Dalai-laama: erakordne elu. Alexander Norman

mõistmiseks tuleb meilgi maailma tajuda nõnda, nagu seda näeb tiibeti traditsioon: see pole midagi sellist, mis sai alguse ühest loomishetkest ja kus kõike juhtuvat võiks lõppude lõpuks väljendada matemaatiliste võrrandite rea kaudu – aatomitest ja elektronidest, prootonitest ja neutronitest koosnev maailm. Sellest pole mõtet mõelda ka kvantide ja tõenäosuste kujul. Maailm, kui seda vaadata tiibeti traditsiooni pilgu läbi, ei alanud suurest paugust, mis tekitas viimaks Maa, mis liigub nüüd keset galaktikaid ja päikesesüsteeme tolles pidevalt paisuvas universumis. Tiibeti traditsiooni arust pole maailmal üldse algust. Maailm, mida enda ümber ilmnemas näeme, pole olemas aatomite või elementaarosakeste pärast, vaid aegkondade kestel loendamatute elusolendite kogutud karma tõttu.

      Seega ärme alusta oma lugu praeguse dalai-laama ehk Lhamo Döndrupi sünnist – see oli XIV dalai-laama nimi sündides – ega ka tema eelkäija surmast. Ärme tee välja tavapärasest jutustamiskombest; vaid alustame hoopis XIII dalai-laama külaskäigust ühte Tiibeti kauges idaosas asuvasse külla 1907. aasta kaunil kevadpäeval.

      Naastes tillukesest Šartsongi kloostrist, jäi Kallis Kaitsja – üks neist epiteetidest, mille all dalai-laamat tiibetlaste seas tuntakse – peatuma lähedalasuva künka rohuga kaetud tipul koos oma reisikaaslase Taktser Rinpotšega (Taktseri ligikaudne hääldus on „Takse“. Otsetõlkes tähendab see „paika, kus tiiger möirgas“. Rinpotše on austav tiitel, mida antakse munkade kõrgeimale klassile, kuid ka teatud paikadele ja objektidele, sest see tähendab umbkaudselt „suurt aaret“). Too rinpotše, kes oli oma nime saanud küla järgi, mida võis künka otsas näha, oli tähtsaim kohalik laama sealses piirkonnas, mis asus nende riigi kirdeprovintsi Amdo kaugeimas servas.

      Meie oleme harjunud ideega rahvusriikidest, millel on konkreetsed piirid, kuid suurema osa vältel ajaloost pole rahvaste – isegi kui nende etnilised erinevused on ilmsed – vahele nõnda selgeid eraldusjooni tõmmatud. Hiinlaste vaatekohast oli Taktser ja selle ümbruskond tollal kindlalt Qinghai provintsi osa. Tiibetlaste vaatekohast oli see küla aga ligi tuhat aastat (u 7.–17. sajandini) kahtlemata kuulunud Tiibeti alla. Ning kuigi Suure Kolmeteistkümnenda külaskäigu paiku olid hiinlased oma võimu selles piirkonnas veelgi kindlustanud, kuulus suurem osa sealsest rahvastikust endiselt tiibetlaste sekka.

      Dalai-laama kiitis sealse looduse ilu ja väljendas siis soovi külastada Taktserit. Pärast vabas õhus võetud einet külastaski Suur Kolmeteistkümnes isiklikult iga sealset majapidamist. Meile räägitakse, et see tegi perekondadele suurt rõõmu, kui ta nendega seal juttu ajas ja esitas lugematuid küsimusi nende elu kohta. Üks külamees oli nõnda liigutatud, et võttis pärast peotäie tuhka koldest, kus oli dalai-laamale lõunat keedetud, ja mattis selle oma maja õue.

      Kallis Kaitsja andis oma külaskäigu lõpetuseks teada, et on sellesse kaunisse tillukesse orgu lausa ära armunud, ja lubas sinna ühel päeval naasta. Kahjuks ei õnnestunud tal seda teha. Vähemalt mitte XIII dalai-laamana. Kuid just seal sündis 28 aastat hiljem praegune dalai-laama – sellesse perekonda, kelle maja õue oli maetud too tuhk.

      Tolle 1907. aastal toimunud saatusliku tähtsusega külaskäigu ajal valitsenud geopoliitilist olukorda ei saanud kuigi heaendeliseks pidada. Tol ajal elas Qingi dünastia Hiina keisririigis oma viimaseid päevi, samas kui Briti impeerium, kuigi võimu ja jõukuse poolest oma kõrgpunktis, sai peagi tükkideks lõhutud I maailmasõja keerises, tekitades võimuvaakumi, mille täitsid õudused nimega fašistlik natsionalism ja kommunism. Tiibeti rahva juht oli oma pealinnast Lhasast eksiili läinud. Kolm aastat varem olid Briti väed kolonel Francis Younghusbandi juhtimisel ja kuulipildujate toel jõudnud Kesk-Tiibetisse, mistõttu dalai-laama põgenes põhja poole Mongooliasse. Too invasioon, mida võib nimetada üheks kõige inetumaks sõjakäiguks Briti impeeriumi ajaloos, sai väidetavalt teoks seetõttu, et dalai-laama valitsus keeldus tunnustamast Briti protektoraati Sikkimis, tillukeses budistlikus kuningriigis, mis asub Tiibeti ja India vahel. Tegelikult oli asi pigem brittide süvenevas paranoias Venemaa suhtes. Lisaks unistas üks Suure Kolmeteistkümnenda lähimatest nõuandjatest panbudistlikust föderatsioonist Kesk-Aasias, mis ühendaks Mongoolia, Tiibeti ja teised budistlikud maad dalai-laama vaimuliku juhtimise alla, ning sõjaliselt kaitseks seda Vene tsaaririik.

      Tolleks nõunikuks oli Agvan Dordžijev, kelle kummaline nimi kõlas tolleaegsete brittide kõrvus kindlasti kurjakuulutavalt. Kui sajandivahetuse paiku sai kuninganna Victoria ministritele selgeks, et Dordžijev suhtleb tsaariga isiklikult, hakati arvama, et midagi tuleb ette võtta. Parlamendis esitati sellekohaseid küsimusi.⁴ Inimesed kirjutasid ajalehtedesse ja nõudsid tegusid, samas kui India asevalitseja lord Curzon asus plaani pidama. Tema jaoks oli tähtis, et Tiibet jääks neutraalseks puhvertsooniks Vene tsaaririigi ja Briti impeeriumi põhjapiiri vahele.

      Järgnenud sõjakäik oli sama julm kui kiire. Esimene tulevahetus toimus 31. märtsil 1904, kui britid tulistasid välja 50 šrapnelli ja 1400 kuulipildujaketta jagu kuule ning tegid 14 351 vintpüssilasku, tappes 628 tiibetlast (brittide poolel kaotusi ei olnud). Hukkunute seas olid kaks kindralit ja kaks mungast ametnikku. Isegi Younghusband tunnistas, et tegu oli veresaunaga. Ta imetles küll tule alla jäänud tiibetlaste rahulikkust ja kindlameelsust. Tiibetlasi hämmastas nii inji’dest sissetungijate tulejõud kui ka nende sõjaväljaeetika. Kunagi varem polnud nad näinud, et nende haavatuid ravitsetakse vaenlase välihospidalides, ning vangilangenutelt võeti lihtsalt relvad ära ja neile anti sigarette ja veidi raha, enne kui nad vabaks lasti.

      Vähem kui kaks nädalat hiljem oli Younghusband oma väega juba suure Gjantse kindluse all, mis asus vaid mõne päevateekonna kaugusel Lhasast. Sealt lähetas ta dalai-laamale ultimaatumi, milles andis tiibetlaste juhile 12. juunini aega, et välja saata kompetentsed läbirääkijad, muidu ähvardas ta edasi marssida. Britte ei huvitanud vallutused ning lisaks soodsale kaubandusleppele tahtsid nad vaid seda, et tiibetlased tunnustaksid brittide kohalolu Tiibetis, et nad saaksid jälgida ja vajaduse korral takistada arenguid, mis võiksid olla kahjulikud Indiale, nende impeeriumi kroonijuveelile.

      Dalai-laama ja tema ministrite kolleegium (Kašag) ei soovinud aga mingit kontakti vallutajate armeega, kuni nad pole tagasi tõmbunud. Younghusbandi kiri, ametlikule kirjavahetusele kohasel kombel pitseeritud ja lehviga, mille viis Lhasasse äsja vabastatud vang, tuli mõni päev hiljem sealt avamata tagasi. Tiibetlased uskusid, et olgu britid kui tahes võimsad, ei suuda nad siiski Gjantse forti ära võtta. Buddhadharma (Buddha õpetuse) raevukad kaitsevaimud juba hoolitsevad selle eest. Kuid Gjantse langes kähku ja Younghusband marssis edasi. Dalai-laama määras kähku asevalitsejaks ühe kõrgema munk-ametniku ja põgenes ise põhja, Mongoolia poole. Ta oli üsna kindel selles, et sealne džetsündampa-laama pakub talle varjupaika ja kaitset, kuni brittidest lahti saadakse.

      Dalai-laama vastuvõtt Mongoolia kõrgeima vaimuliku juures osutus siiski jahedaks. Suure Kolmeteistkümnenda ametlik biograafia kõneleb vaidlusest, mis puhkes selle üle, kumma mehe troon peaks olema kõrgem, ning mainitakse sedagi, et dalai-laama tundis õudust, kui sai teada, et mongolite laama oli mungareeglite vastaselt endale naise võtnud ning jõi ja suitsetas. Ta oli lausa nii ülbe, et suitsetas dalai-laama juuresolekul.⁵ See oli suur solvang. Kuid ikkagi pidi dalai-laama mõneks ajaks jääma Mongoolia usulise hierarhia peakorterisse Urgas (tänapäeva Ulaanbaataris).

      Kui Younghusband sama aasta septembris Lhasast lahkus, olid tiibetlased üllatunud ja tundsid kergendust. Nad vist arvasid, et britid võtavad kogu Tiibeti üle samal moel, nagu olid seda varem teinud mongolid ja mandžud.⁶ Kuid kergendusest sai ahastus, kui neile sai selgeks, et brittide nõudmisel peab dalai-laama eksiili jääma.

      Seega jäi Suur Kolmeteistkümnes veel üheks aastaks Urgasse. Üks väheseid eurooplasi, kes seal tema audientsil käis, oli venelasest maadeavastaja, kes kirjeldab meile dalai-laama olekut nende vestluse ajal. Ta väidab, et dalai-laama „oli väga rahulik“. Ta „vaatas mulle sageli otse silma, ning alati, kui meie pilgud kohtusid, naeratas ta õrnalt ja väga väärikalt“. Aga kui „arutluse alla tuli inglaste ja nende sõjakäigu teema, siis ta ilme muutus. Ta nägu varjutas murepilv, ta langetas pilgu ja tema jutt muutus tundmuste tõttu katkendlikuks“.

      Hiinas oli keisrinna Cixi tollal Lhasa brittide kätte langemisest samuti löödud. „Tiibet,“ kirjutas ta, „on