Raamatukogu telefoniputkas. Rachael Lucas

küll. Hästi.“ Mida iganes, kui see mehe vaikima sunnib. Naine ise suutis oma öeldut vaevalt uskuda. Tegelikult polnud midagi hästi. Lucyt ootasid esimesse tundi lärmakad kaheksandikud ja lisaks kolm vastamata kõnet võõralt numbrilt. Nick oli juba jõudnud saata terve lasu e-kirju koosolekute teemal. Vahetunni ajal jäi ta oma ainekabinetti ja kontrollis kõneposti.

      „Halloo, Lucy? Ma olen Amal alumise korruse korterist. Ma ei taha sind muretsema panna, aga paistab, et meie lagi lekib ja ma mõtlesin, kas ehk ...“

      Põrguvärk.

      Lucy toppis telefoni kotti tagasi. Kena Victoria-aegne majake, kus ta elas koos vend Tomiga – lahkumiskink, mille ema neile tegi enne Austraaliasse minekut –, oli jagatud kaheks korteriks. Tema elas koos Tomiga ülemisel korrusel ja alumine korter oli välja üüritud. Ainult paistis, et sellega oli üks häda teise otsa ja probleemide tekkides polnud Tomi iialgi võtta. Naine ohkas ja toetas seejärel pea laua jahedale pinnale. Äkki lihtsalt lamaks siin hetke, keegi ei pane seda tähelegi …

      „Preili!“

      Ta viskus silmapilk istukile.

      „Tere, Tyler. Kuidas ma sind aidata saan?“

      „Kas te magasite?“

      „Ei.“ Kas magas või? Jumaluke. Ei, ta ju üksnes puhkas silmi. Ja miks ta pea endiselt nii kohutavalt valutas? Neist valuvaigistitest polnud mingit tolku. Ta upitas käe koti järele, et uurida, kas sealt leiaks ehk veel mõne ibuprofeenitableti.

      „Ma tahtsin küsida, kas teil on möödunud nädala tundide kordamismaterjali? Ma ei saanud kohale tulla, kuna pidin oma väikese õe järele vaatama, aga …“

      „Kaks sekundit.“ Lucy tuhnis kotis ja sai kätte rohukarbi, võttis sellest kaks tabletti ja neelas need laualt võetud pudelist vett peale lonksates alla. „Jah, mul on autos mõned konspektid. Ma toon need lõunavaheajal ära, kui viitsid hiljem uuesti läbi astuda.“

      Tyler säras näost. Poiss oli üks neist lastest, kes aitasid tal meeles pidada, miks õpetamine on meeldiv. Tal oli raske kodune elu, vanemad ei toetanud teda, üheksal korral kümnest unustas ta kodused tööd tegemata, kuid ainet armastas ta siiralt. Tema ajalooarmastus oli Lucy meelest igati arusaadav ja poiss ise oli selle kohta hiljuti väga kena ja loogilise kokkuvõtte esitanud:

      „Asi on selles, preili, et ajalugu ei muutu. See kõik ...“ ta oli oma koguka käsivarrega osutanud akna suunas, millest oli näha, kuidas kõik teised parasjagu lõunale läksid, „on kuidagi ette­aimamatu, eks ole. Aga ajaloos ei muutu kogu see värk mitte üks põrm või nii.“

      Lucy oli naeratanud ja poisi viipega minekule suunanud, ise klassist väljujale ohkega järele vaadates. Jumaluke, kui hästi ta temast aru sai. Tema enda armastus ajaloo vastu oli välja kasvanud lapsepõlves vanaisa mereäärses majas vanu raamatuid sirvides. Vanaisa oli olnud teise maailmasõja mälestusesemete väsimatu koguja ja selle teema ka Lucy jaoks paeluvaks muutnud. Ta õppis Brightonis ühiskonnalugu ja kulutas rahvusarhiivis tuulamisele tunde. Õpetajaameti kasuks otsustades oli ta soovinud oma kirge ajaloo vastu õpilastega jagada, lisaks meeldis talle teismelistega töötamine. Samas polnud ta üldse osanud arvesse võtta tööga kaasas käivat üha kasvavat stressitaset, paberi- ja korraldustööde mahtu. Ja kui siis viimaks kooli heatahtlik, kuid täiesti saamatu direktor pärast viletsaid kontrollitulemusi oma kohast ilma jäi ja uus superdirektor selle üle võttis, avastas naine end kaheteistkümnetunniseid tööpäevi tegemas ja igal õhtul teleka ees uinumas. See polnud elu. Ja nüüd oli ta poole vahetunni pealt suikunud. Ja ta nina tilkus.

      Lucy küünitas käe üle laua ja õngitses endale pabertasku­rätiku, pühkis nina ja viskas räti siis prügikorvi. Ainult selle­pärast, et ta ei tabanud korvi ja pabertaskurätik kukkus põrandale, taipas naine, et see oli verest punane. Ja ta nina tilkus edasi. Ta krahmas uue taskurätiku, surus selle vastu ninasõõrmeid ja ajas pea kuklasse. Või tuli seda hoopis ettepoole kallutada? Taevake, ta ei suutnud meenutada, mida sellises olukorras teha tuleb. Veri imbus läbi taskuräti ta sõrmedele.

      Kui Lucy taas ärkas, kinnitas heatahtliku olemisega para­meedik rihmu ümber ta vöökoha. Tema ise lamas kanderaamil kiirabiautos, paar peotäit siniseid paberkäterätte pudipõllena lõua alla topitud. Naine püüdis end istukile ajada, kuid rihmad ning silmipimestav peavalu- ja iiveldushoog ei lasknud tal midagi ette võtta.

      „Pole siin midagi, noor daam,“ ütles parameedik. „Püsime nüüd kenasti paigal ja muretseda pole tarvis millegi pärast. Meil on kõik kontrolli all.“ Naine silmitses kanderaamiga ühendatud ekraani ja noogutas seejärel. „No nii, Dave, kõik on paigas. Läksime.“

      Uksed ta jalutsis sulgusid kolksatusega.

      „Mis toimub? Kuhu me läheme?“

      „Ärge vaevake oma pead. Lihtsalt lamage rahulikult ja küllap kõik saab korda.“

      Tundus, et siin on väheke üle pakutud: tal jooksis ju ainult nina verd, aga nüüd korraga on ta kiirabiautos. Ja lisaks oli Lucy kohutavalt, pööraselt väsinud. Ühtlasi tundus, otsekui läheks ta pea iga hetk lõhki. Enne taas unne suikumist meenusid Lucyle viimase asjana auto pagasiruumi jäänud kaheksanda klassi kontroll­tööd.

      „Pagan võtaks, Luce.“

      Valgus oli hämar ja naine kuulis kardina tagant tasast krabinat. Ta vend Tom istus plasttoolil ja ajas end järsult sirgu, tooli metalljalad kriuksusid kõvade plaatidega kaetud põrandal.

      „Kas kõik on korras?“

      „Mmph,“ kuulis Lucy end vastamas. Ta kergitas käsivart, taipas, et sellega on ühendatud kanüül, ja pööras pilgu nägu krimpsutades kõrvale.

      „Ja mina veel arvasin, et sulle ei meeldi dokumentaalsarjad haiglaelust.“ Tom muigas ja pööritas silmi. „Ei tahaks küll klišeesid loopima hakata, aga sa ehmatasid mu korralikult ära.“

      Lucy pähe kerkisid ähmased mälestuspildid lahkest parameedikust kiirabiautos ja sireenide huilgamisest.

      „Mis juhtus?“

      „Sa pingutad tööga üle, vaat mis juhtus.“ Tom näris pöidlaküünt, kulmud kortsus. Ta nägi ebatavaliselt tõsine välja. „Su vererõhk oli väga kõrge, küllap pideva stressi tõttu. Ninaverejooks olevat üks selle kõrvalnähtudest.“

      Oh taevake, mõtles Lucy, kellele meenusid pabertaskurätt, lauale tilkunud veri, aina suuremaks muutunud erkpunane laik ja …

      „Kuidas ma kiirabiautosse sattusin?“

      „Mulle öeldi, et üks su õpilastest leidis su. Ta oli midagi su lauale unustanud, tuli sellele järele ja leidis su teadvusetuna vereloigust. Kujutan ette, et terve kool muust ei räägigi.“

      Lucy tundis, kuidas silmad taas kinni vajuvad. „Väga … väsinud.“

      „See ei ole mingi üllatus.“ Tom sirutas käe ja pigistas õe käsivart. „Mul pole peale sinu kedagi teist, õeraas. Sa pead enda eest veidi paremini hoolitsema.“

      Lucy üritas noogutada, kuid ta oli nii unine, et sellest sai pigem kavatsus kui tegelik liigutus.

      Ja just nii oligi kõik alguse saanud. Seejärel, laisalt internetis surfates – ta ei mäletanud enam, miks ja kuidas – oli ta Margareti kuulutuse otsa komistanud. Kuni selle ajani oli Lucy endale alati kinnitanud, et vanaisalt päritud raha säästmine on mõistlik mõte, see oli igati arvestatav väike varu mustade päevade tarvis. Tom, kes oli oma raha kulutanud ümbermaailmareisile ja uhkele BMW kabrioletile, juhtis ta tähelepanu asjaolule, et mustad päevad on nüüd käes ja juhtunu pidanuks ta ärkvele raputama.

      Ja enne kui ta toimuvast arugi sai, seisis Tom nende ühise korteri lävel, Lucy kotid olid pakitud, raamatud ja kastid ja õhinast pakatav Hamish ta väikeses Corsas ning teda ootas ees tervelt kuus kuud kandis, mis oli täis ajalugu ja Bletchley Parki naiste saladusi. Lucy oli esimest korda väga pika aja jooksul tõeliselt elevil: viimaks ometi tegi ta midagi iseenda jaoks. Mitte selleks, et olla meele järele direktorile või