Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks. Meeli Ja Üllas Tankler

paremat, midagi muud, millesse kiinduda, siis see, mis meid kord ahvatles, ei köidagi meid enam. Meie mõtted pole enam kinni selle „kurja” juures, millest peab hoiduma. Me keskendume siis headele asjadele ja ka meie mõtted on nende juures. „Sest kus su aare on, on ka su süda,” ütleks Jeesus selle kohta (Mt 6:21).

      MT

      Headust tuleb õppida

      Õppige tegema head! (Js 1:17)

      Siin kutsub Jumal oma rahvast üles õppima head tegema. Kas poleks mõistetavam, kui ta lihtsalt käsiks inimesi head teha või tuletaks meelde oma korraldusi, mis nõuavad õiget ja head käitumist?

      Selle asemel aga ütleb ta, et me peaksime õppima, kuidas head teha. Jumal saab palju paremini aru kui meie, et see, mis on hea, pole sugugi alati üheselt selge. Ning isegi kui oleme vajalikud teadmised omandanud, ei pruugi see meil veel kohe sujuvalt välja tulla. Kui me pole hea tegemises kogenud, siis oleme kuidagi kohmakad ja ebakindlad. Oma elust tean, et olen korduvalt alles tagantjärele taibanud, et oleksin pidanud tegema mõne abistava liigutuse või ütlema sooja sõna. See jäi siiski tegemata – ja mitte seetõttu, et ma poleks tahtnud, vaid pigem justkui oskamatusest õigel ajal õigesti reageerida.

      Seepärast tundubki mulle prohveti vahendatud üleskutse Jumalalt väga asjakohasena just nii, nagu see sõna Piiblis seisab. Hea tegemist tuleb õppida. Ja kui me oleme selleks valmis ja asja tõsiselt võtame, siis omandame nii palju vilumust, et kõik tuleb juba päris loomulikult välja. Loomulikult vaid selle headuse tõttu, mille loob meie Issanda ligiolu meie elus.

      ÜT

      Kui kaua?

      Kui kaua sa, Issand, unustad mind hoopis, kui kaua sa peidad oma palet mu eest? Kui kaua ma pean muret tundma oma hinges ja kandma kurbust päevast päeva oma südames? Kui kaua saab mu vaenlane suurustada mu vastu? (Ps 13:2-3)

      Üks kõige inimlikumaid küsimusi ongi seesama lihtne küsimus – kui kaua veel? Kas lõppu juba ei paista? Kannatus, kurbus ja unustatud olemine on kõik sellised tunded, mis aega justkui pikemaks venitavad – minutid võivad näida tundidena ja päevad lausa lõputuina. Samas on just selles kui-kaua-küsimuses selgesti peidus ka lootus – see kõik ei saa ju niimoodi kestma jääda, midagi peab millalgi muutuma – ning seetõttu kerkib hingest küsimus: millal tuleb muutus? Kas seda tuleb veel kaua oodata? Kui kaua?

      Naiivne on mõelda, et kannatuse pikkuse teadmine selle kandmise vaeva leevendaks. Vaeva leevendab pigem just seesama lootus, mis paneb küsima: kui kaua veel? Ja küsija, antud juhul psalmist, teab, kelle peale loota. Ta vaatab julgusega tulevikku ja näeb lahendust – tema jaoks veel ees seisvat, kuid Jumala ajas juba toimunut! Kõige hämmastavam ongi , et tema lootus on nii elav ja reaalne, et ta saab selles lootuses – olles ise alles keset oma vaeva ja kannatust – siiski täie veendumusega öelda:

      „Ma tahan laulda Issandale, et ta mulle on head teinud!“ (Ps 13:6)

      MT