Testamendid. Margaret Atwood

oli mu elus ikka veel probleem. Ma polnud kellegagi väljas käinud, sest ma polnud kohanud kedagi, kellega oleksin tahtnud välja minna. Tundus, et seda ei saanudki juhtuda. Wyle’i kooli poisid ei tulnud kõne alla: ma olin nendega koos algkoolis käinud, olin näinud, kuidas nad nina kougivad, ja mõned neist olid olnud püksilaskjad. Sa ei saanud end romantiliselt tunda, kui sul sellised pildid silme ees püsisid.

      Selleks ajaks tundsin end pahurana, ja see on üks võimalikke sünnipäeva mõjusid: sa ootad võluväelist muutust, aga seda ei tule. Selleks, et end ärkvel hoida, hakkasin parema kõrva tagant juukseid välja katkuma, kõigest paar-kolm karva korraga. Ma teadsin, et kui ühest ja samast kohast liiga tihti karvu katkuda, võib tekkida kiilas laik, aga selle harjumusega olin algust teinud kõigest mõni nädal tagasi.

      Viimaks sai aeg otsa ja ma võisin koju minna. Ma sammusin mööda läikima löödud eeskoda koolimaja ukse poole ja astusin välja. Sadas kerget uduvihma; mul polnud vihmamantlit. Ma silmitsesin tänavat: Melanied polnud autoga ootamas.

      Ühtäkki ilmus mu kõrvale musta nahkjakiga Ada. „Tule. Lähme autosse,” ütles ta.

      „Mida?” küsisin. „Miks?”

      „Asi on Neilis ja Melanies.” Ma vaatasin talle näkku ja sain aru: ilmselt oli juhtunud midagi väga halba. Kui ma oleksin vanem olnud, oleksin kohe küsinud, mis juhtus, aga ei küsinud, sest tahtsin edasi lükata hetke, kui saan teada, milles asi. Juttudes, mida olin lugenud, olin sattunud sõnadele nimetu õud. Siis olid need olnud vaid sõnad, aga nüüd tundsin just seda.

      Kui olime autos ja Ada hakkas sõitma, küsisin: „Kas keegi sai infarkti?” See oli ainus, mis mulle pähe tuli.

      „Ei,” vastas Ada. „Kuula hoolega ja ära endast välja mine. Sa ei tohi koju tagasi minna.”

      Hirmus tunne mu kõhus läks hullemaks. „Milles asi? Kas maja läks põlema?”

      „Toimus plahvatus,” vastas ta. „See oli autopomm. Rõivaküti ees.”

      „Kurat. Kas pood lendas õhku?” küsisin. Kõigepealt sissemurdmine, ja nüüd see.

      „See oli Melanie auto. Nii tema kui ka Neil olid autos.”

      Ma istusin hetke sõnatult; ma ei saanud sellest aru. Milline maniakk tahaks tappa Neili ja Melanied? Nad olid nii tavalised inimesed.

      „Niisiis on nad surnud?” küsisin viimaks. Ma värisesin. Püüdsin plahvatust ette kujutada, aga ei näinud midagi. Üksnes musta ruutu.

      V

      Kaubik

      Ardua Halli autograaf

      12

      Kes sa oled, mu lugeja? Ja millal sa loed? Võib-olla homme, võib-olla viiekümne aasta pärast, võib-olla mitte kunagi.

      Vahest oled sa üks meie Ardua Halli tädidest, kes kogemata sellele jutustusele komistab. Kui oled hetkeks mu pattude pärast õudust tundnud, kas põletad siis need leheküljed, et mu vaga kuvandit puutumatuna hoida? Või alistud sa üleüldisele võimujanule ja sibad silmade juurde minu peale kaebama?

      Või oled sa nuhk meie piiride tagant ja tuhnid Ardua Halli arhiivides, kui see režiim on kord langenud? Sel juhul ei etenda süüdistavad dokumendid, mida olen nii palju aastaid peidupaika kogunud, olulist osa mitte ainult minu enda kohtuprotsessil – kui saatus osutub pahatahtlikuks ja ma peaksin nii kaua elama, et sellisel kohtuprotsessil olulist rolli mängida –, vaid paljude teiste kohtuprotsessidel. Ma olen võtnud endale kohustuse kõik saladused välja uurida.

      Küllap imestad nüüd, kuidas ma olen suutnud pääseda puhastusest, mida minust kõrgemal seisjad läbi viivad – kui mitte Gileadi varasematel aegadel, siis vähemasti ajal, mil selle hundi seadused küpsuse saavutasid. Selleks ajaks olid paljud endised tähtsad ninad müürile üles poodud, sest kõrgema astme tegelased kandsid hoolt, et ükski auahne võimulepürgija neid kõrvale ei tõrjuks. Sa võid eeldada, et naisterahvana olen ma sellise sõelumise tõttu eriliselt haavatav, kuid sa eksid. Lihtsalt seetõttu, et naisena arvati mind võimalike usurpaatorite nimekirjast välja, sest ükski naine ei saanud iial istuda Komandöride Nõukogus; nii et selles suhtes olin ma iroonilisel kombel väljaspool ohtu.

      Kuid mu poliitilisel pikaealisusel on veel kolm põhjust. Esiteks: režiim vajab mind. Ma valitsen nende ettevõtmise naiste-poolt nahkkinda ja villase labakuga kaetud raudse rusikaga ja ma hoian asjad korras: nagu haaremieunuhhil on mul selleks ainulaadne positsioon. Teiseks: ma tean juhtidest liiga palju – liiga palju räpaseid saladusi – ja nemad ei tea päris hästi, mida ma olen nendega dokumenteerimise mõttes teinud. Kas need räpased saladused võivad kuidagi välja lekkida, kui nad mu oksa tõmbavad? Nad võivad vägagi hästi kahtlustada, et ma olen igaks juhuks ettevaatusabinõud tarvitusele võtnud, ja neil on õigus.

      Kolmandaks: ma olen diskreetne. Viimane kui üks tippmees on alati tajunud, et tema saladused on minu kätes väljaspool ohtu; kuid – nagu ma olen vihjanud – ainult seni, kuni ma ise olen väljaspool ohtu. Ma olen kaua aega kontrolli ja tasakaalustatusse uskunud.

      Neist turvameetmetest hoolimata ei luba ma endal valvsust kaotada. Gilead on libe koht: õnnetusi tuleb sageli ette. Keegi on mu ülistava matusekõne juba valmis kirjutanud, see on sõnadetagi selge. Judin käib üle selja: kelle jalad mu hauda tallavad?

      Aega, palun endamisi, kõigest veidi rohkem aega. Muud ma ei vaja.

      Eile sain ootamatu kutse eraviisilisele kohtumisele komandör Juddiga. Ma ei saanud sellist kutset esimest korda. Mõni varasem kohtumine oli ebameeldiv; teised, hilisemad kokkusaamised, on olnud vastastikku kasulikud.

      Kui asusin teele üle närva rohuga kaetud maalapi, mis jääb Ardua Halli ja silmade peakorteri vahele, ja ronisin – mõningaste raskustega – üles mööda aukartust äratavat valget trepinõlva, mis viib ohtrate sammastega ehitud peasissekäigu juurde, arutasin endamisi, milliseks see kohtumine kujuneb. Pean tunnistama, et mu süda peksis kiiremini kui tavaliselt, ja mitte ainult trepi tõttu: mitte kõik, kes on sellest uksest sisse astunud, pole välja tulnud.

      Silmad valitsevad endises suures raamatukogus. Nüüd ei anna see ulualust ainsalegi raamatule, välja arvatud nende enda omad, algsed teosed on kas põletatud või, kui mõni neist oli väärtuslik, lisatud paljude varganägudest komandöride erakogudesse. Kuna ma tunnen nüüd pühakirja läbi ja lõhki, võin täpselt tsiteerida kirjakohti Issanda poolt keelatud sõjasaagi omandamise ohtudest, kuid ettevaatus on tarkuse ema, sestap ma seda ei tee.

      Mul on rõõm nentida, et keegi pole maha kraapinud seinamaale hoone sisetrepi kummalgi küljel: kuna need kujutavad surnud sõdureid, ingleid ja võidupärgi, on need nii vagad, et need kuulutati vastuvõetavaks, ehkki kunagiste Ameerika Ühendriikide lipp parempoolsel maalil on üle maalitud Gileadi lipuga.

      Komandör Judd on ametiredelil tõusnud, pärast seda, kui mina temaga tuttavaks sain. Gileadi naiste korralekutsumine pakkus tema egole vähe tõelist mastaapsust ja ei kindlustanud piisavat lugupidamist. Kuid silmi valitseva komandörina kardetakse teda nüüd kõikjal. Tema kabinet on hoone tagaküljel, ruumis, mis oli kunagi pühendatud raamaturiiulitele ja uurimistööks mõeldud lugemislaudadele. Keset ust on suur silm, pupillis ehe kristall. Nii saab ta näha, kes koputama asub.

      „Tule sisse,” ütles ta, kui käe tõstsin. Kaks nooremsilma, kes olid mind saatnud, pidasid seda lahkumismärguandeks.

      „Armas tädi Lydia,” ütles Judd oma hiiglasuure kirjutuslaua tagant säravalt naeratades. „Tänan, et sa mu tagasihoidlikku kabinetti kaunistad. Ma loodan, et sa oled terve?”

      Seda ta ei lootnud, aga ma ei teinud sellest välja. „Au ja kiitus,” vastasin. „Ja teie? Ja teie naine?” See naine oli tavapärasest kauem vastu pidanud. Juddi naistel oli kombeks ära surra: komandör Judd nagu kuningas Taavet ja terve hulk Kesk-Ameerika narkoparuneid usub jäägitult noorte naiste tervistavatesse võimetesse. Pärast iga viisakat leinaaega andis ta teada, et on järjekordse lapspruudi jaoks saadaval. Selguse huvides: ta andis sellest teada mulle.

      „Mina