Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks. Meeli Ja Üllas Tankler

jääb alati midagi sellist, mida me veel päris hästi ei tea, pole enda jaoks veel avastanud, pole senini kogenud. Aga kui me talle läheneme ja täpsemalt uurime, leiame ehk iseenda jaoks midagi sellist, mis meie usku kasvatab ja kogu meie elule suuna ja mõtte annab. Isegi kui sellel juba piisavalt suunda ja mõtet (meie arvates) on.

      Jeesus võib meid üllatada, kui me tõsiselt ja südamest uurima hakkame, kes ta ikkagi on ja mis tal on meie elu kohta öelda. Kuulsin lugu ühest moslemimaailma politseinikust, kes saadeti kristlaste jumalateenistusi jälgima ja kes selle jälgimise käigus õppis järk-järgult tundma Jeesust kui oma Päästjat. Isegi väära motiivi ajel uurimine võib heade tulemusteni viia – kui palju enam siis see, kui läheneme Jeesusele armastuse pärast siira sooviga teda paremini tundma õppida!

      MT

      Jumala sõna inimeste kaudu

      Kuule, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb... (Js 1:2)

      Jumal räägib ja prohvet ei saa vaikida. Prohvet räägib, sest Jumal räägib. Kelle sõnad need õieti on? Inimesed kuulevad neid inimeselt, inimesed loevad neid trükitud Piiblist, mille on valmistanud inimesed... Kui palju on neid, kes tahaksid Jumala häält ja kõnet otse ja vahetult kuulda? Küllap neid on. See paistab siis hästi kätte, kui keegi väidab, et Jumal on just talle isiklikult midagi ütelnud või teda midagi teha käskinud. Võib-olla on meis kõigis teatud usaldamatus Jumala sõna vastu, mida inimesed vahendavad. Inimesed ei ole piisavalt usaldusväärsed. Jumal justkui on, aga ikka on ta kaugel ja eemal ning tema hääl ulatub meieni vaid inimeste kaudu.

      Ehk on saadiku kaudu tulnud sõnumit palju lihtsam eirata kui Kõigekõrgemale otse öelda, et me temaga arvestada ei kavatse. Alati on võimalik tõstatada küsimus, kas tegemist pole äkki telefonimänguga. Madu Eedeni aias alustas selle mänguga, küsides: kas Jumal ikka tõesti nii ütles? Äkki ütles ta midagi muud ja sa ei saanud õigesti aru? Ei jõudnud õigesti kohale? Kõige selle ja paljude sarnaste küsimuste tõttu on nii hämmastav, et Jumal jätkuvalt kõneleb inimestega inimeste kaudu. Prohvetite, evangelistide, piibliseletajate, jutlustajate, koorilauljate, kunstnike ja igasuguste muude inimeste kaudu. Me võime jäädagi kahtlustama nende sõnade ehtsust ja algupärasust – ning seeläbi jääda ka ilma Sõnast, mis meid toidab, kannab, õpetab, hoiatab ja lohutab. Elu Sõnast. Me vajame prohveteid – Jumala sõnade edasiütlejaid – tänagi veel.

      ÜT

      Tee, mida Issand tunneb

      Sest Issand tunneb õigete teed, aga õelate tee läheb hukka. (Ps 1:6)

      Uue aasta alguses mõtleme ehk rohkem meie ees seisvale teele kui mõnel muul ajahetkel. Ja mida muud võiksimegi aastavahetusel soovida kui seda, et meie edasine tee – kogu vastalanud aasta – võiks võimalikult hästi korda minna.

      Psalmist annab meile huvitava julgustuse: ta väidab, et Issand tunneb õigete teed. Õiged (ehk siis jumalakartlikud inimesed) ei pruugi küll ise oma teed täiesti tunda, kuid neil on võimalik seda usalduses käia – kui Issand tunneb teed, siis tähendab see ühtlasi, et Issand on suuteline neid sellel teel juhatama, ohtude eest hoidma, rasketel hetkedel toetama ning vajadusel ehk lausa kandmagi. Midagi sellest, mis meid ees ootab, pole jäänud tema silmadele märkamata, tema on selleks teekonnaks kõigiti valmistunud.

      Märkimisväärne on, et kui õelate puhul on selgesti välja öeldud, kuhu nad välja jõuavad – nende tee läheb hukka! –, siis õigetele peab piisama usaldusest. Issand tunneb teed – sellest piisab. Vaid tema teab sihtpunkti ja kõiki vahepealseid etappe, meie osaks jääb usaldada teda ja laulda: „...sest küllalt on sammhaaval astuda...“

      MT

      2. nädal

      Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tulid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: „Issand, aita! Me hukkume!” (Mt 8:24-25)

      Jeesus, sinu rahu ei kõiguta meie maised tormid. Sest Sina ju suudad neid kõiki vaigistada. Aga ma tänan Sind, et Sa armastuses mõistad ka kõiki meie inimlikke hirme ja muresid ja oled valmis meie kõrvale astuma seal, kus me Sind oma meeleheites ja abituses appi hüüame. Sina ei jää kõrvaltvaatajaks, Sa tuled ja oled meile lähedal ning suudad pöörata olukordi meie jaoks lausa uskumatul viisil.

      Kingi siis meile ikka seda usaldust ja kindlat teadmist, et Sinul on meelevald kõikide meie eluolukordade üle. Aita meil meeles pidada, et Sa oled siinsamas, kuuldekaugusel. Ja isegi siis, kui meile näib, et Sa parajasti ei märka meie elu laineid ja tuuli, võime ometi julgusega Sinu poole hüüda. Sina oled rahu Issand ja Sinu rahu võib ulatuda meie tormidesse nii võimsalt, et need tõepoolest vaibuvad.

      MT

      Märgates väikest

      Ent Jeesus, teades nende südame mõtteid, võttis ühe lapse, pani ta enese kõrvale seisma ja ütles neile: „Kes iganes selle lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes iganes võtab vastu minu, võtab vastu minu Läkitaja. Sest kes on väikseim teie kõikide seas, see on suur.” (Lk 9:47-48)

      Jeesuse sõnad on päris sageli öeldud vastuseks kellegi „südame mõtetele”. Küllap see on nii olnud meiegi elus. Just need varjatud südame mõtted, mida me ei söanda alati sõnadeks saada lastagi, vajavad sageli kõige hädapärasemalt mõnd tarkusesõna Jeesuse suust.

      Jeesus kasutab siin lisaks sõnale ka tegu. Ta seab ühe lapse enese kõrvale seisma, rõhutamaks selgesti tolle väiksust, ja alles seejärel ütleb midagi jüngrite suurushullustuse kohta. Ja see ütlemine on väga lihtne: ei saa olla tõeliselt suur see, kes ei pane tähele väikest enda kõrval. Ei saa võtta vastu Jumalat, kui pole suutnud esmalt vastu võtta inimest – ja soovitavalt väikest inimest, kelle märkamine on märk tõelisest hingesuurusest.

      Jumal paneb kõiki inimesi tähele. Jumala silmis oleme kõik ühesuurused – tema enese loo-dud esimese inimese suurused, kelle ta lõi oma näo järele. Meie kõigi suurus seisnebki vaid meie Jumala näo järgi loodud olemises. Kui me seda esmast ja väikest tõde meeles peame, on meie jaoks avatud ka suuremad tõed.

      MT

      Tahaks nii, nagu Jumal tahab

      Jumal, keda ma oma vaimus teenin, […], on ju minu tunnistaja, kuidas ma lakkamatult meenutan teid alati oma palveis, kui ma anun, et ehk ometi õnnestuks mul Jumala tahtmisel kord tulla teie juurde. (Rm 1:9-10)

      Paulus ei ole Rooma kristlasi, kellele ta kirjutab, ise veel kohanud. Ta soovib neid näha. Ta tahab neid isiklikult tundma õppida ja usub, et suudab neile sealjuures ka vaimulikuks õnnistuseks olla. Seepärast palvetab Paulus, et Jumal selle kohtumise talle võimaldaks. Samas ei taha Paulus teha midagi, mis oleks Jumala tahtega vastuolus või läheks Issanda plaanidest mööda. Selle tõttu on tema soov, et see, mida ta tahab, võiks olla Jumala tahtmine. Esmapilgul võib see kõik võrdlemisi kentsakas olla. Ja samas on nii kinnitav teada, et selline inimesele nii lihtne ja loomulik mõttekäik on ka Paulusele omane. Me kanname endas soove, meil on oma tahe ja plaanid ning Jumalaga koos elades ei pruugi meie oma tahe olla sugugi midagi halba või ebakohast. Seepärast võime samuti oma soovid Jumalale teatavaks teha ja loota, et need on tema tahtega kooskõlas. Sest viimselt soovime ju siiski, et sündmused me elus leiaksid aset „Jumala tahtmisel”.

      ÜT

      Kui vaga pean ma olema?

      Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: „Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?“ Jeesus ütles talle: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.” (Mt 18:21-22)

      Peetrus tahtis teada, kui kaugele, millise piirini peab ta oma vagaduses minema, et Jumalat rahuldada ja ise oma usu ning elu suhtes rahulolu saavutada. Seda rahulolu, mis ütleb: ma olen piisavalt hea, piisavalt vaga, piisavalt usklik. Nagu variser, kellest Jeesus rääkis (Lk 18:9-