Dalai-laama: erakordne elu. Alexander Norman

(alla keskmist kasvu ja pidevalt kulmu kortsutava mehega, kellel olid peast eemalehoidvad suured kõrvad) kohtunud võõramaalasele ei jäänud temast sugugi hea mulje. Hugh Richardson, kes oli tollane Briti poliitiline esindaja Tiibetis, nimetas teda taktituks, enesekeskseks ja ebaküpseks, samas kindral Sir Philip Neame, kes (Tiibeti valitsuse tellimusel) saabus 1936. aastal inspekteerima Tiibeti armeed, kirjeldas teda nii: „Väga keskpärane persoon, kellel on vähe iseloomu, ajusid või haridust, kes on pärit tundmatust perekonnast ja kes valitigi … [seetõttu], et ta on eikeegi.“

      Olid tema tegelikud tugevused siis millised tahes, igatahes olid jumalad ta uueks regendiks valinud. Mõnele Lungšari toetajale võis seega jääda mulje, et enam ei saa midagi ette võtta. Kuid Reting oli noor ja peaminister Langdün, kes jäi ametisse edasi, oli nõrk ja otsustusvõimetu. Hiljuti oli pealinna olulisematesse hoonetesse (sealhulgas tema enda majja) sisse viidud elektrivalgustus, mille kohta oli Langdünil varuks selline pelglik märkus: „Uued asjad toovad vaid õnnetust.“ Nii et kui Lungšar piisavalt kiiresti tegutseks, siis oleks tal hea võimalus initsiatiiv enda kätte haarata ja soovitud sihini jõuda.

      Tänapäeval mäletavad paljud ilmalikuma meelsusega inimesed Lungšari võimunäljase ja isiklikest huvidest lähtunud mehena. Tõsiusklikumad peavad teda lihtsalt nurjatuks inimeseks, kellele langes viimaks osaks saatus, mille ta oli ära teeninud. Kuid vahest vaadatakse siin mööda tõsiasjast, et ta näis tõesti südamesse võtvat lahkunud dalai-laama muret Tiibeti saatuse pärast. Sarnaselt dalai-laamale endale oli temagi ringi rännates taibanud, et mujal maailmas leiavad aset olulised sündmused. Idas üritas Hiina pärast katastroofiliseks kujunenud kodusõda ja jaapanlaste sissetungi taas sisemist ühtsust saavutada. Läänes oli Venemaa vabanenud tsaaridünastia võimu alt ning seal oli nüüd käimas vägivaldne kollektiviseerimisprotsess põllumajanduses ja tööstuses. Lõunas astus India üha julgemalt vastu brittide võimule. Põhjas oli Sise-Mongoolia, nimeliselt küll iseseisev riik, tegelikult venelaste kontrolli all. Lungšari jaoks oli selge, et kui Tiibet tahab jääda iseseisvaks riigiks, siis peab see kohanema moodsa maailmaga.

      Lungšari reformiplaanid nägid ette suurmaaomanike võimu vähendamist, et suurendada arvukama (ja progressiivsema) väikeaadlike klassi mõjukust. Juba see oli iseenesest revolutsiooniline. Kuid kloostrite seisukohalt olid tema plaanid eriti ohtlikud seetõttu, et ta kavandas Rahvusassamblee rolli suurendamist. Ministrite kolleegiumi ehk Kašagi oma oleks seega vähenenud. Sellest oleks tulenenud ka uue dalai-laama poliitilise võimu vähenemine siis, kui ta saab piisavalt vanaks, et troonile tõusta. Kui esialgu kuulusid kloostrid pigem Lungšari pooldajate leeri, kuna ta näis olevat militariseerimise vastane, siis ajapikku hakkasid tema plaanide tegelikud tagajärjed neile kohale jõudma.

      Kuu aega pärast valituks osutumist sai Reting Rinpotše ametlikult regendiks. Samal ajal üritas Lungšar muudkui oma toetust suurendada. 1934. aasta märtsi keskpaigaks oli ta piisavalt enesekindel, et pidada esimene avalik miiting. Umbes veerand Rahvusassambleest avaldas talle toetust, seega polnud tema positsioon kaugeltki kindel, kuid tol hetkel piisas sellest tema eesmärkideks. Lungšar võttis esmalt sihiks vaid petitsiooni esitamise Kašagile. Nii tahtis ta õõnestada selle kõige võimukama liikme Trimön Šape positsiooni.

      Lungšar kavatses petitsiooni esitada 10. mail, kuid täpset kuupäeva teadsid vaid vähesed. Üks neist oli tema ammune toetaja, kes oli aga selleks ajaks otsusele jõudnud, et tema karjääriväljavaateid parandaks pigem Trimöni toetamine. Seega hoiatas ta Trimöni, et Lungšar võtab peagi tema vastu midagi ette. Kuigi Lungšari kavatsused olid kahtlemata rahumeelsed, esitati too hoiatus viisil, nagu oleks Trimöni elu ohus. Seega lahkus Trimön 10. mai varahommikul kodust mitme teenri saatel ning nõudis kohest kokkusaamist regendi ja peaministriga. Koos jõudsid nad otsusele, et Trimön peaks põgenema Drepungi kloostrisse, samas Lungšari puhul anti välja arreteerimiskäsk.

      Hiljem samal hommikul esitatigi petitsioon Kašagi ülejäänud kolmele liikmele. Pärastlõunal kutsuti Lungšar kokkusaamisele tolles valitsusosakonnas, mille liikmete hulka ta kuulus. Esialgu näis ta kahtlevat, kas tal tasub sinna minna, kuid nähtavasti otsustas ta, et pole põhjust minemata jätta, kuna ta pole teinud midagi seadusvastast ja lisaks pole võimatu, et ka need ametnikud, kellega ta seal kohtuma pidi, õnnestub enda poole üle meelitada. See oli ränk väärarvestus. Potala palees ootas teda ees arreteerimiskäsk, milles teda süüdistati tõsistes kuritöödes, sealhulgas dalai-laama heasüdamlikkuse kuritarvitamine. Oodates ametnikku, kes oleks pidanud tseremoniaalselt eemaldama ta ametirüü ja lahti sõlmima tema seisusekohase soengu, üritas Lungšar põgeneda. Too teener, kelle hoolde oli ta jätnud oma püstoli, seisis tema teada väljas koridoris kohe ukse kõrval. Õnnetuseks oli teener allkorrusel asjal käinud ja polnud sealt veel tagasi jõudnud. Kui ta nägi oma isandat trepist alla tormamas, sai teener aru, et Lungtšar on tõsises hädas, ja ulatas talle püstoli. Kuid just siis kargasid kojamehed teenrile kallale ja palee valvurid võtsid Lungšari kinni. Ta viidi jõuga regendi kabinetti tagasi.

      Kui Lungšari soeng oli lahti sõlmitud ja ametirüü ära võetud, hakkas ametnik koos abilistega tema jalavarje eemaldama. Selle käigus õnnestus Lungšaril lahti rabelda ja ta jõudis alla neelata paberitüki, mis oli esimesest saapast välja kukkunud. Kuid sarnane paberitükk kukkus välja ka teisest saapast, kui see jalast ära võeti. Seda hakati lähemalt uurima ja leiti okultne sümbol, mille kõrval seisid saatuslikud sõnad: „Tee kahju minister Trimönile.“

      Tegu oli musta maagiaga.

      Vähemalt nõnda meile räägitakse. Teise versiooni kohaselt oli mustale maagiale viitav tõend hilisem lisandus, millega õigustada Lungšari karistust. Nimelt usuti, et kui inimese nime peal trampida ja raevukaid jumalusi appi kutsuda, viib see ohvri surmani. Neljakümne aasta eest oli nõnda ka Suure Kolmeteistkümnenda elu kallale kiputud – see oli veel paljudel meeles. Tollal tabas noort dalai-laamat mitu haigushoogu ja viimaks kutsus ta appi oraakli, et põhjus kindlaks teha. Viimaks peeti süüdlaseks saapapaari, mis kuulus ühele tema õpetajatest. Kui toda auväärset õpetajat küsitleti, nõustus temagi, et nendes saabastes on midagi kummalist, sest iga kord, kui ta neid kandis, hakkas tal ninast verd jooksma. Kui neid lähemalt uuriti, siis leiti ühe saapa tallast paberitükk, millel seisis dalai-laama nimi koos Surma Isanda (šin dže še) sümboliga.⁸ Taas oli tegu musta maagiaga, millega taheti sooritada jubedaimat kõigist võimalikest kuritöödest – Kalli Kaitsja elu kallale kippuda. Endine regent, keda peeti tolle salaplaani haudujaks, ja kolm kaasosalist – nende seas ka tollane peaminister – arreteeriti, neid süüdistati riigireetmises ja nad mõisteti surma. Dalai-laama sekkumise tõttu surmanuhtlus siiski tühistati, kuid endine regent suri siiski mõistatuslikel asjaoludel, uppudes veetünni. Kaasosalisi piinati bambusetükkide surumisega küünte alla, nad said sada piitsahoopi ja nad saadeti maapakku. Isegi peaministri naine pidi nädal aega kandma kaadervärki nimega cangue (kaasaskantav kaak, mis koosneb puidust kaelavõrust, mille külge ohvri käed aheldatakse).

      Lungšari puhul näis ta kuritöö väärivat kõrgeimat karistust, vähemalt tema vaenlaste arvates. Vähe sellest, et ta üritas õõnestada Kašagi positsiooni selliste reformidega, mis kahjustaksid nende religiooni, vaid lisaks oli ta tarvitusele võtnud mustad kunstid. Nii otsustati, et tal torgatakse silmad välja.

      Ilmselt võib seda pidada heaks märgiks, et toda karistust polnud rakendatud juba nõnda kaua, et ei leitud kedagi, kellel oleks olnud kogemust selle täideviimisel. Lihunike kasti liikmed, kes olid kohustatud seda toimingut täide viima, pidid toetuma oma klannimälule. Viimaks tehti seda nii, et jakikondid asetati Lungšari meelekohtadele ja pead ümbritsevat sulgursidet tõmmati üha koomale, kuni silmamunad välja vupsasid, kuid see tehnika tõi tulemust vaid ühe silma puhul. Siis kougiti teine silmamuna noaga välja ja silmakoobastesse valati keevat õli.

      Lungšari (kes elas tolle katsumuse küll üle, kuigi pole üllatav, et ta suri juba aasta hiljem, endiselt Potala palee vangikoopas vireldes) häbisselangemine tähendas seda, et regendivõimuaegne Tiibeti valitsus jäi ühest küljest rangelt konservatiivseks ja teisest küljest ei suutnud otsusele jõuda ühegi tähtsama küsimuse puhul, mis selle ette asetati. Too intsident ütleb meile aga mõndagi tähenduslikku, ja mitte niivõrd tollase Tiibeti poliitika, kuivõrd sealse traditsiooni enda kohta. Küsimus ei seisne mitte täielikus demokraatias ja valitsuse