Butternuti järve ääres. Mary McNear

      Originaali tiitel:

      Mary McNear

      Up at Butternut Lake

      2014

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Raamat on väljamõeldis. Kõik tegelased, sündmused ja erinevad vestlused on autori kujutlusvõime vili ega ole reaalselt toimunud. Igasugune sarnasus tegelike sündmuste või inimestega, elus või lahkunutega, on juhuslik.

      Kaane kujundanud Ilon Vilder

      Toimetanud Ulve Määrits

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2014 by Mary McNear

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11382

      ISBN (PDF) 978-9949-84-603-0

      ISBN (ePub) 978-9916-11-162-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Harryle ja Rose’ile, mu säravatele tähtedele.

      1. peatükk

      „Olgu, unimüts, aeg on üles ärgata,“ lausus Allie, sirutades käe auto tagaistmele ja müksates hellalt oma viieaastast poega Wyattit. „Me oleme kohal. Olemegi metsamajakeses.“ Wyatt niheles, kuid ei ärganud. Naine ei saanud talle seda pahaks panna. Neil oli selja taga pikk päev. Õigemini küll nädal, parandas ta end. Ja kui ta juba päris algusest luges, siis olid need olnud kaks pikka aastat. Ent ta üritas võimalusel selle peale mitte mõelda. See ei pannud aega kiiremini voolama ega teinud ka kaotust lihtsamaks.

      Allie hingas aeglaselt välja ja surus alla kiusatuse oma pea roolile toetada. Ta oli kurnatud, rohkemgi veel, ja talle oli juba pähe turgatanud mõte, et nad võiksid selle öö magada autos. Taevas teadis, kui väsinud nad olid!

      Ent niipea kui see mõte oli pähe hüpanud, tõrjus naine selle eemale. Homne päev pidi olema puhas leht. Uus algus. Nende mõlema jaoks. Hommikul autos ärkamine, kortsus riided ja kanged jäsemed ei sobinud teps mitte. Nad veedavad öö metsamajas. Majas, mis oli nüüdsest peale nende kodu.

      Ainus mure, mõtles naine, silmitsedes autotulede valgusvihus metsamajakest, oli fakt, et see kõik ei näinud eriti kodune välja. Ja see oli veel leebelt öeldud. Katuselt paistis üksjagu sindleid puudu olevat, veranda ees kasvas põlvekõrgune rohi. Veranda ise oli aga ohtlikult kreenis.

      Aga see seisab siiski püsti, ütles Allie endale. Ja seegi oli ju midagi, eks?

      Oli möödas üle kümne aasta, kui ta viimati seda maja näinud oli. Ta oli kartnud, et see võib üleüldse kadunud olla, mattunud ümbritsevasse metsa. Aga loomulikult polnud midagi sellist juhtunud. See polnud ju muinasjutt. See oli päriselu. Tema teadis seda kõigist paremini. Ja see oli olnud üks raske õppetund.

      Allie lülitas autotuled välja ja metsamajake mattus pimedusse. Naine judises tahtmatult. Viimased paar aastat äärelinnas elamist olid pannud ta unustama, kui pime võis pimedus olla.

      Võib-olla peaks siiski sõitmist jätkama? Kui mälu teda ei petnud, oli 169. kiirteel üks motell. Nad võiksid viieteistkümne minuti pärast seal olla. Aga edasi? Hommikul peaksid nad ikkagi siia tagasi tulema. Ja vaevalt, et metsamajake päevavalgel parem välja nägi. Tegelikult võis see kõvasti hullemgi tunduda.

      „Emme?“ Wyatti hääl katkestas ta mõtted. „Kas me oleme kohal?“

      „Jah, oleme kohal,“ vastas Allie, andes oma parima, et rõõmsameelsust teeselda. Ta vaatas naeratades poja poole. „Me oleme metsamajakeses.“

      „Metsamajakeses?“ küsis Wyatt, üritades autoistmelt tõusta.

      „Just nii,“ vastas Allie. „Ma näitan sulle.“ Ta sirutas käe auto kindalaekas oleva taskulambi järele ja lülitas selle sisse. Ent niipea kui autost väljus, taipas ta, et taskulambist polnud ööpimeduses olulist kasu. Selle nõrk valgusvihk tungis vaevu läbi sügava pimeduse. Ta vaatas taevasse. Polnud kuud ega tähti.

      Allie judises taas, üritades eirata tunnet, nagu oleks pimedus kuidagi käegakatsutav või ründav – isegi õhk näis vatjas.

      Avanud auto tagaukse, tegi ta lahti Wyatti turvavöö ja tõstis poisi välja. Toetanud seejärel lapse oma puusale, valgustas ta taskulambiga metsamajakest.

      „Seal see ongi,“ ütles ta. Naine lootis, et ta hääl kõlas rahulikult. Eriti kuna tundis ise vajadust rahustamise järele. Wyatt kortsutas kulmu.

      „Ma ei näe seda hästi,“ sosistas ta. „Siin on nii pime.“

      „On küll,“ nõustus Allie ja ta süda vajus veelgi sügavamale saapasäärde. Kuid kohe noomis ta end. Lõpeta ära! Seda sa ju tahtsid, kas pole? Rahu. Vaikust. Üksindust. Ja nüüd hakkad tühise pimeduse pärast närvitsema?

      Ta sirutas käe riietekoti järele, mille oli Wyatti kõrvale tagaistmele pannud. Selles oli kõik ööks vajalik. Ülejäänud asjad toob ta autost ära hommikul. Praegu aga oli kõige olulisem Wyatt majja viia ja voodisse panna.

      Vaene laps, mõtles ta, lüües autoukse kinni ja kõndides mööda pragunenud ja rohtu kasvanud jalgrada verandale. Ta oli poisi koidu ajal üles äratanud, kui kolijad nende majas olevad asjad lattu olid viinud, ja kui mõned puhkepeatused välja arvata, oli laps kogu pärastlõuna ja õhtu autos veetnud. Kuid ta polnud nurisenud. Ta ei teinud seda enam peaaegu üldse. Ja just see pani Allie muretsema. Virisemine oli ju ikkagi üks jumala poolt lastele antud õigusi!

      Ta astus ettevaatlikult esimesele trepiastmele metsamajakese ees, proovides selle vastupidavust. See pidas. Samuti ka viltuvajunud veranda. Seejärel õngitses Allie kotist välisuksevõtme ja avas roostes luku. Ja ust lahti lükates palvetas ta vaikselt. Umbes nii: „Palun tee nii, et siin ei elaks kolm põlvkonda pesukarusid!“ Ent kui ta siis tule põlema pani, nägi majake välja täpselt niisamasugune nagu viimati. Ja viimaks valdas teda kergendus.

      Wyattile aga vaatepilt ei meeldinud. Kiire pilguheit ümbrusele ja ta surus oma näo vastu Allie kaela.

      „Kuule, mis lahti on?“ küsis Allie, tuues poisi ja koti tuppa ning lukustades nende järel ukse.

      Ent Wyatt keeldus pead tõstmast. Ta lihtsalt surus end tugevamini vastu ema kaela.

      Allie kortsutas kulmu, vaadates elutoas ringi. See nägi tema arvates välja üsnagi normaalne. Isegi kodune. Mööblil oli küll tolmukiht ja nurkades mõned ämblikuvõrgud ning õhk oli umbne pärast nii pikalt suletuna olekut, ent suuremas osas oli kõik märkimisväärselt hästi säilinud. Ei midagi sellist, millest poleks väikese pingutusega jagu saanud.

      Ent ta üritas näha asja Wyatti vaatevinklist. Poiss oli elanud kogu oma elu tänapäevaste mugavustega kolme magamistoaga majas, tema silmis ei näinud metsamajake välja mitte üksnes tahumatu, see oli lausa algeline. Ent hirmutav? Allie nii ei arvanud.

      „Wyatt?“ ütles ta hellalt. „Mis lahti, kullake? Ma tean, et see ei näe meie eelmise maja moodi välja. Aga see on korralik, ausalt. Lihtsalt veidi tolmune, muud ei midagi. Ja mööbel on veidi vana. Aga ei midagi sellist, mida sina ja mina ei saaks üheskoos parandada.“

      Kuid Wyatt raputas ägedalt pead, sosistades midagi arusaamatut.

      „Mis sa ütlesid?“ küsis Allie, pöörates oma parema kõrva ta suu juurde.

      „Ma ütlesin, et ta vaatab meid,“ sosistas poiss vastu.

      Allie tundis, kuidas tahtmatult kangestub. „Kes meid vaatab?“ küsis ta, tundes veidi rahutust. Olgu, üsna suurt rahutust. Talle meenus film, kus üks poiss nägi surnuid, ent Wyatt polnud kunagi varem