Testamendid. Margaret Atwood

on meid õnnistanud,” ütlesin.

      „Meie agarad noored Kanada-agendid viisid operatsiooni läbi, kuid sinu pärlitüdrukud juhatasid teed. Sa oled nii tubli, et nende vaistlikke naiselikke tähelepanekuid jagad.”

      „Nad on tähelepanelikud, hästi välja õpetatud ja kuulekad,” vastasin. Pärlitüdrukud oli algselt minu idee – teistel usunditel olid misjonärid, miks siis mitte meil? Ja teised misjonärid olid toonud usku pöördunuid, miks siis mitte meie omad? – kuna ma aga polnud loll või vähemasti mitte seda laadi loll, lasksin komandör Juddil plaani eest au endale saada. Ametlikult kannavad pärlitüdrukud ette ainult mulle, sest oleks sündmatu, kui komandör segaks end üksikasjadesse, mis on olemuselt naiste töö; ehkki ma pean talle muidugi edasi andma kõik, mida pean kas vajalikuks või vältimatuks. Liiga palju, ja ma kaotan kontrolli, liiga vähe, ja mind hakatakse kahtlustama. Pärlitüdrukute ilusad brošüürid koostame meie ning need kujundatakse ja trükitakse Ardua Halli väikese trükipressiga, mis asub ühes meie keldris.

      Mu pärlitüdrukute-algatus tuli komandörile kriitilisel hetkel, just siis, kui tema rahvuslike elupaikade fiasko sai täiesti ilmseks. Genotsiidisüüdistused, millega ründasid rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid, olid muutunud piinlikuks, Põhja-Dakotast üle Kanada piiri pagenud kodumaalaste voolust oli saanud taltsutamatu tulv ning Juddi naeruväärne valge rassi tõendite plaan oli võltsingute ja pististe segadikus kokku varisenud. Pärlitüdrukute teelesaatmine päästis tema naha, ehkki ma olen sestpeale endalt küsinud, kas minust oli mõistlik seda päästa. Ta on mulle võlgu, aga see võib osutuda kohustuseks. Mõnele inimesele ei meeldi võlgu olla.

      Just siis aga naeratas komandör Judd laialt. „Nad on tõe-poolest väga hinnalised pärlid. Ja nüüd, kui need kaks Mayday salakuulajat on kõrvaldatud, on sul loodetavasti vähem muret – vähem teenijannasid põgeneb.”

      „Au ja kiitus.”

      „Me muidugi ei teata avalikult oma kangelaslikust lammutus- ja puhastustööst.”

      „Meid süüdistatakse selles niikuinii,” ütlesin. „Seda teevad Kanada ja rahvusvaheline meedia. Loomulikult.”

      „Ja meie eitame seda,” ütles tema. „Loomulikult.”

      Sugenes hetkeline vaikus, kui me teineteisele üle tema kirjutuslaua otsa vaatasime, võib-olla nagu kaks malemängijat või nagu kaks vana semu – sest me mõlemad olime üle elanud kolm puhastuslainet. Juba see tõsiasi lõi meie vahele omalaadse sideme.

      „On üks asi, mis on mulle siiski peamurdmist valmistanud,” ütles ta. „Neil kahel Mayday terroristil pidi olema kaasosaline siin, Gileadis.”

      „Tõesti? Kindlasti mitte!” hüüatasin mina.

      „Me oleme analüüsinud kõiki teadaolevaid põgenemisi: nende kõrget õnnestumiste määra ei saa selgitada ilma lekketa. Keegi Gileadis – keegi, kellel on juurdepääs meie julgeolekutöötajate paigutusele – on ilmselt salajast naisteteed informeerinud. Milliseid teid valvatakse, mis on tõenäoliselt puhtad – sellistest asjadest. Nagu sa tead, tähendab sõda seda, et elavjõudu, iseäranis Vermontis ja Maine’is, on hõredalt. Meil on vägesid mujale vaja olnud.”

      „Kes oleks Gileadis nii äraandlik?” küsisin mina. „Reeta meie tulevik!”

      „Me tegeleme sellega,” vastas tema. „Seni aga, kui sul peaks mingeid ideid pähe tulema …”

      „Muidugi,” vastasin.

      „On veel üks asi,” ütles ta. „Tädi Adrianna. Pärlitüdruk, kes leiti Torontos surnuna.”

      „Jah. Kohutav,” ütlesin mina. „Kas on rohkem informatsiooni?”

      „Me ootame konsulaadist täpsustusi,” sõnas tema. „Ma annan sulle teada.”

      „Teen kõik, mis suudan,” vastasin. „Te teate, et võite minuga arvestada.”

      „Nii mitmeski mõttes, armas tädi Lydia,” ütles tema. „Sa oled väärtuslikum kui rubiinid, au ja kiitus.”

      Mulle meeldivad meelitused niisama hästi nagu kõigile teistele. „Tänan teid,” ütlesin.

      Mu elu oleks võinud olla sootuks teistsugune. Oleksin ma vaid avarama pilguga ringi vaadanud. Oleksin ma vaid küllalt vara asjad pakkinud ja maalt lahkunud nagu mõned – maalt, mida ma pidasin ikka veel tobedalt sellekssamaks maaks, millega ma olin nii palju aastaid kokku kuulunud.

      Sellisest kahetsusest pole vähimatki kasu. Ma tegin oma valikud ja siis, kui olin need teinud, oli mul vähem valikuid. Kaks teed lahknesid kolletavas metsas ja mina valisin selle, mida mööda rännati rohkem. See oli tulvil laipu nagu sellised teed ikka. Aga nagu sa oled märganud, pole nende seas minu enda laipa.

      Sellel minu kadunud maal olid asjad aastate viisi alla käinud. Üleujutused, tulekahjud, tornaadod, orkaanid, põuad, veepuudus, maavärinad. Liiga palju ühte, liiga vähe teist. Lagunev infrastruktuur – miks polnud keegi neid aatomireaktoreid kahjutuks teinud, enne kui oli hilja? Pöörane majanduslangus, töötus, langev sündimus.

      Inimestel hakkas hirm. Siis said nad vihaseks.

      Toimivate abinõude puudumine. Süüdlaseotsingud.

      Miks ma arvasin, et asjad kulgevad siiski loomulikku rada? Küllap seepärast, et me olime neist asjust nii kaua kuulnud. Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab.

      Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.

      Oli kohutavalt palav päev. Kohtud olid suletud – ajutiselt, öeldi meile, kuni taastatakse kehtiv käsurida ja õigusriik. Sellest hoolimata läks mõni meist tööle – vaba aega võis alati kasutada tegemata jäänud dokumentide käsilevõtmiseks, või oli see minu ettekääne. Ma vajasin tegelikult seltsi.

      Kummalisel kombel polnud ükski meie meeskolleeg sedasama vajadust tundnud. Võib-olla leidsid nad tröösti oma naiste ja laste keskel.

      Kui ma parajasti ühe kaasuse materjale lugesin, tuli mu kabinetti üks mu noorem kolleeg – Katie, kes oli hiljuti ametisse määratud, kolmekümne kuue aastane ja spermapanga kaudu neljandat kuud rase. „Me peame ära minema,” ütles ta.

      Ma jäin teda vahtima. „Mida sa silmas pead?” küsisin.

      „Me peame maalt välja pääsema. Midagi toimub.”

      „Nojah, muidugi – erakorraline olukord …”

      „Ei, midagi enamat. Mu pangakaart on tühistatud. Mu krediitkaardid – mõlemad. Ma püüdsin lennukipiletit osta, sellepärast teangi. Kas su auto on siin?”

      „Mida?” küsisin. „Miks? Sind ei saa lihtsalt rahast ilma jätta!”

      „Paistab, et saab,” vastas Katie. „Kui sa oled naine. Nii öeldi lennufirmas. Ajutine valitsus on äsja uued seadused vastu võtnud: naiste raha kuulub nüüd lähimale meessugulasele.”

      „Asi on hullem, kui sa arvad,” ütles Anita, veidi vanem kolleeg. Ka tema oli minu kabinetti tulnud. „Palju hullem.”

      „Mul ei ole meessoost lähisugulasi,” vastasin. Ma olin täiesti rabatud. „See on täiesti põhiseadusevastane!”

      „Unusta põhiseadus,” ütles Anita. „See on lihtsalt tühistatud. Ma kuulsin seda pangas, kui püüdsin …” Ta hakkas nutma.

      „Võta ennast kokku,” ütlesin mina. „Me peame mõtlema.”

      „Küllap sul kusagil mõni meessugulane on,” ütles Katie. „Küllap nad sepitsesid seda aastaid: mulle öeldi, et mu lähim meessugulane on mu kaheteistkümneaastane õepoeg.”

      Sel hetkel löödi peauks jalaga sisse. Majja astus viis meest, kaks paari ja seejärel üks