Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

nägi ta arme. Taas märkas ta seda, kuidas need nagu tähemustriga mehe nägu katsid. Armid oleksid pidanud tekitama Montanas kaastunnet ning muutma mehe inimlikumaks.

      „See juhtus kogemata,“ ütles Montana liiga suurtes kummikutes mehe poole minnes.

      Kui ta oli mehest kõigest poole meetri kaugusel, jäi ta seisma ja ajas käed puusa. „Te saate ju aru, et vahel juhtuvad asjad kogemata, juhtuvad õnnetused. Seda tõestab ka teie töö. Mitte keegi ei tee lapsele meelega liiga. Hea küll, mõned teevad, aga ma olen kindel, et need lapsed, keda teie ravite, on saanud viga õnnetusjuhtumi tulemusena. Ja tänane oli samuti õnnetusjuhtum.“

      Montanal polnud aimugi, miks doktor Bradley temaga kohtuda tahtis, kuid ta arvas, et küllap tahtis mees teda ähvardada või midagi veelgi hullemat.

      „Nagu näha, ei saa Fluffyst teraapiakoera,“ jätkas Montana kähku, et mees ei saaks midagi vahele öelda. „Max hoiatas mind, aga mina ei kuulanud teda. Mina tahtsin teha Fluffyst teraapiakoera, kuna ta on nii suure südamega. Ta armastab kõiki. Võib-olla mitte just nõtkelt ja kuulekalt, kuid armastab ikkagi ja see pole ju sugugi halb. Tahtsin anda talle võimaluse end tõestada. Teie ei saa sellest kindlasti aru, aga tarvitseb teil vaid öelda, et ta on lihtsalt koer, siis ründan teid sellesama voolikuga ja panen teid plikana kiljuma.“

      Montana tõmbas hinge, ootas, et mees kas naerataks, hakkaks naerma või karjuma. Kuid mees seisis raidkujuna ja vahtis teda.

      Montana hingas sügavalt välja. Kas mees kavatseb nüüd öelda, et temaga on midagi väga tõsist lahti? Ja kas tema peaks seda kuulama?

      Montana astus kummikutest välja. Kui ta täiuslikule karjäärile peaks nüüd lõpp tehtama, siis ei kavatsenud ta seda taluda, jalad kummikutes kuumamas.

      „Öelge siis ometigi midagi,“ ütles ta. „Või sõitsite kogu selle pika maa maha selleks, et mind oma laserpilguga rünnata?“

      „Mida te siin teete?“

      Montana kulm tõmbus kipra. „Kuidas palun?“

      Doktor Bradley osutas koerakasvatuse hoone poole. „Rääkige mulle oma tööst.“

      Võib-olla ei saanud Montana asjadest aru, kuid doktor Bradley pidi ju olema ometigi kõrgelt haritud arst?

      „Ma töötan teraapiakoertega.“

      Mehe silmad tõmbusid pisut kissi ja ta surus huuled kokku.

      Seda oligi arvata. Lõpuks ometi oli Montanal õnnestunud mehes mingigi emotsioon tekitada, kuid kahjuks oli see ärritus. Mõtle, mida soovid.

      „Teraapiakoeri kasutatakse erinevatel eesmärkidel. Nad erinevad teenistuskoertest, keda koolitatakse aitama eriliste probleemidega inimesi. Nagu näiteks pimedate juhtkoerad.“

      Mees noogutas. „Selge.“

      „Hea küll.“ Montana pidas pausi, ta ei saanud päris täpselt aru, mida mees teada tahtis. „Meie koeri kasutatakse selleks, et pakkuda tröösti ja seltsi. Me käime hooldekodudes ja haiglates. Vanadekodudes. Mõned koerad on õhtupoolikuti vaimsete puuetega inimeste kodus. Hiljuti alustasin lugemisprogrammiga. Lugemisprobleemidega lastel on sageli kergem lugeda ette koerale kui teisele inimesele.“

      Montana rääkis natuke sellest programmist ja kuidas nüüd, kus käes oli koolivaheaeg, oli ta saanud loa katsetada lugemisprogrammi ka raamatukogus.

      „Te rääkisite haiglatest, mis tähendab, et te toote koeri haiglatesse.“ See oli tõdemus, mitte küsimus.

      „Jah. Tavaliselt sujuvad sellised visiidid paremini kui tänane.“

      „Tahaks loota.“

      Montana läks turri. „Teate, te oleks võinud kenam olla. Nagu ma olen juba mitu korda öelnud, oli tegu õnnetu juhusega.“

      „Minu töö ei seisne kena olemises. Minu töö on aidata patsientidel paraneda.“

      Montana avas suu, kuid pani selle uuesti kinni, kuna talle meenus, et linnapea Marsha soovis, et ta oleks mehe vastu kena ja veenaks teda Fool’s Goldi jääma.

      Ta on selle töö jaoks täiesti vale inimene, mõtles Montana käsi langetades.

      „Kui Fluffy saaks aru, millega ta hakkama sai, oleks tal väga kahju.“

      Mees vahtis talle endiselt sõnagi lausumata otsa.

      Ju on hea, et mees on nii sita iseloomuga, mõtles Montana lootes, et doktor Bradley räägiks ometigi, milleks ta siia tuli, ja lahkuks siis. Kui mees oleks lisaks oma jumalikule välimusele veel võluv, poleks naistel tema eest pääsu.

      „Mul on vaja teraapiakoera ühele oma patsiendile.“

      Need sõnad olid nii ootamatud, et Montana hakkas juba oma kuulmises kahtlema. Ta pilgutas mitu korda silmi. „Te tahate teraapiakoera?“

      „Jah.“

      „Haiglasse?“

      „Jah.“

      Aga bakterid? Aga infektsioon ja kõik see muu, mida mees oli hommikul karjudes öelnud?

      Montana otsustas suu kinni hoida.

      „Elusat koera?“

      Doktor Bradley ohkas raskelt. „Elus koer oleks parim. Mul on üheksa-aastane patsient Kalinda. Ta sai paari päeva eest gaasigrilli plahvatuses rängalt viga. Üks operatsioon on tal juba olnud ja teda ootab ees veel kümneid. Ta vanemad üritavad olukorraga toime tulla. Kalinda kannatab valude käes ja on šokis.“ Ta lõualihas liikus. „Ta ema andis mulle loa teiega sellest rääkida.“

      „Selge.“

      Montana ei saanud päris täpselt aru, miks see oluline oli, kuid siis meenus talle konfidentsiaalsus. Bradley tahtis ilmselt olla kindel, et Montana saab aru, et ta ei riku mingeid reegleid.

      „Ta on voodis, eks? Ma räägin Kalindast. Ta ei kõnni ringi?“

      „Ei.“

      Montana mõtles, millised koerad neil on. Kõige parem oleks väike koer. Kui Kalindal on probleeme kopsudega, ei tohiks koer karvu ajada.

      „Mul on selleks just õige koer,“ ütles ta naeratades. „Tulge, ma teen teid tuttavaks.“

      Naine pöördus nii, nagu eeldaks, et ta järgneb. Simon ei tahtnud selle koerakasvatajaga kuskile minna, kuid oli siin ülla eesmärgiga. Oma patsientide nimel oli ta kõigeks valmis. Seda oli ta ikka uskunud. Ta oli valmis tegema kõik, mis vaja, et nad paraneksid. Asjaajamine sellise naisega, nagu see siin, oli lihtsalt üks järjekordne katsumus, millega tuli hakkama saada.

      Kui naine üle õla tema poole vaatas, helkis päike ta pikkadel blondidel juustel. Simon tajus juuste värve, erinevaid valguse ja tumekuldse varjundeid, kerget lainet. Naise silmad olid tumepruunid ja neis säras lust. Simon ei kahelnud hetkegi, et naine naeris tema üle.

      Ta tundis end ebamugavalt, kuid see polnud mingi uudis. Ta tundis end ebamugavalt kõikjal peale haigla. Selles tuttavas ruumis, mis oli tema kuningriik, tundis ta end koduselt.

      Too naine – ülemus oli nimetanud teda Montanaks – viis ta aiaga piiratud muruplatsile. Ta kuulis koerte haukumist ja niutsumist. Koerad tundusid olevat õnnelikud. Õhtupoolik oli soe, päike säras.

      Montana kõnnak oli võluvalt graatsiline. Ta jalad oli paljad, roosaks lakitud varbaküüned moodustasid kontrasti tumerohelise muruga. Kuid need läksid peitu, kui ta pani jalga puukingad ja sisenes koerteaedikusse.

      Aedik oli puhtam, kui Simon oleks osanud oodata. Ta ei märganud mingit haisu ja koerapuurid olid suured. Ta nägi suuri koeraasemeid ja palju mänguasju. Valgustus oli hea. Oli näha, et siia oli investeeritud palju aega ja raha.

      „Koerad elavad siin,“ ütles Montana talle otsa vaadates. „Koerad on karjaloomad ja tunnevad end paremini koos kui eraldatuses. Keegi on peaaegu alati siin. Meil käivad siin ööbimas üliõpilased. Veendumaks, et kõik on korras. Vahel võtavad nad kallima