Raamatukogu telefoniputkas. Rachael Lucas

ei ole olemas. Hunnitu majake olematu üürisumma eest ja veel sellises külas? Otse loomulikult oli see liiga hea, et olla tõsi.

      Pool tundi hiljem istus Lucy autos ja küsis endalt mõttes, mida ta nüüd ette peaks võtma. Margaret ei võtnud endiselt telefoni vastu. Hamish oli üles ärganud ja kaapis käpaga poikvele jäetud autoakent, vingus vahetpidamata ja klähvis ärritatult. Neid ümbritsevas vaikuses kõlas see heli iseäranis valjult ja end ebasoovitava isikuna tundev Lucy soovis parema meelega märkamatuks jääda. Praegune olukord ei kuulunud kindlasti loetellu nendest sündmustest, mida ta oodanud oli. Kui ta tööl kõigile rääkis, et võtab vaba semestri, läheb maale elama ja sealse eluga tutvuma, oli see kõlanud nii romantilise ja vabameelsena, aga nüüd oli ta pigis ega teadnud, mida edasi teha. Tagatipuks oli ta auto täis kotte ja kaste, lisaks viibis seal nördimusest pakatav West Highlandi terjer ja neil polnud kuskil elada.

      „Oota sina siin,“ ütles ta uuesti autost välja ronides ­Hamishile. Naine võttis luitunud telefoniputka kõrval pingil istet ja asus e-kirja tippima. Hamish toppis koonu aknapilu vahelt läbi ja nuhutas lootusrikkalt õhku. „Ma lasen su kohe välja. Oota pisut.“

      Tal oli kiri pooleli, kui telefon helisema hakkas.

      „Halloo?“

      „Taevake, see käis kähku. Telefon ei jõudnud vist kutsudagi. Tere, Lucy. Palun vabandust, et enne vastu võtta ei saanud. ­Margaret Nicolson räägib. Kas te olete juba kohal? Kas kõik läks kenasti?“

      Lucy hammustas huulde. „Mitte ... päriselt.“

      Liini teisest otsast kostis ägamist. „Tule taevas appi. No tõesti.“

      „Vabandust,“ sõnas Lucy automaatselt. Miks ta üldse vabandust palus, kui ta ise hätta jäetud oli?

      „Pole hullu. Mina peaksin vabandust paluma. Ma jõuan varsti kohale. Äkki lähete külapoodi kohvi jooma, saame seal umbes poole tunni pärast kokku?“

      „Kõik on korras, ma pean nagunii koera jalutama viima. Kas kohtume maja juures?“

      Ta ajas end sirgu. Ta polnud loobunud igati heast (no hea küll, äärmiselt stressirohkest ja jaburalt pingelisest) õpetajakohast ja nii kaugele kolinud vaid selleks, et juba esimese takistuse juures alla anda. Probleem majaga vajas lahendamist, muud ei midagi. Lucy oli kogu oma tööelu jooksul pidanud allumatute teismelistega maid jagama. Tema juba ei lase mingil tillukesel tõrkel end rivist välja lüüa. Ta noogutas otsustavalt, otsekui iseennast julgustades. Küllap kõik saab joonde. Peab saama.

      Ta vaatas kella ja viis Hamishi järjekordsele külatiirule. Peni nuuskis laternaposte ja naine luges nende külge kinnitatud kuulutusi: kinoõhtu külas, 1950ndate teemaõhtu, suvepidu. Sellise väikese koha kohta kuidagi palju üritusi. Mööda jooksis kari naervaid ja kaasaskantavast kõlarist muusikat mängivaid lapsi. Hamish haukus nende peale pirtsakalt ja Lucy sikutas koera rihmast, et teda vastassuunas liikuma saada.

      Küla servas seisis hiiglaslik maja, mida eraldas teest kõrge loorberihekk. Lucy piilus värava vahelt sisse ja nägi kruusaga kaetud sissesõiduteed, mille otsas oli ilus kuninganna Anne’i stiilis maja, kahel pool ust kenad loorberipuud. Redelil seisis tugeva keha­ehitusega naine, seljas madrusetriibuline topp, blondiks triibutatud juuksed korrektses paažisoengus, ja kastis ampleid. Ta pöördus Lucy lähedust tajudes lehvitama.

      „Tere! Eks ole kaunis pärastlõuna!“

      „Mhmh,“ nõustus Lucy. „Imeline.“ Ta tundis, kuidas põsed roosatama hakkasid. Ta oli ebaviisakalt vahtima jäänud. Kõik oli nii peen ja suurepärases korras, täpselt nagu mõne Richard ­Curtise filmi võtteplats. Ta peaaegu ootas, et nooruke Hugh Grant, juuksed sassis, kuskilt välja tormaks ja pisut kohtlaselt naeratades vabandust paluks.

      „Kas te olete eksinud?“ Hekis olevasse tühimikku ilmus naise nägu. Ta kergitas meeldivalt naeratades õige pisut kulme.

      „Ei,“ raputas Lucy pead. „Ma üksnes jalutan.“

      „Täna on selleks suurepärane päev,“ kuulutas naine reipalt.

      Ta suundus kruusa krabisedes mööda sissesõiduteed tagasi maja juurde. Lucy tajus teravalt, et talle oli hinnang antud. Ehk kuulus daam kohalikku naabrivalvesse. Ta pöördus mööda tänavat minekule ja Hamish pani rihma viimse võimaluseni pingule tõmmates madalal müüril käppi lakkunud mustvalge kassi kannul ajama.

      „Ära sa mitte mõtlegi,“ ütles Lucy koera tagasi kutsudes. Tema viimase Brightoni tööpäeva hommikul oli koer tühja tuult – või kassi – taga ajades kadunud. Viimaks oli ta viirpuuhekki kinni jäänud, Lucy oli raevukalt klähviva peni viimaks üles leidnud ning tööle viisteist minutit hilinenud, jäädes nii ilma väikesest üllatuspeost, mille töökaaslased olid puhkeruumis tema auks korraldanud. Töölt kuueks kuuks lahkumine oli tundunud olulisena, mis siis, et töökohta hoiti tema jaoks alles; Lucy riskis esimest korda elus tõeliselt, tegi tormaka otsuse. Ja siin ta siis nüüd oli – ainult asjad ei kulgenud sugugi täpselt nii, nagu ta ette oli kujutanud.

      Ta pööras vasakule ja leidis end taas Main Streetilt. Ta läks üle tänava ja jäi telefoniputka kõrvale seisma, püüdes võimalikult silmatorkamatuks jääda. Lucy nägi läbi köögiakna naise kuju ringi liikumas. Majake oli küll pisut käest lastud, kuid sellegipoolest kaunis: pikk ja madal, ülemise korruse aknad piilusid roovihtide vahelt otsekui kurvad silmad sakris koera näos. Ukse ümber kasvasid kahvaturoosad roosid ja madal müür hoidis vaos kõikvõimalikes pastelsetes toonides lilli täis püsilillepeenart. Pisikesed sinised äitsed pudenesid üle müüriserva, nende värvus tuli Cotswoldi kivi kuldse tooni taustal kenasti esile. Väravast algas kitsas, sõrmkübaralille piikjate õisikuvarte vahel looklev kiviplaatidega kaetud tee. Seinal ronis lillevõre ümber väänduv elulõng. See kõik oli, vähemalt väljastpoolt vaadates, ehe Inglismaa unistuste küla.

      Lucy pani Hamishi autosse tagasi ja istus juhiistmele ootama. Paar minutit hiljem peatus teisel pool tänavat peen must BMW ja selle juhiistmelt väljus naine, kes end graatsiliselt, põlved koos, lahti voltis, otsekui oleks ta koos kuningaperega vastaval koolitusel osalenud.

      „Mul on selle kõige pärast nii kohutavalt piinlik,“ ütles naine kätt välja sirutades. Lucy surus seda ja astus seejärel sõrmi peopesadesse surudes sammukese tagasi. Margaret Nicolsonil olid kenade föönitatud kihtidena kraele langevad tuhkblondid juuksed. Tal oli seljas üles keeratud kraega sinise-valgetriibuline pluus, jalas ainsagi plekita kahvatubeežid püksid ning kenad tumesinised mokassiinid. Lucy, kes oli hommikul tõustes jalga vedanud samad teksad, mida ta oli kandnud eelmisel päeval, ja selga halli spordisärgi (kuna autol polnud konditsioneeri ja kiirteel ei saanud aknaid lahti hoida, sest tuul oleks oma ulgumisega Taylor Swifti summutanud), mille peal oli veidi kortsus linane jakk, tundis end temaga võrreldes sagrise ja läbimõtlemata välimusega.

      „Ma kardan, et mu ämm võib olla pisut ... no tegelikult väga raske isiksus.“

      „Pole hullu,“ ütles Lucy suu. Aga hääleke peas lisas: kummalisel kombel polnud seda kuulutuses mainitud.

      „Ta on … ühesõnaga, ta hakkab maha käima. Ta on üheksa­kümne kuue aastane. Väga isepäine ja täiesti kindel, et tuleb toime ilma igasuguse abita. Mul on õnnestunud ta nii kaugele saada, et kolm korda nädalas käib koristaja, kuid tegelikult oleks hea, kui keegi oleks tema lähedal, astuks aeg-ajalt läbi, tooks talle supermarketist vajalikud asjad ära – muidugi pole ka külapoel häda midagi, aga kõike nad ei paku – ja muud säärast. Minu meelest piisaks selleks tunnist päevas.“

      Sellest kõigest oli kuulutuses juttu olnud. Ja vastutasuks pakuti väikest majakest, mille üür oli koos kommunaalkuludega pool summast, mida tuli maksta toa eest Brightonis. Ja mis kõige parem, majake asus külas, mille naabruses olid Oxfordshire ja Buckinghamshire, samas lähedal asusid ka Milton Keyes ja Oxford, ja mis teise ilmasõja aegsest Kodurindest vaimustatud ajalooõpetaja jaoks kõige tähtsam – Bletchley Park. Lucy oli kavatsenud võimalikult palju infot koguda ja seejärel ehk ära teha magistrikraadi, millest ta oli juba aastaid unistanud.

      „Tulge.“ Margaret piiksutas autouksed