud. Tema kokkupuude loodusega oli piirdunud jaanimardikate ja konnadega, keda Minneapolise äärelinna hoovist leida võis.

      Wyatt tõstis mõningase vastumeelsusega pea. Ta heitis põgusa pilgu põdrapeale. Kuid pigistas siis oma silmad uuesti kinni, surudes näo taas vastu ema kaela.

      Allie üritas teistsugust taktikat. „Wyatt, see on nagu mänguloom,“ selgitas ta. „Ainult et suurem. Karta pole midagi. Ma luban sulle. See ei saa sulle haiget teha.“

      Wyatt pani oma käe ema parema kõrva äärde ja sosistas: „Aga see jõllitab meid.“

      Allie vaatas uuesti põdrapead. Võib-olla oli asi vaatenurgas. Või valguses. Ent see näis tõesti otse nende poole vaatavat. Ta ohkas endamisi. Sellist tõrget polnud ta küll oodanud.

      Ja ta tundis korraks pahameelt. Mitte Wyatti vastu. Hoopis topisevalmistaja suhtes, kes põdrapea kunagi teinud oli. Pidi ta looma siis nii realistlikult kujutama? Ja nii... metsikuna? Põder ei paistnud seal rippumise üle kohe üldse rõõmustavat. Ta nägi välja lausa vihane. Pole kahtlustki, mõtles Allie, topis peab kaduma.

      „Wyatt, ma võtan selle homme maha,“ teatas Allie otsustavalt. „Seni aga vahest sa lihtsalt ei vaata selle poole?“

      Wyatt tõstis uuesti pea ja vaatas emale kõhklevalt otsa. „Ma üritan,“ vastas ta. „Aga, emme,“ sosistas ta, „kus ta ülejäänud keha on? Seal on ju ainult pea.“

      Allie tundis korraga kurnatust. „Ülejäänud keha... pole siin,“ lausus ta lõpuks, otsustades verised detailid enda teada jätta. „Ja pärast homset pole siin enam ka tema pead, eks?“

      Wyatt noogutas, jäädes vastusega nähtavasti rahule. Vähemalt esialgu. Kui poiss end aga uuesti ta embusesse surus, tundis Allie talle kaasa. Ta oli pojalt röövinud kõik talle tuttavad asjad: kodu, kaugemad pereliikmed, sõbrad. Ning kõik, mis tal vastu oli pakkuda, oli see vana lagunev metsamajake. Õigemini küll see vana jubedust tekitav metsamajake, parandas ta end, heites veel kord pilgu põdrapulli topisele.

      Seejärel üritas ta negatiivsed mõtted kõrvale tõrjuda. Võib-olla oli ta tõesti siia kolides vea teinud, ent see ei muutnud tõsiasja, et hetkel tuli Wyatt voodisse panna. Mida varem, seda parem.

      Kõigepealt vaatas ta aga otsivalt ringi, et leida midagi, mis poissi rahustaks. Midagi, mis aitaks Wyattil kas või veidigi mõista, mida tema selle koha juures lapsena armastanud oli.

      Ta läks elutoa nahkdiivani poole. See oli vana ja kulunud. Kuid ta teadis omast käest, kui mõnusalt pehme ja sile see puudutusel tundus. Ta pani Wyatti sellele istuma ja istus ta kõrvale.

      „See diivan oli lapsepõlves mu lemmikkoht lugemiseks,“ ütles ta, patsutades üht selle käetuge. „Eriti veel vihmastel päevadel.“

      Wyatt kortsutas kulmu, väike vaoke ta armsal laubal. „Ma ei oska ju lugeda,“ meenutas ta Alliele.

      „Ma tean,“ lausus naine, sasides ta juukseid. „Aga sa õpid. Sa hakkad siin sügisest lasteaias käima.“

      Kuid Wyatt raputas pead. „Siin pole lasteaedu,“ lausus ta kurvalt.

      „Muidugi on,“ ütles Allie naeratades. „Igal pool on lasteaiad.“

      Wyatt vaatas talle haletseva pilguga otsa, nagu oleks arvanud, et ema on aru kaotanud. „Siin pole peale puude mitte midagi,“ sõnas ta, pöörates oma väikest keha ja püüdes välja vaadata ühest metsamajakese paljudest akendest.

      Allie pani vastu kiusatusele naeratada. „See on tõsi. Siin on tõesti palju puid. Ja sul on õigus, et nende metsade vahel lasteaedu pole. Aga,“ ütles ta, tõmmates poisi enda kaissu ja suudeldes ta pealage, „Butternutis on lasteaed olemas. Ma olen sulle juba Butternutist rääkinud; see on linnake, mis sai oma nime järve järgi. See asub siit ainult viieteistminutilise autosõidu kaugusel. Me sõidame homme hommikul sinna ja ma viin su Pearl’si, ühte väiksesse kohvikusse. Ja kui see ikka veel lahti on – ja ma loodan, et on –, siis ostan sulle parimaid mustikapannkooke siinpool Mississippit. Mis sa kostad?“

      Wyatt ei öelnud midagi. Ta lihtsalt ohkas väsinult.

      „On aeg voodisse minna,“ ütles Allie rõõmsalt. Võib-olla liigagi rõõmsalt. Ta võitles tuttava süütundega. Tundega, et oli Wyattit alt vedanud ja talle mitte piisavalt hea ema olnud. Kuid tegu oli tehtud, meenutas ta endale. Nad olid nüüd siin ja ta pidi sellest võtma parima.

      Niisiis aitas ta poisil pidžaama selga panna ja vaatas, kuidas too hambaid pesi. Vannitoa kraan tekitas paraku järjekordse pingelise hetke. Kostis ärevusttekitavalt korisevat häält, enne kui kraanist hakkas pruuni vett välja pritsima. Ent mõne sekundi pärast oli vesi siiski selge. Ja Wyatt oli õnneks liiga väsinud selleks, et midagi täpsemalt tähele panna.

      Muidugi nägi ka Allie vaeva, et lapse tähelepanu hajutada. Ta muudkui rääkis kõikidest nendest asjadest, mida nad suvel tegema hakkavad: püüavad kailt kala, ujuvad järves, sõidavad kanuuga...

      Selleks ajaks kui ta Wyatti magamistuppa viis, näis poiss juba üsna rahul olevat. See ruum oli varem järveäärsete suvepuhkuste ajal Allie tuba olnud. Ja tal oli hea meel näha, et nagu ka ülejäänud metsamajakese toad, näis seegi märkimisväärselt hästi säilinud olevat. See oli väike tuba järsult kaldus lae ja okslikust männipuidust mööbliga. Põrandal oli värviline punutud vaip, rõõmsailmelised punase-valgeruudulised voodikatted sobisid kokku kardinatega ning õliriidest kattevarjuga lamp heitis kõigele pehmet kuma.

      Selles toas viibimine tekitas Allies nostalgiat. Kuid mitte miski sellest ei tähendanud midagi Wyatti jaoks, meenutas ta endale. Poisi poolest oleksid nad võinud öö ka motellis mööda saata. Nii et nüüd ta siis vaataski ükskõiksel pilgul, kuidas Allie avas aknad, pani voodisse puhtad linad ja lülitas sisse öölambi, mille oli taibanud kotti kaasa pakkida.

      Mähkides Wyattit teki sisse, üritas naine last uuesti rahustada. Võõrast kohta tuttavamaks teha. „Wyatt, kas tead, et see on sama tuba, kus minagi lapsena magasin?“ küsis ta, istudes voodiservale.

      Poiss raputas pead.

      „Noh, nii igatahes on. Ja kas tead, mis on selle toa juures parim?“

      Jälle pearaputus.

      „Ma kohe räägin sulle,“ lausus Allie. „See on see, et kui ärkad hommikul üles, näed oma aknast järve. Praegu seda ei näe, sest täna öösel pole kuuvalgust. Aga homme hommikul, kui aknast välja vaatad, tundub järv olevat lausa käeulatuses. Ja kui on ilus päev, siis on vesi sinisemast sinisem.“

      Wyatt vaatas skeptiliselt oma voodi kohal olevat musta aknaruutu.

      „See on seal,“ kinnitas Allie talle. „Ja see hakkab sulle meeldima.“

      Ta sirutas oma käe, üritades siluda poisi lootusetult sassis pruune lokke, kuid loobus sellest peagi. See oli võimatu. Ent ta liigutus näis Wyattit rahustavat. Poiss ohkas ja sulges silmad. Allie ootas, et laps suiguks unne. Ent hetke pärast avas too oma silmad uuesti. Ta näis järsku täiesti ärkvel olevat. „Emme?“ küsis ta, näol murelik