Patune Budapest. Vilmos Kondor

pööras Nemes ringi ja tahtis just uuesti laua taha istuda, kui helises uksekell. Ta heitis pilgu kogukale seinakellale, kell oli pool kuus läbi. „Kes see veel olla võiks?“ mõmises ta ja läks esikusse. Läbi akna oli näha, et väljas seisab keegi mees. Vana avas ukse, ent külalise ära tundnud, sulges selle taas. Ta oleks juba tagasi töötuppa läinud, aga kell helises uuesti. Nemes pöördus ja nägi, et läbi ukse kirjapilu langeb põrandale paberileht. Ta kummardus ja võttis selle üles. See oli ametlik kiri, päises seisis: „Ungari Kuningliku Politsei Budapesti Peaprefektuur“. Nemes libistas pilgu üle kirja, kuigi teadis, mis seal seisab. Üks eksemplar oli tal kirjutuslaua sahtlis: „…toetan eruinspektor Sándor Nemesi raamatu „Kriminaaluurimine praktikas“ kirjutamist…“, „… sünnib teos, mis esitleb tõetruult, saavutustele ja tulemustele keskendudes Ungari Kuningliku Politsei ja detektiivide kolleegiumi tööd 1876. aastast tänapäevani…“, „…käesolevaga annan eruinspektor Sándor Nemesile vaba ligipääsu kõigi osakondade toimikutele ja arhiividokumentidele …“, „edu soovides…“, „dr Sándor Éliássy…“¹

      „Kes seal on, Sándor?“ hõikas naine.

      „Kirjuta edasi, Teréz, ma kohe tulen!“

      Siis kolksatas kirjapilu uuesti ja nüüd langes sealt paberitükke. Nemes ei pidanud kummardamagi, et näha, mis seal on. Need olid tema käes oleva dokumendi koopia katki rebitud tükid. Tal lõi veri kõrvus kohisema, ta pidi sügavalt hinge tõmbama, et rahuneda. Nemes nööpis pintsaku kinni, silus halle vuntse ja avas ukse. Koridori trepikäsipuule nõjatus muigel näoga mees, sigaret suunurgas tolknemas, kaelaside räpakalt ette seotud, mantel seljas lotendamas nagu mõnel vaateaknale asetatud ilma käteta mannekeenil.

      „Kas kutsute mu sisse?“ küsis ta.

      „Kui just vaja pole, siis ei kutsu.“

      „Vaja just pole, aga ära kuluks küll. Või segan ma teid? Töötate? Kuuldavasti mingi raamatu kallal.“

      Nemes jättis ukse lahti ja läks elutuppa. Jäi akna alla seisma ja ootas. Ka mees astus sisse ja räntsatas mugavalt diivanile. Siis avanes köögiuks ja tuppa astus viisakalt naeratav Teréz.

      „Kellega…“ alustas ta, kuid abikaasa katkestas teda.

      „Ei kellegagi, Teréz!“

      Diivanil istuv mees tõusis vihase näoga püsti, pöördus naise poole ja tutvustas end sõjaväelaslikult.

      „Tibor Wayand, eradetektiiv. Suudlen kätt.“

      Naine silus käega seelikut.

      „Rõõm tutvuda,“ ütles ta väljapeetult.

      Nemes köhatas.

      „Too, palun, kohvi. Sigurikohvi.“

      „Mis teil viga on, Nemes?“ küsis Wayand irooniliselt, kui Teréz oli kööki läinud. „Kas ma ei ole ehtsat kohvi väärt?“

      „Kui te minu arvamust teada tahate,“ vastas vana, „siis ei ole te mitte midagi väärt. Kohvi ma teie peale igatahes raiskama ei hakka.“

      „Kuigi ma tõin teile tööd?“

      „Mina olen juba pensionil ja töötan ainult oma raamatu kallal. Muuga ma tegeleda ei taha. Teiega veel kõige vähem.“

      „Te peate ühe juurdluse käsile võtma.“

      „Paistis, jah, sedamoodi, et te ei tulnud siia lauanuge teritama… Mul ei ole niisugusteks asjadeks voli.“

      „Minul on. Selle pärast pole vaja muretseda.“

      Nemes istus tugitooli, tõstis jala üle põlve ega öelnud midagi.

      „Selge,“ noogutas Wayand ja võttis mantli seljast. Ta vaatas elutoas ringi. Toekas tammepuust nõudekapp täis Zsolnay portselani. Kahel pool rõduust tumedad brokaatkardinad. Seintel maitsekad, kuid fantaasiavaesed õlimaalid ja mõni värviline vasegravüür. Diivanilaual niplispitsist linik, akna all lillepostamendil toataimed.

      „Kas see on maalikunstnik Ferenc Innocenti töö?“ osutas Wayand puhveti kohal rippuvale naiseportreele.

      „On küll.“

      „Näen, et rahast teil puudust pole,“ sõnas Wayand.

      „Tööst samuti mitte,“ noogutas Nemes.

      „Kas ütlete ise oma abikaasale, et ta esikust prahi kokku korjaks, või pean mina seda talle ütlema?“ küsis Wayand korraga teraval toonil.

      Nemesil tõmbusid käed rusikasse. „Kui te minuga mu oma kodus veel niimoodi räägite, siis ma…“

      Eradetektiiv laiutas käsi.

      „Vabandust,“ ütles ta andeks paluval toonil. „Läksin üle piiri.“

      Nemes silmitses sõnatult mehe nägu. Korrapärastest näojoontest hoolimata oli selles midagi, mis pani end tema seltskonnas alati ebamugavalt tundma, ehkki nad olid kohtunud vaid paaril korral. Wayand istus diivaniservale ja hakkas sõrmedega lauale trummeldama. Nemes vaikis ikka veel.

      „Kui Kolmanda Riigi sõdurid esimesel septembril neid tabanud ülekohtu eest Poolale kätte maksma tungisid,“ alustas Wayand, „siis algatasid Ungaris elavad poolakad oma kaasmaalaste abistamiseks korjanduse. Kokku kogutud raha anti kohalikule Poola Punase Risti esindajale, kellelegi Wytold Podorowskile. See Podorowski ostis raha eest suurel hulgal ravimeid ja uimasteid – lahingutes haavata saanud sõdurite tohterdamiseks. Mitte et neil rohtudest enam mingit abi oleks. Hitlerit ei peata need niikuinii,“ vangutas ta pead.

      „Politsei Peavalitsuse loal?“

      „Kuna ettevõtmises osales ka saatkond, siis ei saanud see kuidagi teistmoodi olla,“ vastas Wayand. „Nende teadmata poleks niisugune asi võimalik olnud. Uimasteid saab osta ja müüa, riiki tuua ja riigist välja viia üksnes Peavalitsuse loaga. Aga seda teate te isegi.“

      Nemes noogutas. Siis astus tuppa tema naine, kandik käes. Ta asetas kummagi mehe ette tassi kohvi, Nemesi ette lisaks veel ühe viiludeks lõigatud õuna. Wayand tõstis tassi suu juurde, lonksas ja lausus tunnustavalt: „Sigurikohvi kohta päris maitsev.“ Teréz vastas mehe komplimendile napi noogutusega ja läks välja.

      „Mitmes täna on?“ küsis Wayand.

      „Üheksateistkümnes,“ vastas Nemes.

      „Saadetis läks Poola kaheteistkümnendal. Kolme veoki peal olid enamjaolt sidemed, valuvaigistid, meditsiiniline kokaiin ja morfiin. Kui olukord halvenes ja sovetid välja ilmusid, sai selgeks, et ravimid Poola ei jõua. Seepärast suunati autod tagasi, kuid ametlikult pole need Ungarisse jõudnud.“

      „Ametlikult?“

      „Pealtnägijad väidavad, et Punase Risti veokeid on nähtud, kuid need pole jõudnud ei Poola saatkonda ega Poola Punase Risti kohalikku kontorisse.“

      „Te tahate öelda, et kolm Punase Risti veokit on kadunud?“

      „Koos saadetisega.“

      „Kellele ja milleks peaks nii palju ravimeid vaja olema?“

      „Selle peategi teie välja selgitama.“

      „Mina? Ei tea, kuidas?“

      „Kuidas te Biatorbágyi² atentaadi juhtumi lahendasite?“

      „Siis oli minu käsutuses kogu riigi politseiaparaat.“

      „Seda ma mõistagi lubada ei saa, aga midagi sarnast küll.“

      „Ja kuidas teie sellega seotud olete, Wayand?“

      „Teate ju isegi, kuidas see käib. Poola saatkonna sekretär ja Punase Risti esindaja tegid politseisse avalduse.“

      „Nii nagu seda sellistel puhkudel tehakse.“

      „Ja nendega rääkis üks minu venna sõber.“

      „Üks