Testamendid. Margaret Atwood

„Kui sa kõike tead!” Sa oled tõeliselt, tõeliselt alatu, oleksin tahtnud öelda. Mulle hakkas koitma, et küllap ta on mu reetnud: enne kui ta mulle ütles, oli ta juba teistele tüdrukutele rääkinud. Seepärast nad olidki nii jahedaks muutunud: ma olin rüvetatud.

      „Ma ei tea, võib-olla on ta surnud,” ütles Shunammite. „Ta varastas su Gileadist ära, ta püüdis läbi metsa ära joosta, ta tahtis sind üle piiri viia. Aga nad jõudsid talle järele ja päästsid su. Sul vedas!”

      „Kes nad?” küsisin jõuetult. Mulle seda lugu rääkides mälus Shunammite endiselt. Ma vaatasin tema suud, millest tuli lagedale mu hukatus. Tema hammaste vahel oli oranži juustuasendajat.

      „Tead küll – nemad. Inglid ja silmad ja nemad. Nad päästsid su ja andsid Tabithale, sest tema last ei saanud. Nad osutasid sulle teene. Sul on nüüd palju parem kodu kui selle libuga.”

      Ma tundsin, kuidas veendumus läbi mu keha üles roomab otsekui halvatus. Lugu, mida Tabitha ikka jutustas: minu päästmine ja kurjade nõidade eest pagemine – see oli osalt tõsi. Kuid ma polnud kinni hoidnud mitte Tabitha käest, see oli olnud mu pärisema käsi – mu libust pärisema käsi. Ja meid ei ajanud taga nõiad, vaid mehed. Küllap neil olid püssid, sest sellistel meestel olid alati püssid.

      Tabitha valis siiski minu. Ta valis mu kõigi teiste oma emadelt ja isadelt ära kistud laste hulgast. Ta valis minu ja ta pidas mind kalliks. Ta armastas mind. See osa oli tõsi.

      Kuid nüüd olin ma ematu, sest kus oli mu pärisema? Ma olin ka isatu – komandör Kyle oli minuga niisama vähe sugulane nagu kuumees. Ta talus mind vaid seepärast, et ma olin Tabitha projekt, tema mänguasi, tema lemmik.

      Pole siis ime, et Paula ja komandör Kyle tahtsid teenijannat: nad tahtsid minu asemel päris last. Mina ei olnud kellegi laps.

      Shunammite mälus endiselt ja vaatas rahulolevalt, kuidas tema sõnum kohale jõudis. „Ma seisan sinu eest,” ütles ta oma kõige vagama ja võltsima häälega. „See ei muuda sinu hinge. Tädi Estée ütleb, et taevas on kõik hinged võrdsed.”

      Ainult taevas, mõtlesin mina. Ja see siin pole taevas. See on madude ja redelite maa, ja ehkki ma olin kord elupuu najale toetatud redeli kõrgel pulgal, olin nüüd mööda madu alla libisenud. Kui meeldiv oli teistel mu langemist jälgida! Pole siis ime, et Shunammite ei suutnud hoiduda nii hävitava ja meeldiva uudise levitamisest. Ma kuulsin oma selja taga juba itsitamist: Libu, libu, libutütar.

      Küllap teadsid ka tädi Vidala ja tädi Estée. Küllap need kaks teadsid algusest peale. See oli seda laadi saladus, mida tädid teadsid. Marthade sõnul just nii nad oma võimu saidki: saladuste teadmise tõttu.

      Ja tädi Lydia – kelle kurblik-naeratavat nägu ja inetut pruuni vormikleiti kujutav kuldraamis pilt rippus meie koolitubade tagaseinal – pidi teadma kõige rohkem saladusi, sest temal oli kõige rohkem võimu. Mida tädi Lydial minu täbara olukorra kohta öelda on? Kas ta aitab mind? Kas ta saab mu õnnetusest aru, kas ta päästab mu? Aga kas tädi Lydia oli üldse päris inimene? Ma polnud teda kunagi näinud. Võib-olla oli ta nagu Jumal – ühtaegu tõeline ja ebatõeline. Mis oleks, kui ma palvetaksin õhtul tädi Lydia, mitte Jumala poole?

      Hiljem samal nädalal tegin proovi. Aga see idee oli liiga mõeldamatu – palvetada naisterahva poole –, seetõttu loobusin.

      16

      Selle kohutava õhtupooliku ülejäänud tunnid veetsin otsekui kuutõbine. Me tikkisime varspistes taskurätikukomplekte tädidele; neil olid tädide nimedega sobivad lilled: siilkübar7 Elizabethile, hüatsindid Helenale, kannikesed8 Vidalale. Ma tikkisin sireleid9 Lydiale ja torkasin enese märkamata nõela endale poolest saadik sõrme, kuni Shunammite ütles: „Sinu tikand on verine.” Gabriela – kondine terava keelega tüdruk, kes oli nüüd niisama populaarne, nagu olin kunagi olnud mina, sest tema isa oli edutatud ja tal oli kolm marthat – sosistas: „Võib-olla hakkavad tal viimaks päevad sõrmedest,” ja kõik naersid, sest enamikul juba olid päevad, isegi Beckal. Tädi Vidala kuulis naeru, tõstis pilgu raamatust ja ütles: „Küllalt sellest.”

      Tädi Estée viis mu pesuruumi ja me loputasime mu käe verest puhtaks ja ta sidus mu sõrme kinni, aga varspistes taskurätikut tuli külmas vees leotada, sest nõnda oli meile õpetatud verd maha pesema, eriti valgelt kangalt. Vere mahapesemine oli midagi sellist, mida me naistena teadma pidime, ütles tädi Vidala, sest see on osa meie kohustustest: me pidime oma martha sid kontrollima, et näha, kas nad teevad seda õigesti. Selliste asjade puhastamine nagu veri ja muud ained, mis kehast välja voolasid, oli osa naiste kohustusest teiste inimeste, eriti väikeste laste ja vanakeste eest hoolitsemisel, ütles tädi Estée, kes asetas asjad alati positiivsesse valgusse. Naistel oli selleks annet nende eriliste ajude tõttu, mis polnud karastunud ja keskendunud nagu meeste ajud, vaid pehmed, niisked, soojad ja embavad nagu … nagu mis? Ta ei lõpetanud lauset.

      Nagu pori päikese käes, mõtlesin. See oligi mu pea sisemuses: soojendatud pori.

      „Kas midagi on juhtunud, Agnes?” küsis tädi Estée, kui mu sõrm oli puhastatud. Ma ütlesin, et ei ole.

      „Miks sa siis nutad, kullake?” Tundus, et ma nutsin tõesti: pisarad voolasid mu silmist, mu niiskest ja porisest peast, hoolimata pingutusest neid ohjeldada.

      „Sest valus on!” ütlesin nüüd nuuksudes. Ta ei küsinud, mis on valus, ehkki ta ilmselt teadis, et see pole tegelikult mu veritsev sõrm. Ta pani käe mu ümber ja pigistas kergelt.

      „Nii paljud asjad teevad haiget,” ütles ta. „Aga me peame püüdma rõõmsad olla. Jumalale meeldib rõõm. Talle meeldib, kui me maailmas häid asju hindame.” Me kuulsime palju sellest, mis Jumalale meeldib ja mis mitte, tädidelt, kes meid õpetasid, eriti tädi Vidalalt, kes näis Jumalaga väga lähedastes suhetes olevat. Shunammite ütles kord, et ta küsib tädi Vidalalt, mida Jumalale meeldib hommikueineks süüa, ja see nörritas ujedamaid tüdrukuid, aga tegelikult ei teinud Shunammite seda kunagi.

      Ma arutasin, mida arvab Jumal emadest, nii tõelistest kui ka ebatõelistest. Aga ma teadsin, et polnud mingit mõtet pärida tädi Estéelt oma pärisema ja selle järele, kuidas Tabitha mu valis, ega isegi seda, kui vana ma tol ajal olin. Kooli tädid vältisid meie vanematest rääkimist.

      Kui ma sel päeval koju jõudsin, surusin Zilla köögis, kus ta parajasti küpsiseid valmistas, nurka ja kordasin kõike, mida Shunammite oli mulle lõunaajal rääkinud.

      „Su sõbrannal on laiad lõuad,” ütles ta. „Ta peaks neid tihemini koomal hoidma.” Tema kohta tavatult rängad sõnad.

      „Aga kas see on tõsi?” küsisin. Ma lootsin siis ikka veel pooleldi, et ta lükkab kogu loo ümber.

      Ta ohkas. „Kuidas sulle meeldiks mulle küpsiste tegemisel abiks olla?”

      Kuid mina olin liiga vana, et lasta end nii lihtlabaste kingitustega ära osta. „Lihtsalt ütle mulle,” sõnasin. „Palun.”

      „Nojah,” ütles ta. „Sinu vastse võõrasema jutu järgi jah. See lugu on tõsi. Või midagi sinnapoole.”

      „Nii et Tabitha polnud mu ema,” ütlesin, hoides tagasi värskeid pisaraid, mis silma tikkusid, ja häält rahulikuks sundides.

      „Oleneb sellest, mida sa ema all silmas pead,” ütles Zilla. „Kas ema on see, kes sind sünnitab, või see, kes sind üle kõige armastab?”

      „Ma ei tea,” vastasin. „Võib-olla see, kes mind üle kõige armastab.”

      „Siis oli Tabitha su ema,” ütles Zilla küpsiseid välja lõigates. „Ja meie, marthad, oleme samuti su emad, sest ka meie armastame sind. Kuigi alati ei pruugi sa sellest aru saada.” Ta tõstis iga ümara küpsise pannkoogilabidale ja asetas küpsetuspaberile. „Meil kõigil on su hea käekäik südamel.”

      See tekitas minus tema vastu kerget umbusaldust, sest tädi Vidala rääkis meie hea käekäigu kohta samu asju,

7

Lad ja ingl k echinacea.

8

Ingl k violets.

9

Ingl k lilacs.