Dalai-laama: erakordne elu. Alexander Norman

Kui aasta hiljem puhkes hiinlaste kohaoleku vastu Khamis ülestõus (üks kahest Tiibeti idapoolsest provintsist), mida juhtisid Batangi kloostri mungad, saatis keisrinna välja väe, mida juhtis üks tema kindralitest Zhao Erfeng. See oli hingevaakuva Qingi dünastia, mis oli võimul püsinud 17. sajandi keskpaigast, viimane suurem sõjaline ettevõtmine.

      Khampade mäss leidis aset 1905. aastal, kaks aastat enne Kalli Kaitsja külaskäiku Šartsongi. Tollal oli tegu tillukese Hiina eelpostiga Batangi vallas, mis asub keset viljakaid tasandikke, mida niisutab Jangtse jõe ülemjooks. Selle olid rajanud pärast Kesk-Tiibeti vallutamist Tšingis-khaani mongolitest järglased, kui tiibetlased palusid abi Hiinast, mandžude keisri käest. Selle soovimatuks, ent vältimatuks tulemuseks oli aga see, et Tiibet langes Qingi keisririigi võimu alla.

      Tiibetlaste perspektiivist sõltus nende suhe Qingi dünastiaga dalai-laama ja võimuloleva keisri läbisaamisest. Tiibetlaste arust polnud see sisult poliitiline. Pigem oli see usuline suhe dalai-laama kui vaimuliku ja Hiina keisri kui tema soosija vahel. See leidis väljenduse ka tõsiasjas, et dalai-laamale lähedal seisev kõrge laama Rolpai Dordže andis usulisi õpetusi tollasele Hiina keisrile. (Keiser ja dalai-laama ei kohtunud kunagi ja suhtlesid vaid sõnumite vahendusel.)

      Kui adume tiibetlaste nägemust sellest preestri-patrooni suhtest, siis saame aru, kuidas mõistavad tiibetlased seda, mis näib meile esimesel pilgul Tiibeti sõltumatuse hiinlastele loovutamisena esmalt mongolite Yuani dünastia ja siis Qingi võimu ajal. Kuid tähtis on meeles pidada, et budism on algusest peale olnud loobumise religioon. Esiteks säilitasid ja levitasid selle õpetusi tsölibaadis mehed, hiljem ka naised, kes elasid metsakogukondades „tsivilisatsioonist“ eemal. Buddha rõhutas, et tema järgijad peaksid olema kerjusmungad, kes saavad toitu almusena, mitte ei valmista seda ise. Seega sõltusid nad ellujäämises teistest ning kui budism laiemalt levis ja tekkis kloostrielu traditsioon, siis sõltus see üha suuremal määral välisest toetusest. Seda pakkusid need ülikupered, kes olid budismi õpetuste tõde tunnistama hakanud. Aga kuigi sangha ehk mungakogukond sõltus materiaalselt nende toetusest, nähti seda nõnda, et soosijad on samamoodi sõltuvad sangha’st oma vaimse heaolu koha pealt. Kuna budismis on vaimne heaolu olulisem ainelisest heaolust, siis oli sangha vähemalt teoorias tähtsam igast kuningakojast – isegi siis, kui usuline kogukond valitseja soosinguta püsima ei jääks.

      Kui Hiina valitsus viitab tänapäeval ajaloolistele sidemetele Hiina ja Tiibeti vahel ning väidab neid olevat tõestuseks, et Tiibet on juba ammusest ajast Hiina „võõrandamatu osa“, siis nähakse selles vaid poliitilist asjakorraldust, mille juurde kuulus muu hulgas see, et keiser hoidis seal oma vägesid. Kuid vaimsest mõõtmest ei tehta üldse välja, kuigi tiibetlaste jaoks on see palju olulisem.

      Siiski võib öelda, et kuna Batangi kloostri mungad 1905. aastal Hiina vägede vastu üles tõusid, siis saab neid süüdistada oma lepingukohustustest taganemises, kuna vaimulikena võtsid nad juhtrolli selles metsikus verevalamises. Tõesti, nende kordasaadetud jubeduste kirjeldused on nõnda grotesksed, et on lausa raske uskuda, et need ei ole liialdatud. Ent seda pole põhjust arvata, kuna mitmesugused allikad on nende osas sedavõrd ühel meelel.

      Ülestõusu sihtmärgiks sai lisaks hiinlastele ka too tilluke misjon, mida juhtisid kaks prantsuse preestrit roomakatoliku kirikust. Preestrid ja nende poolt usku pööratud tapeti kõik ära. Seejärel levisid rahutused ümbritsevasse maapiirkonda. Need jõudsid ka tillukesse hiinlaste ja tiibetlaste kaubavahetuspunkti, mille ümber oli tekkinud veel üks misjonikogukond, mida teenisid veel kaks prantsuse preestrit. Sealse „külalislahke ja auväärse“ misjoniülema juures peatus tollal ka tuntud šotlasest botaanik ja taimekoguja George Forrest. Kui need kolm võõramaalast kuulda said, et lähedalasuv Hiina garnison oli „pea viimse meheni“ maha notitud, põgenesid nad koos nende ümber koondunud tillukese kristliku kogukonnaga kuuvalgel ööl. Järgmisel päeval hukkus üks preestritest, „mürginooltega sõelapõhjaks lastult … Tiibetlased tormasid kohe edasi ja tegid talle oma suurte kahekäemõõkadega lõpu peale“. Ülejäänud „väike salk, umbes 80 inimest, tapeti või vangistati üksteiste järel, ning põgenema pääses vaid 14 neist“. Üks, kes oleks 30 mungast koosneva ründesalga käest peaaegu plehku pääsenud, oli isa Dubernard, teine preester, kuid viimaks

      piirati ta ühes koopas ümber … Tema kinnivõtjad murdsid tal mõlemad käed nii alt- kui ka ülaltpoolt küünarnukki, sidusid tal käed selja taha kinni, ning sundisid teda sellises seisundis kõndima tagasi [misjonihoone] mahapõletatud varemeteni. Seal seoti ta posti külge ja teda piinati kõige julmemal kombel; tühisemate vigastuste hulka kuulusid keele väljalõikamine ja silmade peast torkamine ning kõrvade ja nina mahalõikamine. Selles jubedas seisundis püsis ta elus veel kolm päeva, mille kestel ta piinajad lõikasid iga päev maha järjekordse lüli ta sõrmedest ja varvastest. Kui ta viimaks suri, koheldi teda samamoodi [nagu tema kaaspreestrit], kehaosad jagati sealse piirkonna mitmete laamakloostrite vahel, samas kui kahe mehe pead torgati toki otsa linna laamakloostri ette.

      Katoliku misjonärid uskusid, et neid jubedusi viidi läbi dalai-laama täpsete suuniste kohaselt, kuid see tundub äärmiselt väheusutav, nii palju kui me teame Suure Kolmeteistkümnenda suhtumisest surmanuhtlusesse ja piinamisse kehaosade äralõikamise teel. Ta küll tunnistas, et teatud juhtudel on surmanuhtlus kahjuks vajalik meede, kuid ühes oma esimestest dekreetidest seadis ta piirangu, et seda võib kasutada vaid riigireetmise korral. Ta keelustas ka räige piinamise ning kuigi ta lubas karistamist kepihoopidega, eelistas ta võimaluse korral tööga karistamist. Ühel juhul nõudis ta, et üks häbisse langenud ametnik istutaks tuhat pajupuud, teisel juhul pidi süüdlane teelõiku parandama.

      Katoliku misjoni hävitamine ja Forresti elu kallale kippumine tõestab meile seda, et vahel võtsid kloostrid seaduse endi kätesse. See näitab ka, et kui peame kommunismieelset Tiibetit paigaks, kus leebed mungad mediteerivad mägieraklate müstilises rahus, siis väärib meie ettekujutus mõningast kohendamist. Kuid munkade ülestõus on värvikas näide ka selle kohta, et tiibetlastele ei meeldinud võõraste vahelesegamine, olgu selleks siis misjonärid, kes tahavad evangeeliumi jutlustada, või hiinlased, kes soovivad neid „maha rahustada“. Kõikvõimalikud sissetungijad polnud teretulnud. Nende peamiseks motiiviks oli buddhadharma kaitsmine, sest nad kartsid – õigustatult, nagu hiljem selgub – mujalt tulnute (ehk mittebudistide) kahjulikku mõju, kui neil lubatakse nende maale elama asuda. Kui esimesed kristlastest misjonärid 18. sajandil Lhasasse jõudsid, võeti neid soojalt vastu. Nende kõrge isiklik moraal ja huvi budismi vastu jättis neist pühendunud vaimsete otsijate mulje. Alles ajapikku hakkas sangha mõistma, et tulnukate sõbralikkusest, kõrgest kultuursusest ja vaestesse hoolivalt suhtumisest hoolimata ei huvita neid võõramaalasi kõigest budismi tundmaõppimine, vaid tegelikult tahavad nad seda hävitada inimeste ristimise teel.

      Batangis langes Hiina amban’ile ehk kubernerile osaks misjonäridega sarnane saatus. Naabruskonnas asuva kloostri munkadel õnnestus ta kinni võtta ja ära nülgida, misjärel ta nahk topiti rohtu täis ning seda topist veeti mööda linna ringi. Hiljem kasutati seda ilget trofeed ka kurja peletavas rituaalis ja kloostriõue vibulaskeharjutustes. Viimaks veel trambiti selle peal.

      Kui Hiina keisrinna kindral sinnakanti jõudis, alustati kohe kättetasumist. Kuna ta tahtis, et tiibetlased õpiksid teda kartma, lasi ta kolm vangi pista „külma veega täidetud katlasse, käed ja jalad kinni seotud, vaid pead väljas“. Seejärel „süüdati katla all lõke ja aeti see vaikselt keema“. Mõned vangid „valati õliga üle ja põletati elusalt. Teistel raiuti käed maha ja saadeti hoiatuseks sinna, kust nad pärit olid. Teiste iga käe ja jala külge seoti köis, mille teine ots oli kinnitatud jaki külge … nad tõmmati neljaks“.

      Kindral Zhao andis sealsele rahvale teada, et nad peaksid end pidama Qingi keisrinna alamateks, ja käskis neil kanda hiinapäraseid rõivaid. Mehed pidid lisaks kandma vihatud mandžu patsi („seasaba“) ja loobuma traditsioonilisest khampade soengust, kus juuksed on lagipeal sõlme seotud. Zhao arust muutis too soeng, mis oli sageli kaunistatud punaste riideräbalatega, nad „elavate deemonite sarnaseks“. Lihunik Zhao, nagu teda kähku kutsuma hakati, kohalolek suurendas Forresti hinnangul „senist segadust veelgi“, ning pealesunnitud rahuni jõudmiseks pidi Zhao veel ligi aasta otsa repressioone jätkama. Nii kaua