Sinu sõna: Mõtisklusi ja palveid aasta igaks päevaks. Meeli Ja Üllas Tankler

poole pöördumiseks. Jääb mulje, et selline hoiak väljendab respekti Jumala suhtes. Aga võib-olla on selle taga hoopis resignatsioon või ükskõiksus.

      On neidki, kes harjuvad ära mõttega, et Jumalale on inimese armastamine loomulik. Jumala hoolimist võetakse iseenesestmõistetavana. Nii kummaline kui see ka pole, Jumala armastusega on võimalik ära harjuda. Ma ei usu, et selline hoiak Issandale palju rohkem meeldib kui esimene, resigneerunud suhtumine.

      Taavet annab selles laulus meile eeskuju, millise hoiakuga oma südames Jumala ette astuda. Tema retoorilises küsimuses on öeldud selge tõde selle kohta, kui hinnaliseks peab Jumal iga inimest („Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast, ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema…” Ps 8:6-7) – ja ometi tuleb seda tõsiasja, et Jumal nõnda inimest armastab, igavesti imeliseks ja uskumatuks pidada („Mis on inimene, et sa temale mõtled…?”). Usk Jumala hoolivasse armastusse ja imetlev hämmastus selle tõe ees väljendab õiget arusaama inimese olemusest.

      ÜT

      5. nädal

      ...otsige, ja te leiate... (Mt 7:7)

      Täna on sobiv võimalus peatuda ja järele mõelda.

      Olen ma midagi möödunud nädalal leidnud? Ehk veelgi olulisem on küsimus selle kohta, kas ma olen üldse midagi otsinud? Ja kui, siis kas otsinud seda, mis on otsimist väärt?

      Anna mulle andeks, Issand, kui olen otsinud asju või mõtteid või elamusi, mille peale oleks parem olnud oma energiat mitte kulutada.

      Anna mulle andeks, Issand, kui olen läinud läbi oma päevade tuimalt, rutiinselt, rahuldudes sellega, mis mul on olemas või on alati olnud – ilma otsiva vaimuta.

      Anna mulle andeks, Issand, kui Sa oled mu teele pannud midagi, mida oleksin pidanud leidma, aga kuna ma ei vaadanud otsivalt ringi, läksin sellest midagi märkamata mööda.

      Palun anna mulle järgmisteks päevadeks kaasa tahe otsida ja julgus leida seda, millega Sa mu elu rikkamaks tahad teha, või mille abil Sa mind kujundada saad.

      ÜT

Palun anna mulle järgmisteks päevadeks kaasa tahe otsida ja julgus leida seda, millega Sa mu elu rikkamaks tahad teha...

      Vahel peab teiste käitumisest nördima

      Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli juhtunud. (Mt 18:31)

      Pealekaebamine ei ole ilus. Nii on meid juba lapsest saadik õpetatud. Koolis on näiteks väga selge, millega tegemist: on keegi, kes tahab „pugeda” ehk end õpetajatele paremana näidata, ning selle paremuse joonistab ta selgemalt välja kellegi teise kohta halba teatavaks tehes. Niisuguse kaebamise tagamaa on ilmselge: halvustada teist ja esile upitada ennast.

      Siiski ei saa me kaebamise mõiste puhul jäädagi koolilaste omavaheliste tülitsemiste juurde. See ei räägi meile kõike vajalikku. Mõelgem kas või sellele, et „kaebamine” on lausa seaduslikult kohustuslikuks tehtud kriminaalõiguses – karistatavaks võib osutuda mitte üksnes kuriteo sooritaja, vaid ka kaasteadja, kes jätab teost teatamata.

      Jeesuse jutustatud tähendamissõnas kirjeldatakse piltlikult kuninglikku õukonda, kes on oma valitseja meelsusest sedavõrd mõjutatud, et tunnetab osadust ja tajub valusalt ülekohtu olemasolu endi keskel. Halastamatu sulase käitumine teeb neile kõigile haiget. Ja seepärast on nad nördinud ega saa lasta niisugustel hoiakutel selles õukonnas maad võtta. Jeesus ei anna siin korraldust selle kohta, et me peame ülekohtu puhul nördimust tundma. Ta jutustab, et nii on see nende seas, kes moodustavad kuningliku õukonna – nagu meie tema koguduse. Siin on loomulik selle pärast pahameelt tunda, kui keegi otsustavalt kuninglikku meelsust ignoreerib. See teeb haiget ka nendele, kes juhtumiga otseselt seotud pole, ja nad lähevad sellega oma isanda ette. See õpetab meile midagi Jumala laste osadusest.

      ÜT

      Aare saviastjates

      See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. (2 Kr 4:7)

      Vanaaegne varanduse säilitamise anum oligi tõepoolest tavaline kergestipurunev savipott. Mitte keerulise kombinatsiooniga seif nagu tänapäeval. Kas selle taga oli mõtteviis, et kui varandus omanikku vahetab, on see suur õnnetus niikuinii ja varanduse tagasisaamine seega ebakindel ja lootusetu? Või oli hoopis üht tavalist savipotti teiste samasuguste sekka peita ohutum kui seda eriliselt ära märkida, et kõik juba kaugelt näeksid ja teaksid: siin on varandus peidus!?

      Paulus rõhutab siin igatahes, et küsimus on peamiselt kontrastis. Aare on see, mis on tähtis ja väärtuslik; aarde hoiukoht ehk siis saviastja rõhutab seda, et ümbrise ülesanne on vaid aaret koos hoida, aardele koht luua – ei midagi enamat. Et oleks üheselt selge, mis on väärtuslik ja mis mitte. Ja just sellise aarde tahab Jumal meie südameisse anda: võrratult suure väe, mis selgelt ja vaieldamatult kuulub Jumalale ja millele meie oma olemisega midagi juurde lisada ei saa. Ei midagi meist. Üksnes see väike osa, et oleme selle aarde endasse vastu võtnud ja see vägi võib saviastja ümbruses midagi suurt korda saata – aga vägi jääb ikka Jumala väeks ega muutu saviastja omaks. Ja samas tuleks tähele panna võidukat tooni selles, kui Paulus ütleb: „See aare on meil...” – meile on antud midagi ülimalt väärtuslikku, mille üle tuleks üha ja üha rõõmustada. Meil on Jumala and.

      MT

      Pool vagadust

      Kui tema jüngrid nägid, mis on tulemas, ütlesid nad: „Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?“ (Lk 22:49)

      Kirikus tuletatakse meile sageli meelde, et väga tähtis on oma elu kõikides küsimustes Jumala tahet otsida. Küsida, mida Issand meie plaanidest või nendest olukordadest arvab, millesse oleme sattunud. See on väga tähtis meeldetuletus. Samas võib kergesti juhtuda, et me olulise tõe üht poolt nõnda üle rõhutame, et teine pool unarusse jääb.

      Kui Jeesuse vaenlased tulid teda Ketsemani aias arreteerima, siis jüngrid olid täis indu sellele ülekohtule vastu astuma. Seejuures olid nad veel nii tublid, et enne tegutsema asumist Õpetajalt oma plaani kohta koguni tema arvamust küsisid: „Issand, kas me lööme nüüd mõõgaga sekka?”

      See, mis meid tihtipeale jüngritega ühte seltsi paneb, ongi meie n.ö pool vagadust. Me küsime Issandalt nõu ja juhatust – ja siis tegutseme. Asume asja kallale nii kiiresti ja operatiivselt, et me temale mingit aega ei jäta oma arvamuse väljaütlemiseks. Just nagu Jeesuse õpilased. Niipea kui küsimus oli esitatud, asuti aega viitmata tegutsema: „Ja üks neist lõigi ülempreestri sulast ning raius ära tema parema kõrva.” Vagaduse „teine pool” – ära oodata Issanda seisukoht – jäi puudu.

      Nii juhtubki, et Jeesus ei saa suunata meie toimimist. Talle jääb vaid meie tormakate tegude tagajärgede leevendamine: „Ja ta puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks.”

      ÜT

      Kurjast hoidudes kiinduge heasse

      Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! (Rm 12:9)

      Paulus kutsub meid ikka ja jälle üles armastusele – vennaarmastusele, armastuses üksteist teenima, üksmeelsed olema, rahu taotlema. Võib ju tunduda, et naeratamine ja mõõdukalt lahke näo tegemine ajaksid ka asja ära. Aga ei, Pauluse üleskutse läheb kaugemale – me vajame armastust, mis tuleb südamest ja on siiras.

      Niisama jõuliselt räägib Paulus siin ka kurjusest ja headusest. Ta on kindel selles, et üksnes kurjast eemale hoidmine ei ole veel meie jaoks lahendus – tõeline lahendus on kiindumine heasse. Sest see lahendus hoiab meid kurjast kindlamini eemal kui miski muu. Küllap oleme isegi kogenud, kui raske on millestki hoiduda, eriti kui me pole väga veendunud sellest hoidumise vajalikkuses. Pealegi võib selline iga hinna eest kurjast hoidumine