Butternuti järve ääres. Mary McNear

peale tundis ta rinnus tuttavat pitsitust. Kuid sundis end Wyattile otsa vaatama. „Mida sa sellega silmas pead, et kui ta sind ei näe?“ küsis ta.

      Wyatt niheles veidi teki all. „Noh, sa ütlesid, et ta valvab mu üle alati. Ainult et me pole ju enam kodus. Selle asemel oleme hoopis siin. Nii et kuidas ta teab, kust mind otsida?“

      Allie tundis, kuidas ta silmad pisaratega täituvad. Ta pilgutas neid. Ta ei tohtinud nutma puhkeda. Mitte Wyatti ees. Selleks oli piisavalt aega, kui poiss magama jäi.

      „Wyatt, ta teab alati, kus sa oled, kuhu sa ka ei läheks,“ selgitas Allie. „Selle pärast ei pea sa küll muretsema.“

      „Ja ta valvab mu üle alati?“ küsis Wyatt.

      „Alati,“ sõnas Allie naeratades.

      Poiss niheles taas. „Isegi kui ma pahandust teen?“ küsis ta.

      Nüüd oli Allie kord kulmu kortsutada. „Mida sa „pahanduse“ all silmas pead?“

      „Noh, mäletad, kui Teddy meile tuli ja me selle konna kinni püüdsime?“ küsis Wyatt järsku elavnedes. „Ja me panime ta pesuruumi kraanikaussi? Sinna elama. Aga ma ei rääkinud sulle sellest. Sest arvasin, et sa ei lubaks mul teda seal hoida. Ja sa leidsid ta ikkagi üles. Ja said kurjaks. Kas issi vaatas mind siis? Sest kui vaatas, siis ta võis samuti minu peale kurjaks saada.“ Poiss vajus oma padjale tagasi, hingeldades veidi.

      Allie raputas ägedalt pead, võideldes endiselt pisaratega. „Ei, Wyatt. Ta polnud su peale kuri. Sugugi mitte. Ja mina samuti mitte. Päriselt mitte. Ma olin lihtsalt veidi... üllatunud, kui selle konna sealt leidsin, muud ei midagi.“

      Seejärel ta naeratas, sest talle meenus midagi. „Kas tead, Wyatt, sinu issi tegi poisikesena palju-palju rohkem pahandusi. Ma räägin sulle nendest kunagi, eks?“

      Wyatt noogutas, tundes ilmselgelt kergendust.

      „Ja, Wyatt? Nüüdsest peale ütleme, et issi jälgib sind ainult siis, kui sa teda vajad, eks? Ta on sinu jaoks muidugi alati olemas. Kuid ta ei pea sind iga hetk jälgima. Ta teab, et oled nüüd suur poiss. Ta teab, et suudad suurema osa ajast ise enda eest hoolitseda.“

      Wyatt noogutas taas, seekord uniselt. Ning Allie tegi endale mõttes märkuse, et peab tulevikus oma sõnad hoolikamalt läbi mõtlema, arvestades seda, kui otseselt Wyatt neid võttis.

      Poiss puges sügavamale teki alla ja Allie vaatas aknast välja. Ta leidis puude vahelt siilu, kust märkas järve. Selleks oli liiga pime, et vett näha, kuid ta pilk peatus kohal, kus teadis olevat kalda. Vähem kui kilomeetri kaugusel üle järve märkas ta aga ka üht valgustatud kaid ja... kortsutas kulmu. Kai tähendas maja ja see omakorda naabrit. Viimati kui ta siin oli käinud, polnud neil ühtki naabrit. Ta perele kuulunud metsamajake oli selle järvesopi ääres ainus.

      Naine ohkas. Oleks pidanud teadma, et ka siin toimuvad muutused. Isegi Minnesota Butternutis ei seisnud aeg paigal. Aga naaber? Sellega polnud ta arvestanud. Enda arvates oli ta tulnud kohta, kus polnud ühtki hingelist, vähemalt läheduses küll mitte.

      Ta meenutas oma Eden Prairie naabreid. Nad olid üritanud abiks olla. Nad olid talle ja Wyattile lõputul hulgal vormiroogasid toonud. Nad olid riisunud nende aias lehti, kühveldanud sissesõiduteelt lund ja niitnud suvel muru. Kõike seda ilma palumata.

      Allie teadis, et oleks pidanud olema tänulik. Ja ta oligi, kuni teatud hetkeni. Ta ei saanud sinna parata, et arutles, kas lihtsam poleks olnud leinata üksi. Ilma selle tundeta, nagu oleks ta mingi eriti õrn haruldus. Keegi, keda toidupoes vargsi jõllitada või kellega mänguväljakul kohmetult vestelda.

      Loomulikult oli tema lesepõlve uudsus lõpuks kadunud, kuid see, mis järgnes, oli veelgi hullem. Sest siis tulid juba soovitused, mõnikord perelt ja sõpradelt, vahel aga ka tuttavatelt, et vahest oleks aeg edasi liikuda ja killud kokku korjata. Sa oled veel noor, öeldi talle. Pole mingit põhjust arvata, nagu sa ei võiks ühel päeval uuesti abielluda. Võib-olla koguni veel ühe lapse saada.

      Ning murdepunktiks osutusidki just sellised vestlused ja mitte haletsevad pilgud. Just siis teadis ta, et on aeg lahkuda.

      Nüüd, istudes Wyatti voodiserval, raputas ta end, et peletada eemale kurvad mõtted ja väsimus, mis oli hakanud ka tema üle võimust võtma. Ta kuulatas hetkeks Wyatti hingamist. See oli võtnud rahuliku unerütmi. Poiss ärkas harva keset ööd üles, kui oli juba magama jäänud. Allie kustutas tuled ja lahkus toast, jälgides, et uks jääks lahti. Nii oli tal võimalik teisel pool koridori asuvast toast kuulda, kui Wyatt oleks pidanud teda mingil põhjusel vajama.

      Seejärel tegi ta ka endale voodi üles, pani selga õlapaeltega särgi ja pidžaamapüksid ning pesi hambad. Ja alles siis, kui ta öökapil oleva lambi kustutamise järel pimedas toas voodis lebas, hakkas ta mõtlema, millise tohutu teoga oli hakkama saanud. Ta oli maha müünud nende maja, ainsa kodu, mida Wyatt oli tundnud. Ja suurema osa nende asjadest hoiuruumi viinud. Ning siis oli välja ostnud oma vennale kuulunud osa järveäärsest majakesest, mille nad olid saanud kahe peale oma Lõuna-Florida vanadekodus elavatelt vanematelt.

      Ja nüüd olid ta naasnud kohta, kus polnud käinud juba aastaid. Kohta, kus polnud täiskasvanuks saades enam tervet suvegi veetnud. Tal polnud siin sugulasi. Ega sõpru. Need vähesed, kes tal kunagi siin olnud olidki, olid ilmselt ammu mujale kolinud. Allie teadis, et teda ei oodanud siin miski. Ei teda ega ka ta poega. Mis panigi teda äkitsi arutlema, miks oli ta otsustanud siia naasta.

      Äkki kuulis ta aga kaugelt üht häält, kummituslikku, kuid tuttavat. Sellest oli ammu, kui naine seda viimati kuulnud oli, ent kord juba märganud, ei unustanud ta seda iial. See oli koiotiulg. Sugugi mitte ebatavaline Minnesota põhjaosa metsades, kuid lohutav samuti mitte. Ta tundis hirmujudinat: ehkki ta teadis, et nad olid majas väljaspool ohtu, tekitas hääl ärevust. Peagi sai väsimus temast siiski võitu, kuigi ei hajutanud täielikult ärevust. Ma olen vist hull, mõtles ta, kui rahutusse unne vajuma hakkas. Miks ma muidu siia kolimist heaks mõtteks pidasin?

      2. peatükk

      Kella üheteistkümneks õhtul, kui Walkeri mobiil helises, oli ta tuju veelgi halvemaks läinud. Ta heitis pilgu helistaja nimele. See oli ta vend Reid – viimane inimene, kellega ta hetkel rääkida tahtis. Ent lisaks vennaks olemisele oli Reid ka Walkeri äripartner. Ja veel ülimalt nõudlik. Tema telefonikõnede eiramine polnud hea mõte.

      Walker võttis mobiili, vajutades vastamisklahvile. „Mis on?“ urises ta tervituseks.

      „Issand, Walk, kas sa vastad kõnedele nüüd niimoodi?“ küsis Reid vaikselt.

      „Kell on üksteist õhtul,“ märkis Walker, toetades seljaga vastu nahktooli. „Me oleme sellest rääkinud, Reid,“ ütles ta, masseerides oma oimukohti ja tundes, kuidas pea valutama kippus. „Mäletad? Sina võid ju ööpäev läbi töötada, aga mina olen rohkem kaheksast kaheksani mees.“

      „Noh, võimalik,“ sõnas Reid, kõlades veidi halvakspanevalt. Ning hoolimata kehvast tujust tundis Walker, kuidas ta suunurk lõbustatult kerkis. Ainult Reidi-sugune töönarkomaan võis kaheteisttunnist tööpäeva laiskuse märgiks pidada. „Kuid jättes kõrvale su puudused,“ jätkas Reid, „siis sain ma täna õhtul Butternuti paadihoovi numbritega ühele poole...“ Ta peatus.

      „Ja?“ küsis Walker, soovides, et Reid kiiremini teeks. Tal ei olnud hetkel ärist rääkimiseks tuju.

      „Ja sa said sellega hakkama,“ vastas Reid. „Sa ütlesid, et vajad paadihoovi ülestöötamiseks viis aastat. Sa said hakkama kolmega. Palju õnne!“

      Walker ei vastanud.

      „Kuule, Walk, ma arvasin, et need on head uudised!“

      „Ongi,“ lausus Walker lõpuks. „Muidugi on. Mul on lihtsalt kehv tuju.“

      „Jah, sellest sain ma juba aru,“ sõnas Reid. „Ja kas tead, mis? Ma ei süüdista sind. Kui mina elaksin Minnesota Butternutis, mille elanike arv on tuhat kakssada, siis oleksin ka mina kehvas tujus. Ausalt, Walk, mida sa seal vabal ajal teed?“