Patune Budapest. Vilmos Kondor

Krisztina ütles mulle, et teie pole selline nagu teised mehed.“

      „Kas te tahate mind meelitada või soovite mulle teada anda, et tunnete mu sõbratari?“

      „Te peate vist mu õde silmas? Või on teil peale tema veel keegi?“

      „Teie õde? Krisztina?“

      „Vaat, kui taibukas!“

      „Kas ta teile seda ei maininud, et mulle ei meeldi ninatargad naised?“

      „Niisiis, ma ei meeldi teile.“

      „Just seda ma tahangi öelda, kulla…“

      „Anna. Anna Eckhardt.“

      „Noh, kulla Anna, Anna Eckhardt, mul pole aimugi, mida te soovite ja kes te selline olete…“

      „Krisztina õde.“

      „See kisub juba naljakaks.“

      „Kisub või?“

      „Krisztina pole mitte kunagi mitte ühegi sõnaga maininud, et tal on õde.“

      „Ma ei üritagi väita, et meil on hea läbisaamine.“

      „See on küll üks imelik jutt. Ma olen Krisztinat tundnud kuus aastat ja ta pole teist veel mitte kordagi rääkinud. Kuigi talle meeldib oma perekonnast rääkida.“

      „Eks ole!“

      „Mis „eks ole“?“

      „Täpselt nii, nagu ma ütlesin! Ma ei üritagi väita, et me saame hästi läbi.“

      „Nii et ta ei räägi teist mitte kunagi mitte kellelegi mitte sõnakestki?“

      „Meil oli üks väikene tüli.“

      „Mis tüli?“

      „Ma lõin temalt peigmehe üle.“

      „Ja mis siis?“

      „Ja siis jätsin ta maha.“

      „Ja selle peale sai Krisztina nii pahaseks, et kustutas teid oma elust?“

      „Pärast seda, kui poiss Nagyszebeni jaamas Bukaresti rongi alla hüppas…“

      Gordon võttis sigareti ja pani selle põlema.

      „Noh, kas toote mu kohvrid sisse?“ küsis Anna.

      „Ei, sest kui te varsti minema hakkate, peate need uuesti välja tassima. Ma ei taha, et te kaks korda vaeva näete.“

      „Nii et te viskate mu siis välja?“

      „Kui te just nii ütlete.“

      „Tahate, ma palun ilusasti?“

      „Ilusasti? Mida?“

      „Et ma võiksin paariks päevaks siia jääda. Ma tulin just Viinist ja mul pole kusagil elada. Raha mul ka praegu eriti pole, mõtlesin, et äkki võiksin natuke aega siin teie juures peatuda.“

      „Selge.“

      „Ja siis?“

      „Te ütlesite, et palute ilusasti.“

      „Tahate, et ma paluksin ilusasti?“

      Gordon silmitses diivanil istuvat naist, kes oli korraks hüljanud kogu oma vambilikkuse.

      „Jah,“ vastas Gordon.

      „Ma väga palun!“ ütles Anna.

      Seepeale pööras Gordon kannapealt ringi ja läks välja kohvrite järele. Ta tõstis need elutuppa.

      „Aitäh!“

      „Ärge siin midagi lahti pakkima hakake,“ teatas Gordon.

      „Miks mitte?“

      „Sest ma saadan Krisztinale telegrammi. Küsin tema käest järele.“

      „Mille kohta?“

      „Londoni börsiindeksite kohta.“

      „Te siis ei usu mind?“

      „Miks ei usu! Aga ma ei saa ka öelda, et ma teid usun.“

      „Ja sellepärast saadategi Krisztinale telegrammi?“

      „Sellepärast jah. Aga see võtab paar päeva aega, kuni ma vastuse saan.“

      „Miks?“

      „Kas te pole siis kuulnud? Kas uudis, et sakslased ründasid Poolat, pole veel Viini jõudnud?“

      „Ja sellepärast kulub teil mitu päeva, et üks telegramm valmis kirjutada? Kas sündmused on teid sedavõrd vapustanud?“

      „Helistada saab ainult riigisiseselt, teiste riikide suhtes kehtib nüüd viisakohustus, telegraafiteenused on piiratud, kõik saabuvad ja väljuvad telegrammid loetakse läbi. Nii on lood. Seda nimetatakse eriolukorraks. Teate küll, see, mida on kombeks sõjaseisukorras kehtestada.“

      Naine vaatas Gordonile otsa ja tahtis justkui midagi öelda, kuid ohkas siis.

      „Ma luban, et hoian teie voodit hästi.“

      „Seda kindlasti, sest teie magate diivanil.“ Gordon vaatas kella. „Ma pean nüüd minema.“

      Ta läks magamistuppa ja lõpetas riietumise. Sidus lipsu kaela ja astus elutuppa. Anna oli mantli ära võtnud. Naisel oli seljas pikk, kitsas, kõrgele ulatuva lõhikuga seelik, kreemikasvalge siidpluus, kaeluses volang, seeliku peal lai vöö. Tal oli pikk kael ja uskumatult sile nahk.

      „Ma panen teid nüüd luku taha. Kui tagasi tulen, siis räägime,“ ütles Gordon. „Sahvrist leiate moosi.“