Rootsi hiilguses ja varjus. Tõnis Arnover

väites, et Trolle olevat temalt süüdlaste karistamist kolm korda põlvili palunud.

      1518. aastal tuleb Christian II suure väega, kus on palju palgasõdureid, Stockholmi piirama. Linna vallutamine ei õnnestu, kuid Christian võtab pantvangi kuus rootsi aadlikku, kelle seas on 22-aastane Gustav Eriksson Vasa. Nad toimetatakse Taani ja paigutatakse eri lossidesse.

      Gustav Erikssoni (Vasa) legendid on ehk isegi tõesed

      1490. aastal sündinud Gustav Eriksson, kelle emapoolne vanaema Sigrid Banér oli vanast väärikast taani suguvõsast, olevat isa Erik Johansson saatnud juba kuueaastaselt Sten Sture õukonda lihvi saama. Üheksa-aastast terast poissi märkas seal külas olnud kuningas Johan, kes nägi temas juba siis ohtu Taani ülemvõimule ja soovis poissi edasi kasvatada Kopenhaagenis. Sten Sture nägi kuninga läbi ja saatis poisi salaja tagasi vanemate juurde.

      Pärast õpinguid Uppsalas siirdus Gustav Eriksson Sten Sture noorema õukonda, kus hea läbisaamine Hemming Gadhiga aitas tal mõista poliitika telgitaguseid ning Taani ja Rootsi keerulisi suhteid.

      Kui Christian Gustavi reetlikult Taani pantvangi viis, suutis Kallö lossis elav Erik Banér umbusklikku kuningat viimaks veenda, et too nooruki tema juurde saadaks, kusjuures kohustus maksma 6000 riigitaalrit, kui vang peaks põgenema. Kui Gustav kuulis Christiani võitudest Rootsis, otsustas ta talupojariietes põgeneda Saksamaale Flensburgi, kust tal õnnestus koos kaupmeestega saada edasi Lübeckisse, kuhu ta jäi kaheksaks kuuks ja sõlmis sidemed hansalastega. Kui kuninga viha alla sattunud Erik Banér süüdistas Gustavit reeturlikus käitumises, lubas too pärast Rootsi naasmist tasuda talle 6000 taalri suuruse lunaraha. Hansakaupmehed aga varustasid Gustavi raha ja meeskonnaga ning saatsid ta 1520. aastal laevaga Stensö neemele, kust ta liikus läbi Smålandi ja kodukandi edasi Dalarnasse, et alustada võitlust Christiani vastu.

      Samal aastal tuleb Christian uue väega Rootsi ja Sten Sture saab Åsundeni lahingus haavata ja sureb, kui ta on saaniga teel üle kinnikülmunud Mälari järve. Kui varasemas ajalookäsitluses on Sten Sturet peetud suureks Rootsi huvide eest võitlejaks, siis uuemal ajal on jõutud seisukohale, et tegelikult oli ta isiklike huvidega külmalt arvestav valitseja. Kuni Brunkebergi lahinguni oli ta valmis Christianiga kokkuleppele minema, kui too tagab talle Taanis teatud arvu mõisaid. Alles siis, kui ta seda ei saanud, alustas võitlust Christiani vastu. Tõsi, pärast seda tegi ta Rootsile palju kasulikku. Lõpetas näiteks sakslaste valitsemise Stockholmis.

      Christiani vägi piirab Stockholmi, mille kaitsmist juhatab Sten Sture abikaasa Katarina Gyllenstierna. Rootsi riiginõukogu on valmis tunnistama Christianit kuningana, kui ta vastutasuks lubab amnestiat kõigile tema vastu võidelnud Sten Sture noorema poolehoidjatele. Linn avab väravad ja viimaks loovutab ka Kristina Stockholmi lossi. Christian käib korraks ära Taanis ja tagasituleku järel kroonitakse 4. novembril 1520 Rootsi kuningaks. Aga Christian ei pea oma lubadust ja laseb kroonimispidustuste viimasel päeval, 7. novembril, lossiväravad sulgeda ja kõik kohal olnud Sten Sture poolehoidjad tapetakse. Isegi Sten Sture surnukeha kaevatakse üles ja põletatakse tuleriidal koos tapetutega. Seda sündmust nimetatakse Stockholmi veresaunaks.

      Göran Hägg nimetab Stockholmi veresauna sama mõistatuslikuks sündmuseks nagu näiteks Olof Palme tapmist, sest ajaloolased küsivad tänini, miks see nii läks ja mis tagajärjed sellel tegelikult olid.

      Pärast kroonimist nõudsid Trolle ja teised vaimulikud Sten Sture tekitatud kahju heastamist. Sten Sture lesk esitas vastukaaluks kirjaliku kinnituse, et Steni tegevuse olid heaks kiitnud nõukogu ja Stockholmi kodanikud, ning viitas Christiani lubadusele kõigile vastastele armu anda. Aga kirjaliku otsuse sõnastust peapiiskopi tagandamise kohta võis pidada mässuavalduseks kiriku õpetuse vastu, seega ketserluseks. Vaimulik komisjon, kuhu kuulus 13 rootsi ja üks taani vaimulik ja kelle hulgas oli hilisem reformatsiooni edendaja Laurentius Andreae, kinnitas 7. novembril praeguseni säilinud dokumendis, et tõesti oli tegemist ketserlusega.

      Teada on, et järgmistel päevadel hukati umbes 80 inimest, kelle seas oli kaks piiskoppi, viis riiginõukogu liiget jt. Piiskoppide tapmine oli õiguse- ja kirikuvastane, kuid ilmselt otsustas Christian vabaneda kohalikest vastastest. Aga riiginõunike ja kahe piiskopi tapmine ilma kanoonilise kohtuotsuseta on Euroopa ajaloos õige haruldane. Veresaunaga kaotas Christian Rootsi kiriku toetuse ja halvendas suhteid Taani ülikutega. See tekitas kohalikes ülikutes ja kogu unioonis kahtlusi kuninga plaanide suhtes. Ja see andis tema vastastele kätte tugevad trumbid.

      Algab Vasade valitsusaeg, mis kestab 1654. aastani

      Kui Christian II pärast Stockholmi veresauna kuu aega hiljem veel Norrköpingis, Linköpingis, Vadstenas, Jönköpingis ja Nydala kloostris hulga väärikaid inimesi hukata laskis, siis tekkis riigis suur rahulolematus. Dalarnas asus ülestõusnuid juhtima sinna põgenenud noor aadlik Gustav (Göstaff) Eriksson. Saavutanud Christiani jõudude vastu suurt edu, valis väike rühm aadlikke Gustavi 1521. aasta augustis Vadstenas Rootsi regendiks, samal ajal kui kuningat toetasid endiselt paljud linnad ja kindlused, mida Läänemerel valitsenud Taani laevastik suutis varustada. Et neid alistada, vajas Gustav kahureid ja sõjalaevu, mida sai pakkuda ainult Lübeck.

      Christian tegi koostööd hollandi kaupmeestega ja tahtis asutada Põhjala kaubanduskompaniid, mis oleks ohustanud Lübecki ja Hansa huve. Seetõttu alustas Lübeck 1522. aastal koostööd Gustaviga, kes pakkus hansalinnale tollivabadust ning vastu soovis kahureid, laevu ja sõdureid. Kui Taani laevastik nõrgenes ja Christiani vastu tõusti üles ka Taanis, siis põgenes Christian 1523. aastal Hollandisse ja nimetas Taani regendiks onu Frederiki, kes lootis Lübecki toel tõusta ise Rootsi troonile.

      Kuid Lübeck ei olnud uuest unioonist huvitatud, vaid soovis Rootsilt lubatud privileege. 1523. aasta juuni algul toimunud Strängnäsi kohtumisel leiti, et parim tagatis Lübecki osutatud abi eest oleks Rootsi kuningas ja nii valitigi asevalitseja, 27-aastane Gustav Eriksson juba enne Stockholmi vallutamist Rootsi kuningaks Gustav Vasa nime all. Mõni päev hiljem said Lübeck ja Danzig lubatud tagatiskirja, mis võimaldas neil Rootsiga tollivabalt kaubelda.

      Gustav Vasa alustas väga nõrgalt positsioonilt Saksa relvade ja rahaga. Christiani kukutamine ja Lübecki laenudega palgasõdurite kinnimaksmine olid jätnud Gustavile päranduseks 120 000-margase võla. Tema legitiimsus kuningana oli nõrk. Tal ei olnud kogemusi ei välispoliitikas ega riigivalitsemises. Tal puudusid kutseline armee, ametnikud, diplomaadid, riigiaparaat, püsivad kohtud, pank ja isegi riigiarhiiv, mille tähtsamad dokumendid olid Taani-meelsed riiginõukogu liikmed toimetanud Kopenhaagenisse.

      Et saada haritud noori riiki ja majandust juhtima, otsustas kuningas neid välismaale õppima saata. Õpingukulude katmiseks anti neile kodukihelkonnast kaasa näiteks võid või rauda, mis neil tuli välismaal raha saamiseks maha müüa.

      Aadlikud soovisid toetuse eest maid ja mõisaid ning väiksemaid makse. Aga kuna kirik oli samuti kriisis, sest kaks piiskopi kohta olid täitmata ja paavst ei olnud veel Johannes Magnust peapiiskopiks kinnitanud, siis taipas Gustav, et rikkalt katoliku kirikult saaks vara välja pitsitada. Seda soodustas kirikus alanud reformatsioon. Gustav otsustab tegutseda ja konfiskeerib kartusiaanide kloostri. See annab indu aadlikele, kes hakkavad omal algatusel kirikuvarasid röövima.

      Gustav Vasa nimetas Laurentius Andreae kuninga sekretäriks ehk tänapäeva mõistes peaministriks, et tema toel võidelda kloostrite ja peapiiskopi vastu. Rootsi oli esimene Euroopa riik, kes 1524. aastal suhted paavstiga katkestas.