Testamendid. Margaret Atwood

relvi, oleksin võinud naerma pahvatada, kuna ei taibanud veel, et naisterahva naer on varsti defitsiit.

      „Milles on asi?” küsisin. „Te oleksite võinud koputada! Uks oli lahti!”

      Mehed ei teinud minust väljagi. Üks neist – küllap ninamees – ütles oma kaaslasele: „On sul nimekiri kaasas?”

      Ma proovisin nördinumat tooni. „Kes selle lõhkumise eest vastutab?” Šokk hakkas mind enda haardesse võtma: mul oli külm. Kas see oli röövimine? Pantvangide võtmine? „Mida te soovite? Me ei hoia siin raha.”

      Anita nügis mind küünarnukiga, et ma vait jääksin: temal oli olukorrast juba rohkem aimu kui minul.

      Auastmelt järgmine mees tõstis paberilehe. „Kes teist on rase?” küsis ta. Me vaatasime kolmekesi üksteisele otsa. Katie astus ette. „Mina,” ütles ta.

      „Meest ei ole, õigus?”

      „Ei, ma …” Katie hoidis käsi kaitsvalt kõhu ees. Ta oli valinud üksikemaduse nagu paljud naised neil päevil.

      „Keskkool,” ütles ninamees. Kaks nooremat meest astusid lähemale.

      „Tulge kaasa, proua,” ütles esimene.

      „Miks?” küsis Katie. „Te ei saa lihtsalt siia sisse tungida ja …”

      „Tulge kaasa,” ütles teine noorem mees. Nad haarasid tal käsivartest, vedasid kaasa. Katie hakkas karjuma, aga läks sellegipoolest uksest välja.

      „Jätke järele!” ütlesin mina. Me kuulsime, kuidas tema hääl koridoris kaugenes.

      „Käske jagan mina,” ütles ninamees. Tal olid prillid ja rippuvad vuntsid, kuid need ei teinud teda onulikuks. Selle aja jooksul, mida võiks nimetada minu Gileadi-karjääriks, on mul olnud juhust märgata, et käsualustest, kes ühtäkki võimu juurde pääsevad, saavad tihti selle kõige suuremad kuritarvitajad.

      „Ärge muretsege, talle ei tehta viga,” ütles auastmelt järgmine. „Ta läheb turvalisse kohta.”

      Ta luges nimekirjast meie nimed ette. Polnud mingit mõtet eitada, kes me oleme: nad teadsid juba. „Kus on administraator?” küsis ninamees. „See Tessa.”

      Vaene Tessa ilmus oma laua tagant välja. Ta värises hirmust.

      „Mis te arvate?” küsis nimekirjaga mees. „Kaubanduskeskus, keskkool või staadion?”

      „Kui vana sa oled?” küsis ninamees. „Pole tähtis, see on kirjas. Kakskümmend seitse.”

      „Anname talle võimaluse. Kaubanduskeskus. Võib-olla tahab mõni mees teda naiseks võtta.”

      „Seisa sinna,” ütles ninamees Tessale.

      „Pagan, ta on ennast täis lasknud,” ütles kolmas vanem mees.

      „Ära vannu,” manitses ninamees. „Hästi. Kartlik naine, võibolla hakkab käsku täitma.”

      „Vaevalt küll ükski neist hakkab,” ütles kolmas mees. „Nad on naised.” Ma arvan, et ta tegi nalja.

      Kaks nooremat meest, kes olid koos Katiega välja läinud, tulid nüüd jälle uksest sisse. „Ta on kaubikus,” ütles üks.

      „Kus on kaks teist niinimetatud naiskohtunikku?” küsis ninamees. „See Loretta? See Davida?”

      „Nad on lõunal,” vastas Anita.

      „Me võtame need kaks. Oodake koos sellega siin, kuni nad tagasi tulevad,” ütles ninamees Tessale osutades. „Siis pange ta kaubanduskeskuse autosse luku taha. Siis tooge kaks lõunastajat.”

      „Kaubanduskeskus või staadion? Neile kahele siin.”

      „Staadion,” ütles ninamees. „Üks neist on liiga vana, mõlemal on juristikraad, nad on naiskohtunikud. Te kuulsite käsku.”

      „Mõnel puhul on see siiski raiskamine,” ütles auastmelt teine Anita poole noogates.

      „Kõigevägevam otsustab,” sõnas ninamees.

      Anitat ja mind kupatati trepist alla, viis järku. Kas lift töötas? Ma ei tea. Siis pandi meil käed ette raudu ja topiti meid musta kaubikusse, kus oli tugev paneel meie ja autojuhi vahel ning võrk tumedate klaasakende ees.

      Meie mõlemad olime kogu selle aja vait olnud, sest mida seal öelda oligi? Oli selge, et appikarjed jäävad vastuseta. Polnud mingit mõtet kisendada või vastu kaubiku seinu viskuda: see olnuks lihtsalt tühi energiakulu. Ja nõnda me ootasime.

      Vähemasti oli kliimaseade olemas. Ja istmed, millele toetada.

      „Mida nad kavatsevad teha?” sosistas Anita. Me ei näinud akendest välja. Me ei näinud ka teineteisest rohkem kui ähmaseid kogusid.

      „Ma ei tea,” vastasin.

      Kaubik peatus – küllap kontrollpunktis –, liikus siis edasi, seejärel jäi seisma. „Lõpp-peatus,” ütles üks hääl. „Välja!”

      Kaubiku tagauksed tehti lahti. Anita ronis esimesena välja. „Liiguta,” ütles üks teine hääl. Kaubikust oli raske rauduskäsi maha ronida; keegi haaras mul käsivarrest ja tõmbas, ning ma kukkusin maha.

      Kui kaubik ära sõitis, seisin ebakindlalt ja vaatasin ringi. Ma olin katuseta ruumis, kus oli palju teisi inimrühmi – peaksin ütlema: teisi naisi – ja terve hulk püssimehi.

      Ma olin staadionil. Kuid see polnud enam staadion. Nüüd oli see vangla.

      VI

      KUUS ON SURNUD

      Tunnistaja selgituste üleskirjutis 369A

      13

      Mul on väga raske teile rääkida sündmustest, mis ümbritsevad mu ema surma. Tabitha armastas mind vaieldamatult, aga nüüd oli ta läinud, ja kõik mu ümber tundus vankuv ja ebakindel. Meie maja, aed, isegi mu enda tuba – need ei paistnud enam tõelised –, nagu oleksid need uduks lahustunud ja haihtunud. Ma mõtlesin kogu aeg piiblisalmile, mille tädi Vidala oli käskinud meil pähe õppida:

      Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab! See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul niidetakse ta ära ning ta kuivab ära!

      Kuivab ära, kuivab ära6. See oli nagu susistamine – nagu poleks Jumal osanud selgelt rääkida. Paljud meist olid seda lugedes tollele sõnale komistanud.

      Ema matusteks anti mulle must kleit. Kohal olid mõned teised komandörid ja nende naised ning meie marthad. Oli suletud kirst ja selles mu ema maine kest, ja mu isa pidas lühikese kõne sellest, milline suurepärane naine ta oli, mõtles alati kõigepealt teiste ja siis iseenda peale – eeskujuks kõigile Gileadi naistele, ja seejärel luges ta palve ning tänas Jumalat, et too oli tema naise valust päästnud, ja kõik ütlesid aamen. Gileadis ei tehtud naiste matustest suurt numbrit, isegi mitte kõrgest seisusest naiste puhul.

      Tähtsad inimesed tulid kalmistult meie majja ja oli väike koosviibimine. Zilla oli selle tarvis valmistanud juustusuupisteid, ühte oma erirooga, ja ta oli lasknud mul aidata. See pakkus veidi tröösti: ma tohtisin põlle ette panna, juustu riivida ja tainast kondiitritorbikust küpsetuspaberile pigistada ning seejärel vaadata läbi ahju klaasakna, kuidas tainas kerkis. Me küpsetasime neid viimasel minutil, kui inimesed olid juba kokku tulnud.

      Siis võtsin ma põlle eest ja läksin, must kleit seljas, koosviibimisele, nagu isa oli nõudnud, ning olin vait, nagu ta samuti oli nõudnud. Enamik külalisi ei teinud minust väljagi, kui mitte arvestada ühte naist, kelle nimi oli Paula. Ta oli lesk ja omal kombel kuulus, sest tema mehe, komandör Saundersi, tappis tolle kabinetis nende teenijanna, kasutades praevarrast – skandaal, millest aasta tagasi koolis palju sosistati. Mida teenijanna kabinetis tegi? Kuidas ta sisse pääses?

      Paula

6

Inglise keeles withereth.