Patune Budapest. Vilmos Kondor

teate ju ise ka, et see pole tõsi.“

      „Mina tean, aga nemad ei tea.“

      „Ühesõnaga, te panite nad niisugusesse olukorda, et ametivõimude poole nad pöörduda ei saanud,“ nentis vana detektiiv ja küsis siis: „Järelikult ei võtnud nad ühendust ka Politsei Peavalitsusega?“

      „Ei,“ raputas Wayand pead. „Niikuinii pole neil seal piisavalt inimesi.“

      „Mispeale nad pöördusid teie poole?“

      „Jah, minu poole.“

      „Sellest kõigest saan ma aru, midagi üllatavat siin ei ole. Aga kas te võiksite mulle selgitada, miks te just minu poole pöördusite?“

      „Et miks ma pöördusin legendaarse inspektor Nemesi poole, kes nabis kinni terrorist Szilveszter Matuska?“ proovis Wayand meelitada.

      „Niimoodi ei jõua te küll kuhugi,“ vastas Nemes kõlatult. „Miks?“

      Wayand nõjatus diivani seljatoele, võttis viiepengöse mündi ja asus seda sõrmede vahel keerutama.

      „Sest minu inimesed ei ole asjaga kuhugi jõudnud. Ja meil ei ole eriti aega jäänud.“

      „Ja kuna teil on tähtsamatki teha kui niisuguste… volitatud asjadega tegeleda?“

      „Saate kõik, mida soovite. Kõik, mis on minu võimuses. Otsige see laadung üles!“

      „Kui ma ei eksi, siis uimastid on tänapäeval kallis kaup.“

      „Kokaiinisõltlase doos maksab viis pengöt,“ vastas Wayand. „Ja päevas on vaja kolm-neli doosi.“

      „Mitu kokaiini- ja morfiinisõltlast linnas on?“

      „Mitu tuhat. Ja see on meditsiiniline kraam. Parim. Leidke see laadung üles!“

      „Ja kui ei leia?“

      „Siis võite oma raamatu ära unustada.“

      „Arvate, et raamat on mulle nii tähtis?“

      „Ma ei arva, ma tean,“ vaatas Wayand talle otsa ja võttis taskust paberi. „Siin on kaks poola nime ja aadressid. Ja minu aadress. Aru hakkate andma minule, suuliselt. Kirjalikult ei taha ma esialgu midagi näha. Maksame kakskümmend pengöt päevas. Pluss kulud, kui neid peaks olema.“

      Seda öelnud, tõusis Wayand püsti, lonksas allesjäänud kohvi lõpuni, tõmbas mantli selga ja astus elutoast välja. Nemes kuulis välisukse kolksatust. Teréz avas köögiukse ja toetus uksepiidale.

      „Kes see oli, Sándor? Nimi tundub kuidagi tuttav. Kas ma olen teda raadiost kuulnud?“

      „Sa ajad ta ühe lauljaga segi. Tolle nimi on Weygand³. See siin oli Wayand. Tibor Wayand. Tema vend on detektiiv, István Wayand, üks sedasorti mees, kes teeb alati kõik, mis kästakse. Olenemata sellest, kes käsu annab. See, kes siin käis, töötas samuti detektiivina, aga ainult paar aastat, sest teda ei huvitanud miski peale raha. Ja ma ei räägi palgast, Teréz. Tõestada seda ei õnnestunud, aga me kahtlustasime, et just Wayand sepitses ja korraldas mõne aasta tagused libapolitseinike petuafäärid. Ei möödunud nädalatki, kui ta poleks ühe või teise asja pärast kahtluse alla sattunud, aga alati oli vend see, kes tema eest kostis.“

      „Kuidas sellel vennal niisugune võim oli, et teda politseist vallandamisest päästa?“ küsis naine.

      „Ta on Péter Haini⁴ otsene alluv. Tema parem käsi.“

      „Péter Hain? Riigihoidja isiklik detektiiv?“

      „Täpsemalt öeldes – riigipea ihukaitse eest vastutava detektiivüksuse ülem.“

      Nemes tõusis püsti, torkas Wayandilt saadud paberilehe taskusse ja läks töötuppa, istus laua taha ja hakkas lugema seal lebavat toimikut, mille kallal ta parasjagu töötas.

      3

      Gordon raputas Ferenc Józsefi väljaku politseimajja astudes kaabult vett. Juba mitu tundi oli sadanud, seepärast polnud ime, et räsitud ja läbiligunenud ajakirjanikud olid kogunenud pressiruumi radiaatori ümber või suitsetasid kobaras koos mõnes soojemas toanurgas. Selles esimese korruse ruumis oli juba aastaid politseiteateid edastatud. Vale olnuks väita, et ruum oli sisustatud luksuslikult, aga kurtmiseks polnud ka põhjust, sest poodiumi ees seisis kaks rida käetugedega toole, milles istudes sai üsna mugavalt kirjutada. Põrandat kattis vaip, iga kahe meetri järel seisis jalaga tuhatoos, mida korrapäraselt tühjendati; toolide taha nurka olid aga paigutatud tugitoolid ja diivanilauad. Ruumist avanes kaks ust: üks politsei pressiohvitseri kontorisse, teine ühe väiksema toa poole, mille seinal rippus neli telefoniaparaati.

      Hea põli oli neil ajakirjanikel, kes olid tänu oma päritolule pääsenud äsja kõrgemalt poolt tulnud korraldusega loodud Pressikotta. Sealt välja jäänud juudi ajakirjanikud aga nägid nüüd näguripäevi, sest kirjutamisega nad enam elatist teenida ei võinud. Gordon tundis paarist vanast kolleegist puudust ja juba mõnda aega ei käinud ta igapäevastel pressikogunemistel enam sellise huvi ja innuga nagu veel aasta varem.

      Keskpäevasel pressikogunemisel oli kõige rohkem osalejaid, sest vajadusel jõudis siis veel enne lehe trükki minemist artikli valmis kirjutada. Kellaviiesel oli juba vähem rahvast, kesköisele kogunemisele aga tulid ainult väga pühendunud kolleegid. Pressiohvitser kandis sõltumata kohalolijate arvust alati kohusetundlikult ette kõik, mida ajakirjandusele usaldati. Sellest, mida ajakirjandusele ei usaldatud, ei saanud niikuinii kirjutada, või kui saigi, siis polnud mõtet, sest tsensorid tundsid oma tööd hästi. Pärast seda, kui peaminister Teleki valitsus 2. septembril eriolukorra välja kuulutas, olid paljud märganud, kuivõrd valikuliselt uudiseid edastati.

      „Huvitav, kas inspektor Horváth Rákospalota mõrvast ka räägib,“ ütles Gordoni kõrval seisev Andor Radványi, Kella 8 Lehe kriminaalajakirjanik.

      „Topeltmõrv Rákospalota linnaosas?“ küsis Gordon noormehelt, kelle sassis juuksepahmakat ei olnud isegi vihm siluda suutnud.

      „Nii palju, kui ma kuulnud olen, on see üks täitsa tavaline lugu,“ vastas poiss ja tõmbas välja sigaretipaki, millest pudenes pruuni tubakapuru. Gordon ulatas talle oma karbi, poiss võttis sealt ühe sigareti ja süütas selle Gordoni pakutud tulest põlema. Ta tõmbas sügava mahvi ja puhus aeglaselt suitsu välja.

      „Kust te seda oivalist Egiptuse tubakat hangite?“ vaatas ta Gordonile otsa. Too kehitas õlgu.

      „Esiteks, ma olen ammu palunud, et sa mind sinataksid. Teiseks, eks ikka tavalisest kohast, Széll Kálmáni väljakult, aga mõnda aega sealt enam ei saa. Räägitakse, et nüüd tasub hoopis suhkrut ja kohvi smugeldada, seal on kasumid suuremad.“

      „Ega te neid sigarettegi just odavalt saanud,“ vaatas Radványi talle otsa, ja Gordon nägi, et poisile pole mõtet sinatamisega peale käia. Ta lõi käega.

      „Räägi parem, mis lugu selle topeltmõrvaga on.“

      „Väidetavalt löödi mehe võlgade tõttu maha nii mees ise kui ka tema naine.“

      „Kui Horváth mõrvast juttu ei tee, siis ei saa sa sellest kirjutada, Andor.“ Gordon võttis taskust kahe päeva taguse Kella 8 Lehe. „Sa kirjutasid väga hea artikli tolle tüdruku surmast. Ja täiesti üksipäini. Kust sa infot said? Kas keegi andis sulle vihje?“

      Radványi silmis läigatas kummaline helk.

      „Just sellest tahtsingi ma teiega rääkida.“

      „Sellest?“

      „Just,“ vastas poiss, tõmbas närviliselt mahvi suitsu ja kummardus Gordonile lähemale. „See ei olnudki Manci Molnár, kelle surnukeha sealt leiti.“

      „Kelle oma see siis oli?“ vaatas Gordon talle üllatunult otsa, kuid vastata polnud poisil enam mahti, sest ruumi tagaosas asuv uks läks lahti ja sisse astus pressiohvitser András Horváth,