Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

Nii tundsid inimesed end vabamalt. Tema polnud selle mõttele iial pihta saanud, kuid tema ei saanud ju pihta enamikule levinud rituaalidele. Tema arust oli ülimalt jabur soovida kellelegi kena päeva. Just nagu selline asi nagu kena päeva luua oleks inimese võimuses.

      Montana läks välja viiva ukse juurde. Kui ta selle avas ja õuemurule astus, tuli pool tosinat koera jooksuga tema poole. Simon järgnes huvitatult. Tal polnud koertega erilisi kokkupuuteid olnud. Üheteistkümnendast eluaastast kuni kuueteistkümnendani – kuni ta kolledžisse läks – oli ta olnud kogu aeg haiglas. Sinna koeri ei lubatud.

      Suured ja väiksed koerad tulid ühesuguse innuga lähemale. Simon tundis ära hommikul pahanduse põhjustanud koera ja püüdis kõigest väest vältida, et koer talle üles hüppaks. Montana patsutas ja silitas neid kõiki, jagas korraldusi ja taastas korra kiiremini, kui Simon oleks arvatagi osanud.

      „Cece, tule siia, kullake,“ ütles Montana Simonile otsa vaadates. „Mulle tundub, et Cece on just see, keda vaja. Ta on vaikne, kuulab sõna ja – mis kõige olulisem – ta on puhas.“

      Väike aprikoosikarva puudel tuli Montana juurde. Koer oli vast kõigest kolmekümne sentimeetri kõrgune, pikkade jalgade ja saleda kehaga. Kui Montana ütles: „Sülle!“ keeras koer end nii, et teda oli mugav sülle võtta.

      „Cece keriks end suurima heameelega Kalinda kõrvale kerra,“ kinnitas Montana. „Ta sobib hästi lastega, on hea iseloomuga ei aja karva ega kõõma. Me saame ta väga puhta hoida. Tean, et see on oluline.“

      Samal ajal vaatas Cece Simonile otsa. Ta silmad olid tumedamad kui Montanal ja hetkekski ei pööranud ta Simonilt pilku. Ta nina värises ja siis hakkas ta üle kogu keha värisema.

      „Kas ta on haige?“ küsis Simon mõeldes, et ei taha mingil juhul oma patsientidele baktereid viia.

      Montana puhkes naerma. „Mitte selles mõttes nagu teie arvate.“ Ta sosistas midagi koerale kõrva ja too tõmbas keelega üle Montana näo. Montana vaatas uuesti Simonile otsa. „Ta on teist sisse võetud.“

      „Mida?“

      Koer anti talle sülle. Ta võttis koera instinktiivselt oma kätte.

      Koer oli kergem, kui ta oli arvanud, ta luustik tundus habras. Koera karv oli pehme, keha soe. Kuigi Simon ei teadnud, kuidas koera hoida, sättis too end vastu teda ja oli ta süles ülimalt rahul.

      „Toetage ta tagumikku,“ soovitas Montana.

      Simon kohendas koera süles. Cece surus end ta rinna vastu ja vahtis talle otsa pilguga, mis oleks nagu näinud ta hinge sügavusi. Simon mõtles, kas koer näeb kõiki seal varitsevaid lõhesid.

      „Te meeldite talle.“

      Montana lausus seda toonil, millest võis saada aru, et ta sõnade tegelik mõte oli: „Maitse üle ei vaielda.“

      „Ta tundub üsna tore,“ ütles Simon, silitades kobamisi koera selga. „Oluline on, et ta oleks Kalindale turvaline.“

      „Ärge muretsege. Cece on väga hea iseloomuga. Ja mina olen kogu aeg seal.“

      Simon kahtles, kui palju kasu Montanast võiks olla, kuid kui Kalinda tahab koera, siis peab ta selle saama.

      Ta andis Cece tagasi Montana sülle ja leppis kokku, et Montana tuleb koeraga järgmisel päeval haiglasse.

      „Proovime,“ ütles ta. „Kui see aitab, siis jätkame visiite.“

      „Arusaadav.“

      Simon asutas end lahkuma.

      Montana, koer ikka veel süles, läks temaga kaasa. Uksel seisatasid mõlemad, just nagu oodates, et teine läheks esimesena, ning liikusid siis korraga edasi.

      Nad põrkasid kokku. Seda juhtub ju iga päev. Simon oli harjunud igasuguste juhuslike kontaktidega. Ta puudutas patsiente, operatsiooni ajal anti talle asju. Aeg-ajalt ta isegi nautis naisterahva seltsi paar tundi. Nii et polnud vähimatki põhjust eeldada, et see, kuidas Montana käsi hetkeks tema vastu puutus, peaks temas mingeid tundeid tekitama.

      Kuid nii oli. Niipea kui Montana teda puudutas, niipea kui ta tundis naise keha soojust, ärkas temas elule midagi suurt ja talitsematut. Ta oli sellest nii üllatunud, et jäi seisma; Montana samuti. Nad põrkasid uuesti kokku, mille peale Montana nägu läks naerule.

      „Hea küll. Minge teie esimesena.“

      Sundimatud sõnad. Sundimatu rõõmsameelne naeratus. Just nagu poleks Montana tundnud lausa plahvatavat ihasööstu.

      Simon polnud iial varem midagi sellist tundnud, tal polnud aimugi, mida peaks tegema. Talle tundus, et ta ei suuda vastu panna ja lausa peab naist puudutama, teda suudlema. Sest just seda ta vajas: mitte üksnes naist omada, vaid teda januneda.

      „Kas teiega on kõik korras?“

      Simon võttis end kokku. Ta üritas kogu allesjäänud viisakust kokku koguda ja noogutas.

      „Jah. Tänan, et minu jaoks aega leidsite.“

      Montana kulmud kerkisid. Vahest meenusid Montanale Simoni hommikupoolikul lausutud sõnad – kui Montana oli teda süüdistanud ülbuses. Parem juba see kui tõde, mõtles Simon endamisi. Nii oli neile mõlemale parem.

      Ta põgenes kähku. Tagasi autosse jõudes avastas ta ärritunult, et ta käed värisesid ja erootilised mõtted olid põhjustanud ka ettearvatava ilmingu. Annaks jumal, et Montana seda ei märganud, mõtles Simon süngelt autot käivitades.

      Tagasi haiglasse sõites üritas ta aru saada, mis oli juhtunud. Ta polnud end kunagi eriti seksuaalseks pidanud. Iga paari kuu tagant, kui vajadus hakkas teda häirima, leidis ta kellegi, kes tahtis sama mis tema: füüsilist vabanemist. Need korrad olid piisavalt meeldivad, kuid puudutasid pigem bioloogiat kui midagi muud. Ta ei tundnud iial sundi. Tarvidust.

      Tegu oli keemiaga, mõtles ta kiirteele keerates ja tagasi Fool’s Goldi pole sõites. Üks neist DNA veidrustest, mis oli küll huvitav, kuid lõppkokkuvõttes mõttetu. Ta oli hetkeks Montanat tahtnud. Hiljem näeb ta naist ja kõik on korras. Temal on ta töö. Muu pole oluline. Tal on ta töö ja patsiendid ja sellest piisab.