Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks. Meeli Ja Üllas Tankler

püüdis selle küsimusega suurema jumalakartuse ja sügavama vaimuliku arengu poole). Mis kahe silma vahele jäi, oli ligimene. Inimene, kes andestust vajab, ununes ära. Nii juhtub ilmselt siis, kui eesmärgiks on mõõdetav ja märgatav usuline tase ja mitte ennekõike Jumala Vaimu vaba toimimine meie elus. Tean inimest, kes kord püüdis seada tuvastatavat piiri, milleni oma usuelus jõuda, et oleks garanteeritud Jumala rahulolu tema usu suhtes. Ta leidis, et liiga sagedane jumalateenistusel käimine on talle ülejõu käiv ning tegi otsuse: kord kuus on piisav. Teisisõnu, ta küsis: „Kas aitab, kui ma käin kirikus üks kord kuus?” Kahjuks tuleb öelda, et pärast selle miinimumpiiri seadmist ei käinud ta üldse enam jumalateenistusel. Näib nõnda, et küsimus „Kui palju on piisav?” ei toeta meie usulist arengut.

      ÜT

      Miks me paastume?

      Siis tulid ta juurde Johannese jüngrid ja küsisid: „Miks meie ja variserid paastume, sinu jüngrid aga ei paastu?“ (Mt 9:14)

      Läbi aegade on inimeste vahel pingeid tekitanud küsimus, kuidas on kõige õigem Jumalat teenida. Vahel on usupraktika ehk isegi valulisem kui see, millist jumalat teenitakse. Inimesed on valmis õigete seisukohtade eest võitlema ja suremagi – või kui just mitte ise surema, siis teisi hävitama, kes oma usku „valesti” väljendavad. Loomulikult on küsimus „õigesti” uskumisest väga tõsiselt päevakorral meiegi ajal.

      Aga ka Jeesuse päevil võeti tema juures sama teema üles. Meie – ja mitte üksnes meie, vaid ka teised tõsised usklikud (antud juhul viitavad Ristija Johannese jüngrid variseridele, kellega nad olid tegelikult mitmes mõttes eri seisukohtadel) – paastume, aga teie mitte. Kuidas siis nii? Tundub, et siin on esitatud lihtsalt küsimus selle kohta, miks Jeesuse jüngrid ei paastu ehk miks Jeesus vaimuliku autoriteedina neid paastuma ei suuna. Seda küsimust esitades lipsab aga sõna küsijate huulile, mis märkamatult neid endid salamahti reedab: „Miks meie ja variserid paastume...?”

      Pöördudes Jeesuse poole, esitavad nad tegelikult küsimuse iseendale ja see on vägagi tähelepanuväärne. Kui Jeesus oleks tahtnud nende sõnade kallal norida, oleks ta võinud reageerida umbes nõnda: „Tõepoolest, jah – kas te ikka ise teate, miks te paastute? Või järgite ainult vagasid kombeid ning endi omi teistega võrreldes tundute endile sügavamalt usklikena?” Kui me enda meelest paremal moel usklikud oleme kui teised (teeme „õigeid” asju, mida teised ei tee, ja jätame tegemata „ebaõiged” asjad, mida mõned teised teevad), siis on suur tõenäosus, et me ehk ise ka ei tea veel päris hästi, miks me seda või teist teeme ja milline on nende tegemiste sügavam seos jumalateenistusega.

      ÜT

On hea mõista, et Jumal lubab meil temaga rääkida, kui meil on valus

      Ulualune Jumala juures

      Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest; on ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri, otsekui lõõsk põuaajal. (Js 25:4-5)

      Kindlust ja pelgupaika vajame enamasti siis, kui meid miski otseselt ähvardab. Võib-olla ei tunne me hetkel end selliselt ähvardatuna. Aga prohvetlikud sõnumid, mida Jumal Jesaja kaudu meile ka täna ja siin edasi annab, on enamasti hoiatused karistuse ja eluraskuste eest, mis võivad ka meid tabada siis, kui meil Jumal meelest läheb ja elutee õigest suunast kõrvale kaldub. Neid hoiatusi on kohati päris hirmus lugeda. Seda kosutavam on lugeda julgustavaid sõnu, mida seesama prohvet Jumala sõnumina meile edasi annab. Need sõnad on kinnitatud prohveti isikliku kogemuse läbi, kes laulab siin tänulaulu Issandale päästmise eest.

      Jesaja kinnitab meile, et see, kes elab oma igapäevast elu Jumala läheduses ja tema tahet oma elus tähele pannes, võib ennast alati ja igas olukorras tõeliselt turvaliselt tunda. Sest isegi „julmade viha”, mida Jesaja siinkohal võrdleb kivimüüre raputava raju ja põuaaja lõõsaga, ei pääse talle ligi. Jumalakartliku inimese tarvis on Jumal avanud pelgupaiga, koha, kus teda varjul hoitakse ja kurja eest kaitstakse. See pelgupaik on leitav meilegi. Niisugune kogemus võib olla vägagi reaalne sinu ja minu elus täna ning homme.

      MT

      Sõnad kannatuses

      Kitsikuses andsid sa mulle avaruse. (Ps 4:2)

      Kui oleme kannatuste keskel – ja ka siis, kui seisame kellegi teise kannatusele väga ligi – jääb sageli sõnadest puudu. Tegelik valu kipub muutma kõik sõnad võltsiks, õõnsaks ja üleruseks. Eks ikka seepärast, et meil on mingi alateadlik tunne, justkui peaksid sõnad kannatust leevendama. Samas näeme, et nad tegelikult seda ei suuda. Sel puhul ütleme, et me ei taha teha „suuri sõnu”. Sõnadest ei näi abi olevat.

      Ja ometi vajab kannatus sõnu. Sissepoole, vaikimisse suunatud vaev hävitab meid ennast seestpoolt. „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest,” ütleb Taavet teisal (Ps 32:3). Kannatus on vaev, mis sisaldab meeletut sisemist heitlust ja see heitlus põimib endasse palju raskeid sõnu.

      On hea mõista, et Jumal lubab meil temaga rääkida, kui meil on valus. Ja kui me ei leia omaenda sõnu, siis võime vahel peatuda Psalmide mõtete juures ja leida endale sõnad siit. Näiteks need imelised palve- ja tänusõnad: „Kitsikuses andsid sa mulle avaruse.” Need on sõnad, mida võib öelda inimene, kes on tundnud Jumala ligiolu vaevade keskel. Ja kui meil on raske, võime usus niisugust kogemust ihaldada. See on võimalik.

      ÜT

      3. nädal

      Siis hoia, et sa ei unusta Issandat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast! (5Ms 6:12)

      Pühapäeval ma ei tea päris täpselt, kas olen nädalat lõpetamas või alustamas. Enamasti kipuvad mõtted siiski juba uue nädalaga tegelema: olen mures tähtaegade, tegemata töö, ajamata asjade pärast. Issand, järele mõeldes ma mõistan, et ei oska möödunud nädalale Sinuga koos vaadata.

      Ma olen nagu Iisraeli rahvas, kes pidevalt mälunõtruse all kannatas. Piiblis teed Sa neile korduvalt etteheiteid selle pärast, et nad unustasid Sinu osaluse oma minevikus. Nii on see ka minuga ja seepärast palun, et ma Sinu abiga Su heategusid meeles suudaksin pidada. Tänase pühapäevaga ei lõpe mu ajalugu. See, mida ma uuel nädalal ette võtan, on osa järjepidevast elamisest Sinu armus. Ja nii tähendab iga meenutus Sinu abist ning ligiolust möödunud nädalal samas ka kinnitust selle kohta, et võin Sinule toetuda järgmiste päevade teadmatuses, kõhkluses ja hirmus.

      ÜT

      Vagaduse võistlus

      Siin on see, kes on suurem kui pühakoda! (Mt 12:7)

      Et mõista, kuhu need Jeesuse sõnad kuuluvad, tuleb lugeda selle loo algust. Jüngrid läksid hingamispäeval läbi viljapõllu ning pistsid mõned küpsed terad põske. Küllap see toimus mõtlemata, nii nagu me ilusal suvepäeval aasal sügavalt süüvimata käe välja sirutame ja hapuoblikaid nosime. See jüngrite näiliselt täiesti tühine liigutus ei jäänud aga terastel vagadel meestel märkamata. Need mehed olid variserid. Nad teadsid, et terade noppimist annab asetada lahtrisse „töötegemine”. Tööd aga hingamispäeval teha ei tohtinud. Tõeline usklik nii ei tee. Ja variserid pöörduvad Jeesuse kui jüngrite juhi poole: „Vaata, sinu jüngrid teevad, mida ei tohi teha hingamispäeval!” (s 2).

      Selle sõna taga oli tegelikult vagaduse võistluse motiiv. On ilmne, et tehtud etteheitega öeldi Jeesusele: sina ei ole nii tõsine usklik kui meie, kui sa lubad oma järelkäijatel nõnda seadusevastaselt toimida. Huvitav, mida mõtlesid sealjuures jüngrid? „Oh, nüüd jäime vahele!” – „Nüüd on küll piinlik, teeme Õpetajale häbi!” – „Nüüd räägivad variserid teistele ka, et me pole ikka piisavalt vagad usuinimesed!”

      Paistab, et Jeesus ei lase end kuidagi segadusse viia. Ta teab ka seda selgesti, et asi pole vagade reeglite pidamise võistluses. Esmalt ta ütleb küll mõne vastulause,