Raamatukogu telefoniputkas. Rachael Lucas

kukugi alla, kui ma kõike juba eilseks tehtud ei saa, oma elule keskendumiseks. Lucy surus end kogudes käe rinnale ja pöördus naeratades Margareti poole.

      „See näeb nii kena välja.“

      Tillukeses elutoas seisis väikese kandilise puupliidi vastas pehme halli villase tekiga kaetud pisike kahekohaline diivan. Kolde ees, väikese ümmarguse laua taga, oli endale koha leidnud mugav tugitool. Laual oli vanamoodsa olemisega laualamp, mida Lucy oli alati endale ihaldanud. Toas oli veel teinegi, selle ruumi jaoks pisut liiga suur puust kapp täis raamatuid, tagumisest seinast paistis väike aken. Kaltsuvaibale langes valguslaik ja Lucy teadis juba, et Hamish kuulutab selle enda kohaks.

      Majake oli nii väike ja nii ideaalne, et naine unustas silmapilk pirtsaka Bunty ja tõsiasja, et ta oleks peaaegu ilma seda kohta nägemata välja praagitud. Lucy pöördus trepil ootava Margareti poole vaatama.

      „Mulle meeldib siin.“

      „Nüüd näete isegi, et pildid olid kehvavõitu.“

      Lucy oli juba Margareti saadetud, telefoniga tehtud uduste ja kehvavõitu piltide põhjal otsustanud, et see koht meeldib talle, aga päriselus oli kõik veel miljon korda parem kui fotodel. Ta libistas käe üle kiviseina.

      „Kas ma tohin Hamishi ära tuua? Ta on väga kannatlikult kõik see aeg autos oodanud.“

      „Muidugi!“ Margaret astus ukse pealt kõrvale.

      Hamish kappas sisse, nuusutas kõik üle ja tõmbas end vaibale kerra, nagu Lucy aimanud oli.

      „Ma näitan, kuidas dušš töötab, sellega on vaja paari nippi teada.“ Margaret andis Lucyle käeviipega märku, et too tema kannul ülemisele korrusele tuleks.

      Seal ootas neid armas väike pisikese vanni, pisut kapriisse duši („Kõik toimib kenasti, kui alati kõigepealt seda kraani keerata.“) ja aeda avaneva jääklaasist aknaga vannituba. Magamistoas oli vanamoelise rauast päitsiga voodi, lihtsat valget voodipesu kattis lapitekk.

      „Me vahetasime madratsi teie jaoks välja. Loodetavasti on see mugav.“

      „Ma olen kindel, et see on ideaalne.“

      „Ja siis on veel üks väike tuba juhuks, kui keegi peaks külla tulema.“ Naine avas ukse, mille taga oli tibatilluke tuba, kuhu mahtusid vaid üheinimesevoodi ja kõrge kitsas kummut, millel troonis laualamp.

      Lucy vahtis maha. Kuidas hakata kellelegi selgitama, et tööle ja oma eluga järje peale saamisele keskendumine on viinud selleni, et tuttavaid on kogunenud küllaga, kuid nende seas pole ühtki, keda külla tahaks kutsuda? See kõlas üpriski haledalt. Ta oli alati olnud pigem introvert, kelle ülikooliaeg möödus peamiselt raamatukogus – kuigi jah, ta pidas endiselt sidet oma korteri­kaaslastest sõprade Anna ja Dawniga, kuid nüüd oli üks neist abielus ja elas Invernessis ning teine õpetas ühes Sydney kolledžis kunsti. Kumbagi neist polnud külla oodata. Naine tõstis pilgu ja naeratas nii vapralt, kui suutis. „Tänan.“

      „Minu meelest olete väga vapper, et julgesite midagi sellist ette võtta. Soovin, et oleksin teie vanuses sama teinud.“

      „Aitäh.“ Lucy hammustas põske. Küllap mõjus ta palju veenvamana, kui ise ennast tundis. Hetkel andis hirmust ettevõetu pärast temas märku tasane sisemine võdin.

      „Te mainisite, et kavatsete Bletchley Parkis aega veeta?“

      „Jah, mul on plaanis mõnuga Bletchely naistele ja nende tehtud tööle ning Kodurindele keskenduda.“

      „Noh, sel juhul olete õiges kohas. Ma julgen arvata, et paljudel selle küla naistel on sel teemal üht-teist rääkida. Kui Bunty peaks soone peale saama, siis on tal päris palju lugusid, mida jagada.“

      „Kas tõesti?“

      „Oo jaa. Tehke kindlasti katset. Ta on sellistes asjades väga kinnine, küllap on see tema põlvkonna häda. Aga ta on minu teada siin teismeeast alates elanud.“

      „Ta siis polegi külast pärit?“

      „Taevake, ei. Londonist.“

      Lucy tegi endale mõttes märkuse Buntyga tegeleda – ettevaatlikult – ja võimalikult palju välja uurida. Kui naine on tõepoolest nii terane, nagu tundus, on tal kindlasti jagamiseks terve meretäis mälestusi.

      „Aga ma arvan, et see on vist kõik. Kui te kõigega rahul olete,“ Margaret heitis pilgu kellale, „siis pean ma nüüd küll liikuma hakkama. Ma tulen nädala lõpus läbi ja vaatan, kas te olete end kenasti sisse seadnud, kuigi olen kindel, et kõik sujub.“

      Lucy oletas, et kiirustades lahkumise taga oli arvatavasti kergendus, mida pakkus naisele teadmine, et tema vastutuskoorem Bunty osas on, vähemalt ta enda arvates, nüüd jagatud. Selline frukt ämmana ei saanud lihtne olla.

      Ta lükkas Margareti järel suletud uksele riivi ette ja pöördus seejärel Hamishi poole vaatama.

      „Ära tegime!“

      Ta viskas kingad jalast ja seisis hetke, tallad vastu köögi­põranda külmi kiviplaate surutud. Nad olid sellega hakkama saanud. Siin oli nüüd kodu, vähemalt järgmiseks kuueks kuuks.

      Lucy tiris kastid autost majja ja lasi neil diivanile potsatada, püüdes mitte unustada arsti sõnu tasakaalustud elu ja vabamalt võtmise kohta, ning võttis seejärel suure klaasitäie veega istet. Tal oli lõdvestumisega raskusi. Ta tundis endiselt end pisut süüdlaslikult, kuna oli teised hätta jätnud, aga õpetajad võtsid alailma stressist tingitud haiguste tõttu aja maha. Temale polnud pähegi tulnud, kui ta üritas aina nõudlikumaks muutuvates tingimustes endast parimat anda, et temagi võiks üks selliste hädade ohvritest olla. Lucy sulges hetkeks silmad ja möödunu tuletas end silmapilk taas meelde.

      „Ei.“

      See sõna, Lucy jaoks nii ebaharilik, jõudis ta suust pudeneda enne, kui ta ise öeldust arugi sai.

      „Ole nüüd, Luce. Mõistagi tähendab see lisaraha ja jätab arengu­vestlusel hea mulje.“ Mehe hääl oli siidine ja libe. Nick oli harjunud oma tahtmist saama ja ta teadis, et „ei“ oli sõna, mil polnud Lucy sõnavaras kohta. „Ei“ oleks pidanud kõlama juba siis, kui mees uuris, kas tema kui ajaloo vanemõpetaja ei tahaks semestri kohta õppetöö kokkuvõtet koostada. Ja ometi oli just „ei“ see sõna, mida ta end parasjagu kordamas leidis.

      „Ma ei saa.“

      „Luce,“ ütles Nick ja ta hääl muutus soojemaks. „No kuule. Sa oled ju tõeline täht. Sinu peale võin ma alati loota.“

      „Seekord mitte.“

      Kostis klõpsatus, kell Nicki laual sai pool üheksa ja hakkas helisema. Mees sirutas käe ja vajutas selle ärritunud ilmel kinni. Ukse taga hakkas võimust võtma algava päeva energia: esimesed varased õpilased möödusid mehe kabineti akna tagant, viimased hilja peale jäänud töötajad hiilisid sisse, kiirpilk läbi akna kinnitamas, et õnneks on mees oma kabinetis ega seisa parklas, pilk kellal. Nick oli neile suunatud kui superdirektor, kellest pidi saama allakäiguteel oleva keskkooli päästja. Ta juhtis kooli nagu äriettevõtet ja paberil nägid tulemused suurepärased välja. Reaalsuses aga murdis ta pikaajalisi ja oma ametile kõige enam pühendunud töötajaid. Peaaegu kümme aastat õpetajaametit pidanud, nüüdseks kolmekümne kolme aastane Lucy teadis, mis kohe järgneb.

      „Ma palun sul seda teha vaid ühel semestril. Ma luban, et võtan sul selle eest koormust vähemaks ja otsin täiendava abiõpetaja.“

      Naine teadis, et sel jutul pole mingit katet: pool abiõpetajaist olid möödunud õppeaasta lõpus, kui kool eelarvekärbete tõttu suure hulga raha kaotas, kinga saanud. Lucy näppis oma vanaema abielusõrmust, mida kandis parema käe väikeses sõrmes. See pakkus talle stressihetkedel – ehk siis hetkel sisuliselt kogu aeg – tröösti. Ta masseeris kukalt ja vahtis aknast välja, tajudes ähmaselt, et Nick aina räägib edasi. Lucy pea valutas nagu tavaliselt ja ta tundis sellist väsimust, et oleks võinud vabalt end mehe kirjutuslaua alla kerra tõmmata ja seal