Dalai-laama: erakordne elu. Alexander Norman

kui silmas pidada, et ta toetub siiski üsna vähestele inimestele.

      Lisaks personali püsiliikmetele on tal ka suurel arvul ihukaitsjaid. Kodus olles valvavad dalai-laama turvalisust lisaks tiibetlastest ihukaitsjatele ka India sõjaväelased. Tema suhted nendega jäävad pigem formaalseks, kui välja arvata mõned kõrgemad ohvitserid, kuid ta hoolib ka nende kõigi vajadustest. Kui ta läheb varahommikusele jalutuskäigule, on tal öövahtidele alati mõni sõbralik sõna varuks. (Tal on kombeks õue või hotellikoridoridesse jalutama minna kohe, kui esimesed hommikused palved on lausutud.) Kui ta ringi reisib, leiab ta alati aega vestelda nendega, kes teda teenindavad.

      Palju on räägitud dalai-laama huumorimeelest. Olen sageli leidnud, et tiibetlaste huumorimeel on üsna sarnane inglaste omale: vahe, sageli maalähedane, irooniat ja absurdi hindav. Minu kõige edukam nali oli üsna süütu ja käis hiire kohta. Ma ei kõneleks talle kunagi mõnd vulgaarset lugu. Ilmselt peaks ta seda üsna imelikuks, kui keegi peale tema lähimate sugulaste või kolleegide säärast asja teeks. Kuid ta pole ka mingi tujurikkuja. Kord küsis ta minult ühe noore tiibetlasest ametniku pulmapeo kohta, kus ma käisin: kas keegi jõi end purju? Kui ma jaatavalt vastasin, ei paistnud ta seda hukka mõistvat. Kui sain teada, et lisaks loodussaadetele vaatab ta vahel ka tuntud Inglise komöödiasarja „Isa armee“ („Dad’s Army“), saatsin ma talle DVD-kogu, kuid ma ei tea, kas ta seda kunagi vaatas. Panin juurde ka Mr Beani filmi, kuna arvasin, et see võiks talle meeldida.

      Kuigi talle tseremooniad ei meeldi – igasugused formaalsused ja kombetäitmine on talle vastukarva –, annab dalai-laama endale aru oma ametikoha väärikusest. Üks kord läks mul temaga kohtudes meelest pakkuda talle kombekohast siidsalli ehk kathag’i, ja ta ei kõhelnud mind noomimast. Teine kord tegin säärase fopaa, mis mulle kui võõramaalasele näis süütuna, kuid võis siiski mõjuda tõsise solvanguna. Ta juhtis mu eksimusele tähelepanu, kuid tegi seda leebelt. Kuid ma arvan, et ta tegi seda vaid seetõttu, et ta tunneb mind hästi. Ta arvestab väga teiste inimeste tunnetega. Mõnikord teeb ta siiski märkusi, mis võivad inimestele veidi ehmatavalt mõjuda. Kuulsin kord, et üht mu kirjanikust kolleegi oli ta naerdes noominud, et tolle sõrmeküüned näevad välja nagu küünised.

      Dalai-laama on loomu poolest südamlik ja talle meeldib inimesi puudutada. Ta võib teeselda, et tahab sõpradele kuklasse laksu anda. Ta võib su käe oma pihku võtta ja seda pikalt hoida, oma põske sinu oma vastu hõõruda või su habet silitada. Selline puudutamise komme oli ka XIII dalai-laamal, kes põgenes Hiina armee eest üle mägede Sikkimisse, kus kohalikud ta oma kombe kohaselt vastu võtsid. Mõned kummardasid, teised ütlesid salam, kolmandad laskusid tema ette maha, kuid kolm väikest šoti tüdrukut – nende isa oli kohalik misjonär – liitusid samuti selle rongkäiguga oma ponide seljas, sõites kohe tema selja taga. Kui dalai-laama peatus, et rahvast tervitada, siis hüppasid nad sadulast maha ja jooksid temast mööda, et oodata teda valitsuse külalistemaja ees, kus ta pidi peatuma. Kui dalai-laama selle ette jõudis, siis ta peatus ega öelnud midagi, vaid tõmbas sõrmedega läbi isa Grahami blondide lokkide, „hõõrudes neid pöidla ja nimetissõrme vahel, nagu katsuks siidilõnga kvaliteeti ja tekstuuri“. Siis läks ta korraks majja, kuid tuli mõne hetke pärast õue tagasi ja katsus uuesti tüdruku juukseid, samas kui rahvas ahhetas.

      Kui mõtleme neile isiksuseomadustele, on tähtis meeles pidada, et dalai-laama on eelkõige munk – nimelt selline munk, kellel lasuvad tohutud rituaalsed kohustused. Sedasorti biograafia nõrkuseks on kindlasti see, et kergesti võib jääda mulje, nagu koosneks kõnealuse isiku elu vaid avalikest tegudest. Ent dalai-laama puhul on tema siseelu vahest isegi olulisem. Seega on oluline, et lugeja peaks meeles dalai-laama täielikku pühendumist munklusele. Pärast ärkamist algab tema päev alati vähemalt kolmetunnise palve- ja mõtlussessiooniga. Igal õhtul teeb ta oma päeva lõpus vähemalt tund aega sedasama. Ka päeva kestel palvetab ja õpib ta niipalju, kui ajakava seda võimaldab, sageli ka söömise ajal. Eraldusse tõmbudes, mida ta teeb kolm nädalat jutti igal aastal, kuid ka mõnepäevaste lühemate perioodidena mitu korda aastas, harjutab ta veelgi pühendunumalt (ärgates juba kell kolm, mitte pool viis hommikul, nagu tavaliselt) ning tegeleb maiste asjadega vaid tund või paar päevas, kui see vähegi võimalik on.

      Mainisin juba, et kõnelen tiibeti keelt üsna halvasti. Kuigi mingil määral tulen selles keeles lugemisega toime, pean kasutama siiski sõnastiku või siis mõne heasoovliku inimese abi, kui tegu pole just väga lühikeste ja lihtsakoeliste tekstidega. Mõnes mõttes on see aga õnnistuseks saanud. Tänu sellele olen leidnud mitu lähedast tiibetlasest sõpra, mida poleks vahest juhtunud siis, kui ma ei oleks vajanud nende keeleabi. Ühtlasi tuletab see mulle pidevalt meelde, et kirjutan võõrasse kultuuriruumi kiikava kõrvalseisja ja vaatleja positsioonilt.

      Ma pole budist, kuid see on vahest väiksem probleem. See on mul võimaldanud esitada küsimusi ja mõelda mõtteid, mis oleksid budistina keerulised, kui mitte võimatud. Kuid ühtlasi olen kindel, et samal põhjusel tundub osa siia kirjapandust mõne jaoks sobimatu või isegi lugupidamatu, kuigi see polnud mul plaanis. Osa materjalist võib mõnele mu lugejale vahest ka haiget teha. Ma austan nende tundeid, kuid leian julgustust dalai-laama enda sõnadest, kes on korduvalt kõnelnud vajadusest käsitleda fakte ausalt ja tasakaalustatult. Ma loodan, et see on mul õnnestunud; kahtlemata oli see alati mu sihiks.

      I OSA

       Täitunud ettekuulutus

      1

       Suure Kolmeteistkümnenda vaevad

      Mul on kiusatus alustada meie lugu 1935. aastal juulikuu esimesest laupäevast (Gregoriuse kalendri kohaselt), kui sündis praegune dalai-laama. Aga seda tehes ignoreeriksime konteksti, millesse see sünd asetub. Mõnes mõttes on kohasem alustada 17. detsembri 1933. aasta õhtupoolikust ja sellega seonduvast, sest just siis suur XIII dalai-laama „lahkus Tušita³ taevasse“ – kus ootavad kõik need, kes on virgumise lävel – nagu seda väljendab usutraditsioon. Eelmise dalai-laama surmast tuleneb järgmise sünd – isegi siis, kui neid sündmusi lahutab märksa rohkem kui üheksa kuud, nagu juhtus ka seekord.

      Kuid päris alguseks oli siiski I dalai-laama sünd, kuna iga taaskehastust peetakse sama vaimse jätkuvuse osaks. See nõuaks siiski väga kaugesse ajalukku naasmist, kust oleks alustada problemaatiline ka muudel põhjustel. Nimelt selgub, et I dalai-laama oli tegelikult kolmas. Juhtus see, et laama nimega Sönam Gjatso kutsuti Tšingis-khaani järeltulija Altan-khaani ette Mongooliasse, kus nad kohtusid 1578. aastal. Kesk-Aasia üle valitsev Altan otsis uusi viise oma võimu legitiimseks muutmiseks ning Sönam Gjatso kui üks tolle aja hinnatumaid laamasid näis olevat sobiv inimene sellele kaasa aitama. Nii andis Altan tolleaegse kombe kohaselt tiibetlasele terve hulga kõrgelennulisi tiitleid, millest üks kuulutas ta dalai-laamaks. Sõna dalai on tiibetipärane versioon mongolikeelsest sõnast, mis tähendab „ookeani“, ning Gjatso tähendab sama tiibeti keeles. Aga kuna Sönam oli Tiibeti suure mungakloostri Drepungi liinis kolmandaks kehastuseks, järeldus sellest, et tegelikult peab ta olema juba kolmas dalai-laama.

      Asja ajab veel keerukamaks see, et Sönam Gjatso pole mitte ainult kolmas kehastus Drepungi liinis, vaid lisaks loetakse teda neljakümne teiseks katkematus liinis, mis ulatub tagasi ajaloolise Buddha aega, kes elas 5. sajandil e.m.a. See liin seob dalai-laamasid Kaastunde Bodhisattva Tšenrezigiga [sanskritipärane nimekuju Avalokitešvara – tlk], keda arvatakse ilmnevat ka maises vormis. Kuid sellegi liini algust võib soovi korral veel varasemaks dateerida, kuna Tšenrezigi peetakse ühe printsi taaskehastuseks, kes elas 990 aegkonda tagasi. Aga kui pikk on aegkond? Räägitakse, et üks Buddha õpilane oli seda kunagi temalt küsinud. Ta vastas võrdpildiga: kujutame ette tohutut ja ilma ühegi praota kiviplokki, mis on seitse miili kõrge ja seitse miili lai. Iga saja aasta järel hõõrub üks mees seda Benarese peene kangaga. Ka see hiiglaslik kiviplokk kuluks sellise hõõrumise korral täielikult ära juba enne ühe aegkonna lõppu. Nii saab selgeks, et kui hakkame põhjalikult uurima dalai-laamade ajalugu, seisame väga sügavmõtteliste küsimuste ees. On selge, et praeguse dalai-laama puhul ei saa me rääkida vaid ühe mehe biograafiast, vaid pigem ühe olendi arenguloost, kes on tema traditsiooni vaateviisi kohaselt end kõigist meelemürkidest puhastanud lugematute heategude sooritamisega lugematute elude