Dalai-laama: erakordne elu. Alexander Norman

      Alexander Norman

       Dalai-laama: erakordne elu

      Mu lastele:

      M. R. N

      E. A. N

      T. F. H. N

      Originaali tiitel:

      Alexander Norman

      The Dalai-Lama

      An Extraordinary Life

      Houghton Mifflin Harcourt 2020

      Toimetanud Teet Toome

      Keeletoimetaja Siiri Soidro

      Kujundanud Rein Seppius

      Copyright © Alexander Norman, 2020

      Tõlge eesti keelde © Lauri Liiders ja Tänapäev, 2020

      ISBN 978-9949-85-871-2

      e-ISBN 9789949859252

      www.tnp.ee

      Trükitud AS Printon trükikojas

      Märkus kirjaviisi kohta

      Paljud nõustuksid sellega, et tiibeti tähestik on kõigis oma vormides trükitud kujul väga kena vaadata. Kuid selle kasutamine mitteerialases raamatus nagu see siin ei tule siiski kõne alla. Ka kõige levinum (Wylie’i) transliteratsioonimeetod ladina tähestikku, mis küll tiibeti keelt täpselt vahendab, annab tavalugeja jaoks peaaegu sama segadusse ajava tulemuse. Kes oskaks arvata, et bstan ’dzin rgya mthso (praeguse dalai-laama nimi) hääldub kui Tenzin Gjatso?

      Toda probleemi arvesse võttes olen Tiibeti sõnu ja nimesid väljendanud foneetilisel kujul (sageli oma eelistuste kohaselt). Kui neid kohtab rohkem kui üks kord, olen need üldjuhul lisanud raamatu lõpus olevasse registrisse koos õige Wylie’i transliteratsiooniga.

      Tasub ka märkida, et tiibeti keel kasutab erinevaid toone, nii et ka foneetiliselt sarnaste sõnade tähendus võib olla täiesti erinev. Kuulsaks näiteks on see, et sõnad „jää“, „sitt“ ja „rasv“ häälduvad täpselt samamoodi, kui tonaalne register välja arvata.

      Tiibeti poliitiline ja kultuuriline kaart

      SISSEJUHATUS

      Waldorf Astoria hotell, New York, august 1989

      Vastuvõtulaua ees annan teada oma tuleku põhjuse.

      „Ma otsin mister Tenzin Tethongi, Tema Pühaduse dalai-laama erasekretäri.“

      Kaenla all on mul dalai-laama autobiograafia „Vabadus paguluses“ [eesti keeles 1999] käsikirja mustand, mille kallal olen töötanud viimased paar kuud.

      Vastuvõtulaua töötaja vaatab mulle tühja pilguga otsa. Vahest on asi mu tugevas inglise aktsendis.

      „Mister De Keeeda?“ küsib ta sõnu venitades.

      Kolm kümnendit hiljem oleks selline vastus mõeldamatu. Dalai-laama on üks maailma tuntumaid inimesi, kes meelitab staadionidele kokku täismaja Sydneyst São Pauloni ja Oslost Johannesburgini. Dalai-laamal on 20 miljonit Twitteri jälgijat, seega rohkem kui paavstil, ja ta tegutseb internetis üha aktiivsemalt. Ta on saanud Nobeli rahupreemia ja Kongressi kuldmedali ning Templetoni auhinna (ja sellega kaasneva 1,1 miljonit naela) vaimse elu edendamise eest. Ta on kuulutatud paljude linnade aukodanikuks ja talle on antud nõnda palju aunimetusi, et neid pole mahti siin loetleda. Tema näo võib leida käekelladelt ja ekraanisäästjatelt ning Amazonis on mitusada raamatut, mille autor ta on. Mitmeid neist on müüdud miljoneid eksemplare. Kahtlemata on dalai-laama üks tuntumaid ja armastatumaid tänapäeva inimesi.

      Kuigi ta on viimasel ajal muutunud lausa superstaariks, on samas üsna vähe neid, kes teavad põhjalikumalt tema tausta või tunnevad seda kultuuri, mida ta kehastab. Suurt osa sellestki, mida teatakse, tõlgendatakse vääriti. Näiteks usuvad paljud, et dalai-laama on usujuht, justkui budistlik paavst. Kuid erinevalt paavstist, kellel on võimu iga preestri ja prelaadi üle roomakatoliku maailmas, ei allu dalai-laamale otseselt ükski laama ega munk. Ta pole ka oma konkreetse usutraditsiooni pea ega ühegi selle traditsiooni alamkoolkonna liider. Tegelikult pole ta isegi selle kloostri ülem, mille liikmete hulka ta kuulub. Nii et kui ta ütleb, et on vaid lihtne budistlik munk, mida ta sageli teebki, siis pole dalai-laama lihtsalt endale omaselt tagasihoidlik. Ta räägib sulatõtt. Dalai-laamad – praegune on järjekorras neljateistkümnes – on alati olnud vaid lihtsad budistlikud mungad, kuigi V dalai-laama oli üks kõige võimukamaid mehi kogu Aasias ning dalai-laamasid on alati austatud ka väljaspool Lumede Maad (nagu tiibetlased oma kodumaad nimetavad).

      Poliitilises mõttes pole dalai-laamad küll kunagi tavapärased olnud. Alates V dalai-laamast on nad – vähemalt teoorias – ka ilmalikud juhid rahvale, kelle maa on pindalalt võrdne Lääne-Euroopaga ja laiub ühes suunas 2400 kilomeetrit, piirnedes läänes Pakistaniga ja idas Hiinaga, ning teises suunas ligi 1600 kilomeetrit, piirnedes põhjas Mongooliaga ja lõunas India, Nepali ja Birmaga. Samas ei pruugi paljud teada, et 2011. aastal loobus dalai-laama oma rahva juhtimisest riigipeana ja andis võimu üle demokraatlikult valitud ilmikutele. Nii on dalai-laama ametikoht nüüd puhtalt õpetaja oma. See on ka täiesti loogiline, sest tiibetikeelne sõna laama vastab sanskritikeelsele sõnale guru, mis tähendab vaimset teejuhti.

      Lisaks neile vääritimõistmistele tuleb öelda, et levinud ettekujutus dalai-laamast kui alati naeratavast pühamehest ei väljenda päriselt ei tema kui inimese ega ka temas kehastuva traditsiooni olemust. Sageli jäävad tähelepanuta tema erakordsed saavutused tiibetlaste diasporaa (mis koosneb nüüdseks ligi veerandist miljonist inimesest) ümberasustamisel. Nagu ka see, et ta on ühendanud rahva, mis oli varem killustatud geograafia, hõimukuuluvuse ja usulõhede tõttu. Seda tehes on ta dalai-laama institutsiooni laiendanud kõigile tiibetlastele ennenägematul viisil. Sageli jäävad tähelepanuta ka tema poliitilised reformid ning suursaavutused õpetlase ja harjutajana: kahtlemata on tegu ühe kõige kaugemale jõudnud ja õpetatud vadžrajaana budismi meistriga, keda on viimase sajandi vältel nähtud. Lihtne on mööda vaadata ka sellest erakordsest mõjust, mida dalai-laama on avaldanud tänapäeva maailmale. Kahtlemata on tegu ühe kõige erakordsema olendiga, kes on kunagi maa peal kõndinud, ja see kõik on saanud teoks tänu ajaloo tormilistele keerdkäikudele.

      Seda raamatut kirjutades üritan ma asetada dalai-laama teod tiibeti traditsiooni ajaloolisesse ja kultuurilisse konteksti ning just sel põhjusel olen üsna detailselt kirjeldanud Tiibeti regentvalitsuse (mis juhtis Tiibetit kuni dalai-laama täisealiseks saamiseni) esiletõusu ja lõppemist. Kui me ei saa aru sellest, kust ja kuidas dalai-laama esile kerkis, ei pruugi me taibata tema saavutuste mõõtkava ja alahindame tema ees seisnud ülesannete suurust.

      Ma loodan, et mul õnnestub näidata, miks panid dalai-laamat ajendanud tegurid teda käituma just niisugusel viisil – need ajendid tulenevad sellest, kuidas ta mõtestab tiibeti traditsiooni. Selle kõige alguspunktiks pean bodhisattva tõotust, mille ta andis viieteistkümneaastasena. Kaastundest ajendatuna võttis ta sihiks pühendada kõik oma mõtted, sõnad ja teod kõigi elusolendite hüveks, et aidata neid kannatusest vabanemise teel. Seega võib dalai-laama elulugu pidada õpetuseks, mis näitab meile traditsiooni perspektiivist, mida kaastunde idee endast tõeliselt kujutab ja kuidas see avaldub igapäevases maailmas.

      Nüüd tuleks juttu teha sellestki, mida ma mõtlen „traditsiooni“ ja eriti just „tiibeti traditsiooni“ all, kui neid termineid selles raamatus kasutan. Kui ma väidan, et dalai-laamas leiab väljenduse tiibeti traditsioon, mõistan selle all seda, mida pärandatakse või antakse edasi ühelt põlvkonnalt järgmisele – mitte ainult paljude tiibetlaste usutavasid ja -kombeid, vaid ka neid ideid ja uskumusi, mis nende usutavadega kaasas käivad. Kui ma ütlen, et tiibeti traditsiooni kohaselt leidub palju põrguid, mõned palavad ja mõned jäised, siis tahan sellega öelda,