Patune Budapest. Vilmos Kondor

aruka otsuse peale ning loivas köögi suunas. Ta peatus korraks, et anda võmm kuklasse poisile, kellele oli Gordoni mantli ja kaabu usaldanud, sest tool koos kaabuga seisis ahjust ainult meetri jagu kaugemal.

      Tund aega hiljem suundus Gordon, kuiv mantel seljas, enam-vähem kuiv kaabu peas, kõht täis, toimetuse poole. Ja kohale jõudes oli ta sama heas seisukorras, sest ajalehe Ungari Rahvas toimetus asus kohvikust Abbázia vaevalt kahe tänavavahe kaugusel. Bulvaril majaseinte lähedusse hoides jalutas ta Aradi tänavani ja pööras Csengery tänava juures sisse suurest väravast, mis seisis nii ööl kui päeval avatuna. Uksehoidja ei tulnud oma kambrist väljagi, vaatas ainult aknast ja viipas Gordonile oma podagrahaige käega.

      Kõik toimetused on ühesugused. Kõikjal lauad, toolid ja kirjutusmasinad, telefonid, närvilised inimesed, suits ja üleskääritud särgikäised. Vahest üksnes öösel kella kahe ja viie vahel tühjenevad need mõnevõrra, sest vaid vähesed toimetused saavad endale lubada öist valvetoimetajat. Uksehoidjaga on teine lugu, tema praktiliselt elab oma kambrikeses. Kui Gordon Õhtulehe juures koha üles ütles ja ajalehes Ungari Rahvas tööle asus, küsis ta peatoimetajalt, mis ajast peale on toimetusel see podagrahaige uksehoidja. Varastes kuuekümnendates peatoimetaja Ernő P. Ábrahám laiutas käsi ja raputas pead.

      „Tead, terve see maja on vist tema ümber ehitatud. Räägitakse, et mees sai ilmasõjas haavata ja töökoht anti talle selle eest hüvitiseks. Rohkem ei tea me Szvetozárist midagi.“

      „Szvetozárist?“

      Ábrahám noogutas aeglaselt, nagu oleks sellega kõik öeldud. Gordon rohkem ei pärinud ja edaspidi viipas ta alati uksehoidjale, kui tema kambrist mööda juhtus minema.

      Toimetuses oli suur sagimine, nagu varasel pärastlõunal enamasti. Peatoimetaja Sándor Pethő seisis särgiväel oma kabineti uksel. Pikka kasvu, jaheda pilguga, väljapeetud olekuga mees luges parasjagu mingit artiklit, lehe vastutav toimetaja Gyula Hegedűs seisis ootavalt tema ees. Pethő kriipsutas midagi punase pliiatsiga maha, Hegedűs heitis sellele pilgu, vangutas pead ja siis läks nende vahel vaikseks sõnavahetuseks. Gordon astus oma laua juurde, mis seisis Aradi tänava poolses küljes, ja viipas tervituseks enda vastas istuvale sporditoimetajale. Toimetuses klappiski ta kõige paremini Drippeyga, sest nad mõlemad olid suured poksihuvilised. Géza Drippey Kissile meeldisid muidugi ka ülejäänud spordialad, kuid poks kuulus tema lemmikute hulka. Gordon tahtis talt midagi küsida, ent mees tõstis tõrjuvalt oma parema käe ja tippis kirjutusmasinal edasi, kulm kipras.

      Siis istus Gordon oma laua taha, võttis märkmiku välja ja luges läbi, mida oli Szolyvas kirja pannud. Hegedűs oli ta piirile saatnud ülesandega kirjutada mitte rohkem kui kahe veeru jagu, sest enamaks ei jätkuvat ruumi. Ja kui võimalik, siis kirjutagu ta teemast nii üldsõnaliselt, et tsensoril mingeid vastuväiteid ei tekiks. Gordon tõmbas kirjutusmasina lähemale ja asus tööle.

      „Ajalehe Ungari Rahvas korrespondendilt. Alates Saksa-Poola sõja puhkemisest on Taga-Karpaatias Szolyvas Ungari-Poola piiri ületanud aina rohkem inimesi. Kui kahe nädala eest lasti üle piiri veel ainult passi ettenäitamisel, siis juba neli päeva ei nõuta saabujatelt mitte mingisugust reisidokumenti – peaminister Teleki valitsuse määrusega avatud piiri ületamiseks pole dokumente enam tarvis. Möödunud nelja päeva jooksul on lakkamatult saabuv Poola põgenike vool nõudnud Szolyvas, Aknaszlatinas, Fenyvesvölgyis, Husztis ja Kőrösmezős töötavatelt politseinikelt palju rasket ja vastutusrikast tööd. Vaid väike osa mitmest tuhandest põgenikust on tsiviilisikud, kes paigutatakse valitsuse pagulasasjade voliniku Antall Józsefi büroost saadud info põhjal ümber Budapesti ja Keszthelysse. Reeglite-kohaselt, rahumeelselt ja viisakalt saabuvaid põgenikke…“

      Gordon peatus ja pidas aru, kas kirjutada ka salapärastest Punase Risti veokitest, kuid seda polnud mõtet teha enne, kui ta pole asja kohta täpsemalt järele uurinud. Ta läks välispoliitika toimetaja György Parragi juurde ja küsis, kellega Poola saatkonna töötajatest võiks põgenike asjus rääkida.

      „Palun Jozef Bankowskit,“ ütles ta juba paari minuti pärast telefoni.

      „Ja kes teda küsib?“ päris teisel pool liini keegi vanem naisterahvas.

      „Zsigmond Gordon, ajalehest Ungari Rahvas.“

      „Üks hetk.“

      Gordon jätkas artikli kirjutamist, surudes telefonitoru õlaga vastu kõrva. Kui naine uuesti rääkima hakkas, haaras ta toru kätte tagasi.

      „Teda pole praegu kohal.“

      „Ja millal oleks võimalik teda tabada?“

      „Palun proovige homme.“

      Gordon pani toru hargile ja kirjutas artikli lõpuni. Tõmbas siis paberi masinast välja, luges läbi, tegi paaris kohas parandused ja viis teksti Hegedűsile. Toimetaja lehitses eelmise päeva ajalehenumbrit, mille esiküljel oli tsensor kolm veergu maha tõmmanud.

      „Pethő kirjutas paar päeva tagasi juhtkirja.“

      „Patriotismist nõretava juhtkirja.“

      „Just nimelt!“

      „Mis samuti välja praagiti.“

      „Jah, aga päev varem kirjutas ta sellest, et Ameerika ülesandeks on Euroopa tsivilisatsiooni päästmine. Ja see sai loa ilmuda!“

      Hegedűs vangutas pead.

      „Mina ei saa varsti enam millestki aru.“

      „Paljud ütlevad, et tsensuur läheb ajapikku lõdvemaks.“

      „Kas keegi seda ka ütleb, millal neil ükskord mõistus pähe tuleb?“

      „Selle kohta pole küll sõnakestki kuulda olnud,“ vastas Gordon ja jättis Hegedűsi omapead. Ta istus tagasi oma laua taha ja luges läbi uudisteagentuuri selle päeva sõjateated. Poola president ja sõjaväe ülemjuhataja läksid Rumeeniasse, kus nad vahi alla võeti. Saksa ja nõukogude väed kohtusid Brest-Litovski juures. Sovetid piirasid sisse Tallinna sadama. Gordon ohkas sügavalt, võttis teated ja pani need Parragi lauale, selleks ette nähtud kasti.

      Kui ta tänavale astus, oli vihm lakanud. Aga isegi kui oleks sadanud – tema elas toimetusele nii lähedal, et poleks enam läbi ligunenud. Gordon suundus mööda Aradi tänavat Hitleri väljakule, pööras paremale ja astus sisse Andrássy tänava poolse maja uksest. Kojamees pühkis hoovi. Gordonit silmates hüüdis ta: „H-h-h-h-härra Gordon. Oo-oo-oo-da…“

      „Tere päevast teilegi, Kocsis!“ Gordon kiirustas trepist üles ega märganud, et kojamehe nägu on tulipunane, nagu ähvardaks sealsamas lõhkeda. Mehel oli nii kange tahtmine talle midagi öelda. Gordon avas korteri ukse, riputas mantli varna, viskas kaabu mütsiriiulile ja läks kööki. Ta avas külmkapi, võttis pudeli mineraalvett, rüüpas ja pani pudeli tagasi kappi. Kapi oli ta vanaisa Mórilt pärinud koos korteriga. Külmkapi oli tema vanaisa soetanud oma hoidistamismaania tõttu ja Gordonile hakkas kapp meeldima. Eks ta üks liigne luksus oli, aga niipaljukest võis ikka enesele lubada. Vanalt oli ta lisaks korterile ja külmkapile pärinud ka sahvritäie kahtlase koostisega moose. Niisiis kolis ta korterisse sisse, kasutas külmikut ja hakkas kohusetundlikult moose sööma.

      Gordon võttis magamistoa riidekapi ees seistes seljast märjaks saanud ülikonna, otsis selle asemele kuiva ja puhta, tõmbas püksid jalga ja nööpis just särki kinni, kui uksekell helises. Pahuralt toppis ta särgi püksi ja pusis ukse poole minnes viimaseid nööpe kinni.

      Ta avas ukse ja vakatas. Ukse taga seisis sale, sihvakas blondiin, seljas moekas maani ulatuv pruun mantel, peas laia servaga kübar – seesugust oli Gordon vist viimati näinud mingi päevalehe nädalalõpulisa fotodel Greta Garbo peas. Naine piidles Gordonit oma pikkade ripsmete varjust ja kostis: „Ah! Nii et see oletegi siis teie!“ Seda öelnud, lükkas ta Gordoni ukse pealt eest ja astus korterisse. Jalamatile jäid tema kaks suurt ja üks väike fiiberkohver. Gordon lõi ukse kinni ja läks naisele järele.

      Naine istus elutoas diivanil, mantel ikka veel seljas, jalg üle põlve, ja tõmbas aeglaste, mõõdetud liigutustega