Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Only Yours

      2011

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2011 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2014 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10620

      ISBN (PDF) 978-9949-20-354-3

      ISBN (ePub) 978-9916-11-153-6

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kristy Lorimerile. Sinule on pühendatud salapärane võõras; imeline, kuigi pisut ekstsentriline kangelanna, ja totu koer Fluffy.

      ESIMENE PEATÜKK

      Montana Hendrixi ilusa hommiku keerasid tuksi hot dog, nelja-aastane poiss ning labradori ja kuldse retriiveri segaverd koer Fluffy.

      Hommik oli alanud hästi. Montanal oli kindel tahtmine saada ligemale aastane koer osalema teraapiakoerte väljaõppeprogrammis. Tõsi, Fluffy oli ülevoolav ja kohmakas, tal oli komme kõike süüa ja ta oli liiga rõõmsameelne, kuid tal oli suur süda. Ja kuigi ta oli otsesõnu välja öeldes üks paras vusserdis, ei pannud Montana talle seda pahaks. Montana teadis, mida tähendab see, kui sa ei täida sulle pandud ootusi, kui tunned alatasa, et sa pole piisavalt hea. Ta ise oli selle poolest tuntud. Fluffy ei pea kannatama nii, nagu tema ise oli kannatanud. Ja kui ta ehk panigi süütu koera õlgadele liiga suure koorma, tuli selliseid asju vahel ette.

      Ja nii jalutaski ta Fool’s Goldi ilusal suvisel hommikul Fluffyga... kuigi pigem jalutas küll Fluffy temaga.

      „Ole rahulik,“ ütles rihmast tugevalt kinni hoidev Montana koerale. „Teraapiakoerad on rahulikud. Teraapiakoerad oskavad end vaos hoida.“

      Fluffy saatis talle koeranaeratuse ja oleks peaaegu prügikasti ümber ajanud sabaga, mis ei püsinud hetkegi paigal. Sõna „vaoshoitus“ ei kuulnud Fluffy sõnavarasse. Isegi magades polnud ta päris rahulik.

      Pärastpoole mõtles Montana, et oleks pidanud oskama seda, mis edasi sai, ette näha. Oli koolivaheaja esimese nädalavahetuse hommik ja linnas toimus festival. Tänavamüüjad olid juba mitu päeva ettevalmistusi teinud. Kuigi aeg oli varajane, oli õhus tunda hot dog’ide ja grillitud liha lõhna. Tänavad olid rahvast täis ja Fluffy vedas Montanat pargis mängivate laste poole. Fluffy näost võis välja lugeda, et ka tema tahtis mängida.

      Otse nende ees maksis üks ema hot dog’i eest. Ta väike poeg võttis selle innukalt kätte, kuid veel enne, kui laps jõudis suutäitki võtta, märkas ta Fluffyt. Poisi nägu läks Fluffyt nähes laiale naerule ja ta ulatas hot dog’i koera poole. Just tol hetkel oli Montana pilk langenud Morgani raamatuäri aknale välja pandud uutele teostele ning ta lasi kogemata rihma lõdvemaks. Fluffy hüppas, rihm andis järele ja sellest saigi kõik alguse.

      Koerale eemalt hot dog’i pakkumine võis tunduda hea mõttena... kuni neljakümne viie kilone koer väikese poisi poole tormas. Laps kriiskas, pillas toidu käest ja jooksis ema selja taha. Too vaene naine ei näinud, millest asi alguse oli saanud. Tema nägi üksnes enda ja poja poole tormavat pöörast koera. Ta hakkas karjuma.

      Montana jooksis Fluffyle järele, käskis tal seisma jääda. Kuid see oli sama mõjus nagu öelda maakerale, et see aeglasemalt pöörleks.

      Ema haaras poja sülle ja varjus limonaadiputka taha. Fluffy haaras jooksu pealt maast hot dog’i, neelas selle alla ja jooksis edasi. Teda kutsus vabadus.

      Montana jooksis koerale järele, eelmisel nädalal ostetud uued sandaalid pöidadesse soonimas. Tal oli selge, et peab Fluffy kätte saama. Koer oli armas, kuid mitte just eriti sõnakuulelik. Montana ülemus Max Thurman oli kindlalt väitnud, et Fluffy ei sobi teraapiakoeraks. Kui jutt tänasest intsidendist jõuab Maxi kõrvu, nõuab ta, et Fluffy koolitamine teraapiakoeraks lõpetataks. Seda ei suudaks Montana taluda.

      Fluffy oli temast palju kiirem ning kadus peagi silmist. Montana jooksis mööda tänavaid karjatustest ja kiljatustest juhituna edasi, hüppas kõrvale pontšikukäru eest ja oleks peaaegu jalgratta alla jäänud. Ta keeras ümber nurga just hetkel, kui nägi Fluffy saba suure hoone automaatuste vahelt sisse lipsamas.

      „Oh, ei!“ oigas Montana haiglat vahtima jäädes. „See veel puudus. Sinna poleks sa küll minna tohtinud.“

      Ta tormas edasi, mõeldes endamisi hirmuga, mida Fluffy küll haiglas korda võib saata. Haigla libedad põrandad ei sobi kutsa suurtele käppadele. Ta jooksis peatrepist üles ning nägi haiglasse sisenedes koera tekitatud laastamistööd.

      Käru oli seina vastu paisatud. Põrand oli täis puhast pesu. Väike ratastoolis tüdruk osutas naerdes koridori poole.

      Montana jõudis liftide juurde, kus talle kinnitati, et üks koer oli tõesti lifti läinud. Lifti tablood jälgides nägi Montana, et lift peatus neljandal korrusel, ning läks siis järgmisega ise samuti üles.

      Lifti uste avanedes kuulis ta karjeid. Tool oli pikali maas. Põrand oli täis pesu ja patsiendikaarte. Otse ees suurtel ustel oli silt: põletusravi osakond. Uste kõrval hoiatussildid. Rõõmsa haugatuse järgi võis järeldada, et Fluffy oli kõiki keelde ignoreerinud.

      Teadmata, mida teha, lükkas Montana koera haukumisele järgnedes uksed valla. Ta nägi, kuidas mitu õde üritas õnnelikku koera taltsutada, Fluffy aga püüdis neid kõiki samal ajal lakkuda. Kui Montana teda hüüdis, keeras koer end ringi ja jooksis tema poole. Just siis, kui üks arst sealsamas palatist väljus.

      Fluffy püüdis kõigest väest seisma jääda. Montana nägi, kuidas ta üritas iga hinna eest suurtel käppadel pidurdada. Kuid põrand oli liiga libe. Fluffy libises, tagumik maas, esikäpad ees, istuvas asendis edasi. Ta kündis arstile otsa, mille tagajärjel too Montanale peale langes.

      Arst oli Montanast umbes viisteist sentimeetrit pikem ja palju raskem. Arsti õlg tabas Montanat rinda, mille peale Montana hing kinni jäi. Nad libisesid mööda põrandat ja lendasid siis kõvale põrandale pikali, arst Montana peale.

      Montana lamas oimetuna maas. Ta hing oli kinni. Ta tundis vaid enda peal mehe raskust ning paljast pahkluud lakkuvat keelt.

      Mees ajas end ta pealt üles ja põlvitas ta kõrvale maha.

      „Kas saite viga?“ küsis ta.

      Montana raputas pead ja siis õnnestus tal ka kopsudesse õhku saada. Fluffy tuli lähemale ja istus maha: ta nägi välja väga rahulik ja korralik. Kuid Montana ei langenud selle triki orki.

      Mees katsus pikasõrmeliste kätega ta sääri ja käsivarsi ning kukalt. Mehe puudutus oli professionaalne, kuid Montana polnud juba pikki kuid ühegi mehe puudutust tundnud. Veel enne, kui ta jõudis langetada otsuse, kas see talle meeldib, vaatas ta mehele otsa.

      Nii ilusat meest polnud ta elu sees näinud. Rohelise suitsu karva tumedate ripsmetega silmad. Täiuslik suu, jõuline lõug.