Rootsi hiilguses ja varjus. Tõnis Arnover

orjus. Kuna ei ole kuulda olnud, et orjade vabastamine oleks mingeid probleeme tekitanud, siis oletatakse, et neid pidi olema suhteliselt vähe. Kuningas abiellus prantsuse krahvitütre Blanche’i ehk Namuri Blankaga, abielust sündisid Erik ja Håkan. Tema õde Eufemia abiellus Mecklenburgi krahvi Albrechtiga ja nende poeg Albrecht etendas Rootsi ajaloos samuti olulist osa.

      Eriksgata – Rootsi kuningate trooniletõusu teekond

      Eriksgata’ks nimetati keskajal Rootsi kuningaks valitud isiku kohustuslikku teekonda läbi riigi maakondade Uppsalasse, kus lõpuks toimus kroonimistseremoonia. Tõenäoliselt esines seda juba 13. sajandil, kuid esmakordselt on see dokumentides kirjas kuningas Magnus Erikssoni 1335. aasta maaseaduses. Kui Gustav Vasa muutis kuningatiitli päritavaks, kaotas eriksgata mõtte, kuid sellele vaatamata jätkus eriksgata’l käimine ja viimasena tegi seda kuningas Karl IX 1609. aastal. Uuemal ajal on seda mõistet kasutatud kuningate ringreiside kohta. Mis puutus sõna päritollu, siis seda täpselt ei teata. Erik võib pärineda Erik Pühast või vanema aja sõnast ed (vanne) ja gata teed, reisi, kokku seega vandekinnitusreisi.

      Teekond sai alguse Upplandist Mora kivide juurest valimiskohast läbi Södermanlandi, Östergötlandi Jönköpingisse, Smålandi, ümber Vätterni järve ja sealt edasi läbi Västergötlandi ning Närke ja Västmanlandi kaudu tagasi Upplandi. Maakondade tingil kohtus kuningaks valitu rahvaga, et saada tähtsamates maakondades endale kinnitus seaduslikkuse ja kõrgema võimu kohta. Et Mora kivide juures tohtis kuningaks valida vaid svealasi, siis oli vaja saada võimule kinnitus ka ülejäänud tähtsamates maakondades.

      Magnuse ajal loodi maaseaduste kogu, tõsteti makse ja suurendati aadlikest koosneva riiginõukogu tähtsust. Kui Rootsi jõudis Aasiast alguse saanud katk, otsustas Magnus 1349. aastal Lödösö nõukogus, et reede tuleb muuta paastu- ja palvepäevaks ning igal kodanikul tuleb annetada raha neitsi Maarjale. Sellest oli aga vähe abi, sest 1350. aastal Rootsi jõudnud katk nõudis ajaloolaste hinnangul 250 000–390 000 inimelu ja võis kuni 1410. aastani viia manalateele kaks kolmandikku rahvastikust.

      Kui Magnus Eriksson kavandas riigi rahaseisu parandamiseks Bengt Algotssoni abiga aadlikelt ja kirikult maade äravõtmist ehk reduktsiooni, siis tõstis aadel mässu ja kui poeg Erik sellega ühines, tuli Magnusel järele anda ja Rootsi riigi valitsemine poeg Erikuga ära jagada. Lisaks tuli tal loobuda Norra troonist oma teise täisealiseks saanud poja Håkani kasuks.

      Poeg Eriku vastutegutsemisest ärritatud kuninganna Blanka kutsus Eriku koos abikaasa Beatrixiga enda juurde jõule veetma ning mürgitas nad. Last ootav Beatrix suri kohe, kuid Erik vaevles paarkümmend päeva ja lahkus siit ilmast sõnadega: „See, kes andis mulle elu, selle ka võttis.“ Magnuse nõrga positsiooni kasutas ära Taani kuningas Valdemar Atterdag, kes võttis rahulikult oma valdusse vanad Taani alad Skåne, Blekinge ja Hallandi, mis jäid Taani kätte järgmiseks 300 aastaks.

      Seejärel okupeeris Valdemar Gotlandi, kus võimutsesid hansakaupmehed. See omakorda ajas Põhjamaade suhted teravaks Hansa Liiduga, mida toetasid paljud Rootsi ülikud. Valdemari abiga ajas Magnus paljud rootsi aadlikud maapakku ning pani poeg Håkani paari Valdemari tütre Margretega. Samal ajal pöördusid maapaos olevad aadlikud Mecklenburgi Albrechti poole ja pakkusid abi eest Rootsi trooni tema pojale Albrechtile. Magnuse ja Håkani ühisvägi sai lüüa ja Magnus pisteti kuueks aastaks Stockholmi lossi vangitorni, kust Håkanil õnnestus ta lõpuks vabastada. Viimased eluaastad veetis ta poja juures Norras ja suri viimaks laevaõnnetuses Bergeni lähedal.

      Rootsi aadelkonna teke, areng ja hääbumine

      Esimesed ülikute suguvõsad tekkisid Rootsi ajaloos viikingiajastul, kui nad vandusid truudust kuningale või juhile. Aastail 1150–1249 tekkisid tugevad nii kuninglikud kui mittekuninglikud suguvõsad, kellest võib mainida Eriku ja Sverkeri suguvõsa. Edaspidi see süsteem jätkus, kui aadlikel tuli anda kuningale ustavus- või teenistusvanne. Samal ajal vabastati nad kohustustest riigi ees ja nad ei pidanud maksma suurt osa maksudest. Tekkiv keskvõim vajas välispoliitika elluviimiseks relvakandjate tuge, need pidid olema ustavad ja kiiresti liikuvad ehk siis ratsa.

      Esimese ilmalike aadlike (frälse – fri hals – maksudest vaba) määratluse koostas Rootsi kuningas Magnus Aidalukk (Ladulås) 1280. aastal Alsnö kindluses, kuhu oli kogunenud riigi koorekiht. Seal uuendati ja kinnitati Birger jarli vabadusseadusi ja võeti vastu Alsnö otsus (stadga). Selle kohaselt vabastati maksudest kolm rühma sõjamehi. Esimesse kuulus kuninga kaaskond (homines regni) ja teise (pea)piiskopi kaaskond ning kolmandasse iseseisvad täisvarustuses ratsanikud. Maksudest vabastatud frälse kohustus nõu ja jõuga (de radhum oc hialpp) teenima kuningat ja aitama tal riiki valitseda. Seda otsust kutsuti avalikuks kuninga kirjaks, mis tuli rahvakoosolekutel ette lugeda.

      Alsnö otsus pani aluse relvastatud ratsaväe loomisele ja lõi eelisõigustega aadliklassi, kuhu kuulusid ilmalikud ülikud ja rüütlid. Selle tulemusena loetakse aastaid 1280–1400 rüütlite (milites) ja relvakandjate-kannupoiste (armigeri) ajastuks. Algul, kui seisus ei olnud veel pärilik, pääsesid nende hulka rikkamad talunikud, kes suutsid välja panna hobuse ja ratsaniku. Neil, kel ei olnud raha kuninga teenistusse minna, kaotasid oma seisuse ja pidid jälle makse maksma.

      Peale frälse oli veel rühm suurmaaomanikke, kes nautis paremat seisust tänu sugulussuhetele kuningasuguvõsaga või ametile. See tähendab, et kulus veel aega, enne kui frälse’st kujunes lõplikult välja aadlike klass. Seisuslikult seisis hierarhia tipus kuningas, kellele järgnesid hertsog ja rüütel ning kannupoiss. Frälse esindaja lõi rüütliks kuningas, enne seda pidi ta andma vande. Seisus kohustas rüütleid elama väärikalt ja lõpetama näiteks kodukandis röövkäigud ja kohaliku hirmuvalitseja mängimise.

      1349. aastal Rootsi jõudnud katk, sõjad ja majandusprobleemid laastasid senist ülikkonda ja frälse seast tõusid esile uued aadlikud. Nende perekonnanimi lõppes sufiksiga -son, nagu näiteks Karl Knutsson, või oli sellele lisatud mõisa nimi. Hiljem hakati aadliperekondi eristama aadlivapi järgi. 13. sajandist pärit aadlisuguvõsade Natt och Dag ja Bielke järeltulijad kestavad katkematult tänaseni.

      Niinimetatud aadlikirju (frälsebrev) hakati jagama 14. sajandi lõpul. Esimese päritava aadlitiitli kirja ja suguvõsavapi andis Pommeri Erik Björn Påvelssonile 1420. aastal. 15. sajandi keskel koostatud Bergshammari vapiraamatus on näha vanemate vappide pilte.

      Üldisemalt muudeti aadliseisus päritavaks 1596. aastal kuningas Johan III välja antud aadli privileegide otsusega. 1561. aasta kroonimispidustustel lõi Erik XIV hulga inimesi, sealhulgas välisdelegaate, rüütliks ning andis Rootsi esimesed krahvitiitlid kolmele ja vabahärratiitlid üheksale inimesele. Krahvitiitli said Per Joakimsson Brahe, Svante Stensson Sture ja Gustav Johansson (Tre Rosor).

      Euroopa kombe kohaselt hakati krahvi- ja vabahärratiitleid andma koos läänivaldustega. Näiteks Per Brahe sai ligi 300 taluga Visingsborgi, kuhu ta ehitas lossi, ja Gustav Johansson Tre Rosor sai enam kuni 500 taluga Haga. Tänu läänistamisele kuulus 16. sajandi keskel kümnele rikkamale suguvõsale keskmiselt 500–600 talu.

      Vabahärra tiitli puhul tuleb lisada, et suulises kõnepruugis võis meessoost vabahärrat kutsuda paruniks, kuid kirjalikult mitte kunagi. Samuti ei tohtinud Rootsis daami kutsuda parunessiks, vaid ainult vabaprouaks (friherrinna).

      Pärast kuningaks saamist jagas samuti tänulik Johan III teda toetanud ülikutele aadlitiitleid ja maid. Vabahärra tiitli ja suured maavaldused pälvisid Erik ja Olof Stenbock, Claes Fleming, Pontus De la Gardie jt.

      Aadlikke tohtis rüütliks lüüa üksnes kuningas, regendil seda õigust ei olnud. Aadlidaamid olid väga huvitatud abikaasa rüütliks löömisest, sest üksnes rüütli kaasasid kutsuti prouaks (fru).

      Kuningas Gustav II Adolfi ja riigikantsler Axel Oxenstierna ajal otsustati Stockholmi ehitada rüütelkonna maja, kus aadlisuguvõsad pidid end registreerima ja kus nad said koos käia, mis seni oli toimunud Stockholmi vanalinnas Prästgatanil Saksa kiriku lähedal. Oxenstierna pidas 1626. aastal kõne, kus ta selgitas, kellel on õigus pidada end Rootsi aadlikuks. Tema seletuse kohaselt on õige aadlik see, kelle isa on rootsi, soome või välismaa aadlik ja kes elab riigis ning on abielus rootsi aadlidaamiga. Ta võib olla ka mitteaadlik, kes on saanud kuningalt aadlitiitli