Üksnes sinu. Triloogia 2. raamat. Susan Mallery

ei lähe vangi,“ kinnitas Max Thurman kindlalt.

      „Peaksin minema küll. See oli ju lausa kuritegelik.“

      Montanal oli olnud terve tund aega end üles kütta ning ta oli kasutanud sellest iga sekundit. Vihase arstiga silmitsi seistes ilmnenud trots oli hääbunud ning nüüd tundis ta, et oli saanud hakkama kohutava jamaga.

      „Dramatiseerid või?“ küsis Max, tumedates silmades lustlik säde. „Sa võtad seda kaugelt liiga tõsiselt.“

      „Fluffy jooksis vabalt mööda haiglat ringi, ajas kärud ümber ja pääses siis põletusravi osakonda.“

      „Ma ei püüagi väita, nagu peaksid loomad steriilses asutuses ringi jooksma, kuid see juhtus ju kogemata ja haigla juhataja sõnade kohaselt ei kaasnenud sellega suuremaid probleeme. Võta rahulikumalt.“

      Nad olid Maxi maja õuepoolses osas paiknevas kabinetis. Koerakasvatus oli Maxi maa peal ja koerte välja õpetamine toimus samuti seal. Montana ei osanud öelda, kui suur maatükk on aaker, kuid tema arust oli Maxil neid parasjagu. Tee pealt Maxi maja juurde jõudmiseks tuli sõita tubli kolm minutit. Talvel on see muidugi üsnagi keeruline.

      „Kui sa vaid oleks seda arsti näinud...“ pobises Montana, kellele meenus peamiselt just arsti jäisus. „Ta oli täiesti endast väljas.“

      „Sellisel juhul vabanda ta ees.“

      „Tema ees?“ Montana ei tahtnud seda meest enam elu seeski näha. Nii oleks tõesti kõige parem. „Sa võiksid helistada haigla juhatajale tagasi ja öelda talle, kui kahju mul on.“

      Maxi sinised silmad tõmbusid lustlikult kissi. „See on küll lapsik käitumine.“

      „Sina ju tunned teda.“

      „Sina samuti.“

      „Sa meeldid talle.“ Haigla juhatajaga kohtudes vahtis too alati ainiti Maxile otsa.

      Montana arust oli Max päris kena mees, kuigi noh, pisut liiga vana. Maxil olid terashallid juuksed, pisut ebasümmeetrilised näojooned ja intelligentsed sinised silmad. Ta nägi välja nii, nagu tuleks toime iga olukorraga. Kuigi Max oli juba ligemale kuuekümneaastane, nägi ta välja palju noorem ja käitus sellele vastavalt.

      „Kui sa nii mures oled, siis peaksid talle ise helistama,“ ütles Max Montanale. „Ta saab aru, et see juhtus kogemata.“

      „Aga too ennast täis arst mitte,“ pomises Montana, kuid rohkem moepärast. Maxil oli õigus, ta peaks ise helistama. „Lähen treenin koeri ja kogun julgust,“ ütles ta kabinetist lahkudes.

      Välja jõudes läks ta üle paksu rohelise muruga kaetud platsi. Ida pool võis näha sinise taeva taustal kõrguvaid mägesid.

      Maxi maad olid Sierra Nevada mäestiku jalamil Fool’s Goldi linnakese servas. Renost lõunasse ja Sacramentost itta jääv piirkond oli ilus: siin oli palju viinamarjaistandusi, keset linna suur järv ja suusanõlvad kõigest mõne kilomeetri kaugusel.

      Montanale meeldis see linn ja meeldis tema töö. Ta ei tahtnud kummastki ilma jääda. See ei tähendanud sugugi seda, nagu oleks keegi soovinud temalt linnakest ära võtta, kuid ikkagi... Ta tundis end kuidagi kaitsetuna. Vaatamata sellele, et Max teda toetas, muretses ta ikkagi selle pärast, mis Fluffy oli korda saatnud. Mis tema oli lasknud Fluffyl korda saata.

      Ta läks suurele mänguplatsile, kus teraapiakoerad jooksid päeval vabalt ringi ja mängisid või magasid päikese käes. Kui ta väravast sisenes, jooksis mitu koera teda tervitama. Ta patsutas ja kallistas neid ning vaatas siis Fluffy õnnelikesse pruunidesse silmadesse.

      „Maxil oli õigus,“ ütles ta koerale. „Sinust ei saa teraapiakoera.“

      Fluffy liputas saba.

      „Otsime sulle kena lastega kodu. Sulle meeldivad lapsed. Neil on sama palju energiat kui sinul.“

      Tal oli veel üht-teist öelda. Ta tahtis selgitada, et kõik see polnud Fluffy süü. Et vahel tuleb üht-teist proovida mõistmaks, et sa ei saa sellega hakkama. Kuid veel enne kui ta jõudis midagi öelda, kuulis ta läheneva auto müra. Ta läks mänguväljaku teise serva ja vaatas üllatunult, kuidas autost väljus linnapea.

      Marsha Tilson oli olnud Fool’s Goldi linnapea kauem kui Montanal eluaastaid. Marsha oli soe ja heasüdamlik inimene, kes oli linna teenimisele ohverdanud suure osa oma elust.

      „Lootsingi sind siit leida,“ hüüdis linnapea Montanat nähes. „On sul hetk aega?“

      „Ikka.“

      Montana lahkus mänguväljakult ja läks linnapea poole. Marsha kandis elegantset kostüümi ja pärleid. Ta valged juuksed püsisid kergele tuulele vaatamata sätitud soengus. Montana tundis end linnapea vastandina pisut armetuna. Ta päikesekleit oli üsna vana ja sandaalid oli ta kohe autosse istudes jalast võtnud. Ta pöidadel olid uute sandaalide hõõrutud laigud ja paar kohta punetasid ning ähvardasid villi minna.

      „Siin koerakasvatuse majas on nõupidamisteruum,“ ütles Montana. „Või tahad sa minna Maxi majja?“

      „Siinne nõupidamisteruum sobib väga hästi.“

      Linnapea Marsha järgnes Montanale teerada mööda suurde hoonesse. Majas oli kontor, väike vannituba, nõupidamisteruum ja kööginurk ning suured uksed viisid koertemajja.

      „Kas soovid juua?“ küsis Montana nõupidamisteruumi jõudes. Ovaalse laua ümber mahtus kaksteist tooli, kuigi nii palju külalisi oli neil harva. „Meil on karastusjooke, aga võin ka kohvi keeta.“

      „Tänan, pole vaja.“

      Marsha ootas, kuni Montana oli endale tooli tõmmanud, ja istus siis Montana vastu.

      „Ju sind huvitab, miks ma siin olen,“ alustas linnapea.

      „Et müüa lotopileteid?“

      Marsha naeratas. „Ma vajan sinu abi ühe väga erilise projekti juures.“

      Montanal tekkis instinktiivselt tahtmine plehku panna. Paari kuu eest oli Marsha palunud Montana õel Dakotal ühe erilise projekti juures abiks olla. Asi lõppes sellega, et Dakota töötas tõsielusarja filmimise juures võttegrupi ja linna vahetalitajana. Hea uudis oli aga see, et Dakota oli kohanud oma suurt armastust, jäänud lapseootele, kihlunud ja lapsendanud imearmsa pisitütre. See oli olnud väga sündmusterikas aeg.

      Kuid kuigi mõte järjekordsele erilisele projektile ajas Montana närvi, ei saanud ta sugugi plehku panna. Ta oli Hendrix ja seega ühe linna asutajaperekonna liige. Mitte just nii põnev nagu olla mõne Ameerika iseseisvuse eest võidelnud perekonna järeltulija, kuid ajalugu oli sellelegi vaatamata oluline.

      „Kuidas saan sind aidata?“ küsis Montana, mõistes väga hästi, et ema oleks ta üle praegu uhke.

      Marsha pöördus Montana poole. „Meil on siin üks külalisarst. Andekas kirurg. Ta on väga tark, pisut raske iseloomuga, kuid see, mis ta patsientide heaks teeb... Simon Bradley on spetsialiseerunud põletushaavadega patsientide ravile. Ta teeb ka plastilise kirurgia operatsioone. Ta on ligemale kolm kuud siin. Tal ongi kombeks käia ühest kohast teise ja saata korda imesid – ning minna siis edasi. Mina tahan, et ta jääks siia. Ta oleks linnale suureks plussiks.“

      Montana kulm tõmbus kipra. „Tundub, et ta on tõesti väga hea, aga kuidas mina sind aidata saan?“ Loodetavasti ei eelda Marsha, et arstile ligi pääsemiseks peaks ta ise põletushaavu saama. Kahtlemata on doktor Bradley sedasorti mees, kes...

      Ta oli instinktiivselt tõusmas, kuid sundis end istuma. Ühtäkki muutus õhk toas lämbeks. Ta tahtis öelda, et see pole võimalik, et nii kehvasti ei saa minna mitte kellelgi. Kuid ta mõistis, et just nii see ongi.

      „Sa ütlesid, et ta on alles tulnud?“ küsis Montana.

      „Jah, umbes nädala eest.“

      Montana neelatas. „Kas oled temaga ise ka kohtunud?“

      „Jah.