Raamatukogu telefoniputkas. Rachael Lucas

kena väikese rookatusega majakese uksele.

      Tema kannul sisenenud Lucy avas suu, et midagi öelda, kuid avastas, et ta lihtsalt ei leia sõnu.

      „Halloo-oo?“ hõikas Margaret. Seejärel pöördus ta Lucy poole. „Palun vabandust. Nagu näete, valitseb siin paras segadus.“ Ta osutas koridori kiviplaatidega kaetud põrandal vedelevate vanade kummikute virnade ja vormist väljas koerapesade poole. „Ideaalis peaks koristaja ka selliste asjadega tegelema, kuid tal kulub liiga palju auru sõdimiseks teemal, mis on vajalik ja mis ...“

      „Ainult sellepärast, et ma ei vaja mingit abi, nagu ma sulle korduvalt öelnud olen.“ Koridori lõpus asuva klaasukse tagant tuli lähemale tõre hääl. „Mul ei ole tarvis, et sina või Gordon tuleksite siia, hakkaksite mu asju korrastama ja mind üles kruttima, enne kui ma olen valmis punkti panema. Teie kaks olete nagu mingid paganama raisakotkad.“

      Uks avanes. Lävel seisis vanaldane naine, ühes käes meepurk ja teises kleepuva väljanägemisega nuga. Ta vältis Lucy poole vaatamist.

      „Te vist olete mu ämmaga juba kohtunud. Bunty, see siin on Lucy,“ pigistas Margaret kokkusurutud hammaste vahelt.

      „Jah, me oleme kohtunud,“ vastas Bunty kõrvale pöörates ja kööki suundudes. Margaret ja Lucy vaatasid teineteisele otsa ja järgnesid talle.

      „Tere jälle,“ ütles Lucy end järjekordseks pahameelepuhanguks valmis pannes.

      Bunty ei pööranud talle tähelepanu. „Margaret, ma olen sulle juba öelnud,“ kuulutas naine pahuralt, „et ma ei vaja lapsehoidjat. Ega abilist. Ma olen siin üksi olles oma eluga igati rahul.“

      „Keegi pole öelnudki, et sa lapsehoidjat vajad,“ ütles Margaret laualt köögirätikut võttes ning seda enne seepiakarva kolletunud fotosid täis vana puust kasti peale asetamist kokku voltides. Bunty sibas üle ruumi, haaras rätiku, raputas selle sirgu ja riputas seejärel läikiva metallist hoidiku külge, mis seisis hiiglasliku kivist lõuka suus asuva pliidi ees.

      „Gordonit polegi täna või?“ Naine kergitas pisut lõuga ja ta tillukesed silmad takseerisid Lucyt. Lucy tammus end eba­mugavalt tundes jalalt jalale.

      „Ei,“ vastas Margaret. „Ta mängib golfi. Palus sind tervitada.“

      „Kui sa minu arvamust teada tahad, siis ta lihtsalt teab, millal on mõistlik kaugemal püsida. See on vandenõu,“ nurises Bunty. Ta vangutas pead ja ajas huuled torru. „Mul ei ole lapsehoidjat tarvis.“ Naine põrnitses taas Lucyt, otsekui oma seisukohta rõhutada püüdes. „Minuga on kõik kõige paremas korras.“

      „Otse loomulikult,“ ütles Margaret hääletooniga, mis pidanuks tema meelest rahustavalt toimima. „Aga sa ei lähe just nooremaks ja …“

      „Ja ma ei kavatse siit kuskile minna. Vaat sedasi.“ Bunty hääl oli otsekui jonnival, kuid tavalisest umbes kaks korda kangekaelsemal lapsel.

      „Keegi ei tahagi, et sa siit kuskile läheksid.“

      „Teie tahate mind mingisse vanadekodusse küüditada, et saaksite selle koha maha müüa ja kena kopika teenida.“

      „Ei taha. Ausalt, ma ei taipa, kust sul sellised mõtted üldse tulevad.“

      „Ma ükspäev lugesin sellest ajalehest. Selliseid asju juhtub alalõpmata. Ja sa tead isegi, mis juhtub inimestega niipea, kui nad sellistesse kohtadesse pannakse – mina nimetan neid jumala ooteruumideks. Mina ei kavatse midagi sellist taluda.“

      Lucy tundis ebamugavast olukorrast hoolimata, kuidas ta suu naerule kisub.

      „Keegi ei hakka sind kuskile panema.“ Margaret vaatas silmanurgast Lucy poole.

      Viimasele hakkas üha selgemaks saama, et tasuta lõunasööke ega olematu rendiga majakesi pole olemas ja tema idülliline pelgupaik Cotswoldis kujuneb kõike muud kui ootuspäraseks. Ta oli endale ette kujutanud teejoomisi ja mõnusaid jutuajamisi ubinapõsise heatahtliku vanaproua seltsis, kelle süles tukub kass ja ahjus valmib plaaditäis skoone. Bunty Nicolson oli sellest kujutluspildist niisama kaugel kui öö päevast.

      „Mul on tõepoolest väga palju tegemist,“ ütles Bunty, kel õnnestus mingil arusaamatul moel nii Lucy kui Margaret tagasi esikusse manööverdada.

      „Meil on vaja üht-teist korraldada,“ protesteeris Margaret.

      „Te võite seda ilma minuta teha,“ arvas Bunty pisut õelalt. „Sa oled sellega siiani päris kenasti hakkama saanud.“

      „Mul on väga kahju, et ...“ alustas Lucy, lootes asja pisut siluda.

      „See pole sinu süü,“ ütles Bunty.

      Järgnes veidi piinlik vaikus. Lucy pilk liikus ruumis ringi ja peatus põranda siledaks kulunud vanadel kiviplaatidel ja seinu katvatel hobuste ja koerte piltidel. Riidevarn oli tihkelt täis erinevas vanuses päevinäinud veekindlaid jakke, nende all vedelesid külili vajunud kummikute ja matkasaabaste read. Ukseavas jäi silma vana luitunud ruuduline koeraase.

      „Kui sa seda kohta korda ei tee,“ alustas Margaret taas lepitaval toonil, „siis sa kukud ja murrad puusaluu või midagi sellist ja lõpetad haiglas.“

      „Ma ei lähe haiglasse.“ Bunty näole ilmus mässuline ilme.

      „Muidugi. Ma usun, et see ei meeldiks sulle mitte üks raas. Ja seda arvestades,“ pakkus Margaret pisut kulmu kergitades, „lased sa meil ehk natukeseks siia jääda ja tutvud Lucyga. Äkki isegi pakud talle tassikese teed. Sulle teadmiseks, ta tuli Brightonist ja sõitis maha pika tee.“

      „Olgu või Timbuktust, mis mul sellest.“

      Aga Bunty oli omaette midagi pobisedes siiski minia teelt taandunud ja laskis Margaretil end tagasi köögi suunas tüürida. Lucy püüdis võimalikult tähelepandamatuks jääda.

      Kui Bunty oli, selg akna poole, vanale männipuust toolile istutatud, avanes Lucyl võimalus põhjalikumalt ringi vaadata. Igal pool hakkas silma mingi kola. Köögivalamus passis pelargoon ja tööpinnalt, kõrvu ajalehevirnaga, vaatasid vastu kaks kummuli pööratud kingapaari. Nende kõrval seisid puust karp, vanamoodne karbike kingaviksiga ja puust seljaga harjade komplekt. Hall kass, keda Lucy oli ennist aknal silmanud, kükitas nüüd Aga pliidile laotud kokku lapatud köögirätikute virna otsas. Lucy sai aru küll, miks Margaret selles kõiges kaost nägi, kuid see oli omamoodi üsna armas kaos. Koguni trööstiv. Kui ta oma linast jakki seljast saada üritas, libises see tal käest. Enne kui Lucy reageerida jõudis, oli Margaret juba kummardunud ja selle üles korjanud.

      „Pange oma asjad siia,“ soovitas ta ajalehte, nööripundart ja vana seemnepakke täis kingakarpi kõrvale nihutades ja suurele tammelauale pisut vaba ruumi tekitades. „Ja jaki paneme näiteks ...“ ta pilk libises turvalist hoiukohta otsides üle ruumi. „Selle paneme sinna kummuti peale.“

      „Mitte sinna,“ keelas Bunty end sirgemaks upitades. Ta kõõritas silmi pilutades suure puust Walesi stiilis kummuti suunas.

      „Sinna kõlbab küll,“ ütles Margaret jakki napsates ja seda kummutile heites. See libises pisut, otsekui kipuks kohe põrandale kukkuma, ja näis siis iseseisvalt ülespoole kerkivat. Lucy põrkus tagasi.

      „Ma ütlesin,“ Bunty tooli puust jalad kriuksatasid mööda kivipõrandat liikudes valjusti, „et mitte sinna.“ Naine turtsatas häälekalt. Lucy vaatas, kuidas ta jakk kerkimist jätkas, otsekui hoiaks seda kellegi kummituslik käsi. Ta kuklakarvad läksid turri. Ta viibis kuskil maakolkas, pealtnäha inimtühjas külas kahe võhivõõra seltsis. Ja nüüd oli ta jakk kurjast vaimust vaevatud. Asjad ei sujunud üldse plaanikohaselt.

      „Palun väga vabandust, Stanley,“ ütles Bunty jakki enda kätte võttes ja seda kõrvale visates. „Mõne inimese kombed on lihtsalt jõledad.“

      Stanley pilgutas aegamööda ja mõtlikult silmi ning ta keel liikus nilpsates suust välja. Lucy taganes kiirustades ning jõudis enne, kui ta jalad järele andsid, toolile vajuda.

      „Margaret