Rootsi hiilguses ja varjus. Tõnis Arnover

neist 550 kuulus põlisaadli ja 2450 uusaadli hulka. Kuid juba sajandi lõpupoole 1789. aastal hakkas riigipäev aadlike eesõigusi kärpima ning lubas kõrgetesse riigiametisesse kandideerida ka mitteaadlikel, kellel võimaldati osta ka aadlike maid. 1865. aastal, kui aadlike osakaal riigi rahvastikus oli 0,3 protsenti, vaimulikel 0,4 protsenti, kodanlastel 2 protsenti ja vabadel talunikel 75 protsenti, said ka aadlikud aru, et enamus on parlamendis esindamata ja toetasid häältega 361:294 seisusliku parlamendi reformimise otsust.

      Viimasena tõsteti Rootsis aadlikuks 1902. aastal Sven Hedin. 1975. aasta Rootsi põhiseaduse kohaselt ei ole kuningal enam õigust aadlitiitleid jagada. Ja 2003. aasta 11. aprillil löödi viimane nael aadliseisuse kirstu, kui parlament otsustas, et aadelkond ei ole enam avalik-õiguslik korporatsioon, mille statuute otsustatakse rüütelkonna ja valitsuse kõnelustel. Sestpeale on rüütelkonnal sama õiguslik staatus nagu igal teisel ühendusel.

      Sellele vaatamata jätkuvad rüütelkonna hoones iga kolme aasta tagant „aadlike“ kohtumised ja antakse välja oma ajalehte Arte et Marte. Mõni aasta tagasi oli huvitav juhtum, kui üks mees taotles patendiametilt oma nime vahetamist väljasurnud aadlisuguvõsa nime vastu, tuues põhjenduseks kauge suguluse. Rüütelkond vaidlustas sellise praktika kohtus ja sai patendiameti üle võidu.

      Tüüpilised aadlinimede lõpud on -crantz, -crona, -hielm, -hufvud, -sciöld ja -stierna ehk siis arhailised vormid nendest sõnadest, mis peavad näitama, et tegemist on vanade ja väärikate suguvõsadega. Jan von Konow on oma raamatus „Rootsi aadli ajalugu“ („Sveriges adels historia“) üles lugenud 73 aadliperekonda, kelle nimi algab eesliitega Gyllen-, nagu näiteks Gyllenhammar või Gyllenhöök.

      Rüütelkonna hoone suures saalis on 2330 aadlivappi, puudu on väljasurnud aadliperekondade umbes 500 vappi.

      Tugevnenud aadelkond piiras kuninga võimu

      Aadelkond eesotsas mõjuvõimsa Bo Jonsson Gripiga kasutas kuningavõimu nõrkust ära ja dikteeris oma tingimused ning vastutasuks aitas 1363. aastal Rootsi troonile Magnuse õemehe Mecklenburgi Albrechti. Too müüs Gotlandi saare sakslastele ja tegi aadlikele järeleandmisi, mis tugevdas Albrechti kõrgeima ametniku (officialis generalis), Rootsi drotsi ja Soome valitseja Gripi positsiooni.

      Rahapuuduses Albrecht kaalus lisaks Gotlandile terve Soome mahamüümist Saksa ordule. Seda ei lasknud sündida Bo Johnsson Grip, kes laenas kuningale raha ja võttis 1375. aastal üle kuninga võlad ning sai vastutasuks läänistatud maid, mis hõlmasid kolmandiku Rootsist ja terve Soome. Tema vägev tiitel officialis generalis Sveciæ ac Osterlandiarum capitaneus (Rootsi kõrgeim ametnik ja Österlandi peamees) viitas Soome tähtsusele.

      Maadehankimise üks eesmärke oli takistada Mecklenburgidel Rootsis suure maaomandi hankimist. Seepärast tegi Grip oma testamendis selget vahet eramaa ja poliitilisel eesmärgil panditud maade vahel. Tema kuulsaim loss oli Gripsholm. Bo Johnsson Grip sai hästi läbi püha Birgitta poja Birger Ulfssoniga ja ta on maetud Vadstena kloostrisse. Grip oli kõigi aegade suurim maaomanik Rootsis, kui ta 1386. aastal suri, kuulus talle terve Soome, Nyköpingi, Kalmari ja Rumlaborgi lään, Hälsingland ning suur osa Östergötlandist ja Västergötlandist. Ta oli osav ja halastamatu ärimees, kes kasutas osavalt ära iga võimalust vara suurendamiseks. Ta laskis tappa inimesi, kelle vara ta ihkas, või vabastas surmamõistetu, kes tänutäheks kinkis talle oma maid. Ta teenis ekspordiga ja ostis pärast katku maid odavalt kokku. Et ta millegi ees risti ette ei löönud, tõendab fakt, et kui tema naine Margareta Porse sünnitusel suri, lasi ta naise kõhu lõhki lõigata. Tal oli vaja tõestada, et laps ei sündinud surnult, vaid oli väljavõtmise hetkel elus, mida tõendasid juuresolevad tunnistajad. Nii sai ta lapse pärijana taotleda osa jõuka abikaasa pärandist (bakarv).

      Kui mõjukas riigidrots Bo Jonsson Grip 1386. aastal suri ja jättis endast maha tohutu vanaduse ja rohkesti losse, siis pärijaks ei saanud tema poeg Knut Bosson. Drots oli kahe aasta eest teinud testamendi, kus ta pärandas oma valdused riiginõukogu liikmetele, kes olid Albrechtiga opositsioonis. Ta otsekui aimas ette, et Albrecht püüab testamenti tühistada ja hakkab aadlilt ja kirikult maid tagasi nõudma. Aadlikud pöördusid abi saamiseks Norra ja Taani valitseja Margrete poole. Testamenditäitjate ja Margrete kohtumine toimus 1388. aastal Dalaborgis, kus Margrete kuulutati Rootsi täievoliliseks emandaks ja õigeks peremeheks. Kingiks sai Margrete suurema osa surnud drotsi varadest ja maadest. Nõnda pani Bo Jonsson Gripi vara majandusliku aluse Rootsi ning Taani-Norra unioonile. Kuninganna lubas vastu, et säilitab kõik rootsi aadlike privileegid ja keskse koha Rootsi valitsemises ning aitab neid Albrechti vastu, kes kogus Saksamaal sõjaväge.

      1397. aastal õnnestus Margretel ühendada Rootsi, Taani ja Norra Kalmari uniooniks ja panna selle kuningaks oma õetütre poeg Pommeri Erik. Et Erik oli alaealine, valitses Margrete uniooni oma surmani 1412. aastal. Rootslased Margretet ei armastanud, kuna nende arvates soosis ta Rootsi arvel Taanit, Margrete omakorda vihkas rootslasi kõige selle halva pärast, mis need olid teinud tema abikaasale Håkanile ja tolle isale Magnus Smekile. Kuid tänu unioonile hakkasid rootsi aadlikud abielluma üle riigipiiri ja nõnda tekkis Põhjamaade aadel.

      1397. aastal kroonitakse Erik Kalmari lossis Rootsi, Norra ja Taani uniooni kuningaks. H. P. Hanseni gravüür (Vikipeedia)

      Arvestades tollaseid rahutuid aegu, oli Margrete sooviks luua tugev kaitseliit ühe monarhi valitsemise all. Tegelikult aga tekkis kuningate vahel terav võitlus uniooni juhiks saamise nimel. Pealegi ei olnud uniooniaadlil rahvuspiirid olulised ja sõltuvalt sellest, kus olid nende valdused ja kuidas neile kasulik oli, toetasid nad kord üht, kord teist valitsejat. Uniooniperioodil 1397–1523 vaevas Rootsit veel katk, mis oli jõudnud Põhjalasse 1349 ja nõudis rohkesti inimelusid.

      Margrete ja talle ustavad aadlikud alistasid Åsle lahingus Albrechti väe ja võtsid ta vangi. Karistuseks selle eest, et Albrecht oli kutsunud Margretet kuningas Püksatuks, laskis Margrete riietada ta narriülikonda ning pistis koos pojaga Skåne Lindholmi lossi vangi. Kuid Margretel tuli veel kuus aastat võidelda Albrechti sakslastest pooldajatega, kelle käes oli Stockholm ja kelle hüüdnimi oli hättebröder (hätta – kapuuts). Albrechti pooldajad Saksamaal hakkasid kaaperdama Põhjamaade kaubalaevu ja neid hakati kutsuma vitaalivendadeks, kuna nende sooviks oli varustada Stockholmi sakslasi toiduainetega (fetalier – elatusvahendid). Viimaks sai Margrete Hansa Liiduga kokkuleppele ja Stockholmi enda kätte ning ta laskis Albrechtil ja tema pojal Erikul minna.

      Margrete alustas sõda Holsteini hertsogitega ja selle käigus laskis Erik salaja tappa ema soosiku Abraham Broderssoni. Lemmiku surm kurvastas Margretet väga. Pärast 1410. aasta lüüasaamist Soldropi lahingus püüdis Margrete Flensburgis asjatult rahu vahendada ja kui ta laevaga sealt lahkus, suri ta laeval katku. Samal, 1412. aastal suri ka Mecklenburgi Albrecht.

      Küündimatust unioonikuningast saab mereröövel

      Pärast tegeliku valitseja Margrete surma ei olnud Erikul kerge. Hansa Liidu kaubandusblokaad raskendas tunduvalt Rootsi majanduse seisu. Tema valitsemise algul tabas riiki katk ja seejärel põles Stockholmis hulk puumaju maha, osa inimesi jäi tulle ja osa uppus põgenemisel. Ja kui ta kaupmeheks riietatuna tegi palverännaku Jeruusalemma, tundsid türklased ta ära ja ta tuli suure summa eest välja osta.

      Erik ei suutnud unioonis mõjukaid taani ametnikke ohjeldada. Ta püüdis kuningasse põlglikult suhtuvaid jõukaid aadlikke ja vaimulikke jõuga, mitte kavalusega alla suruda ja see vähendas tema enda võimu veelgi. Rõhutud talupoegade rahulolematus kasvas. Eriti rängalt kurnas Dalarnas talupoegi foogt Jösse Eriksson, kes karistas näiteks maksuraskustes talupoegi nende naiste heinakoorma ette rakendamisega. Ta võttis valeettekäändel ära nende vara ja vägistas naisi ja kui tema juurde kurtma tuldi, laskis ta kurtjatel silmad peast torgata või nad suitsu kätte riputada, kuni nad lämbusid. Ei õnnestunud talupoegadel kuningagi käest tema vastu õigust saada.

      Palju viha tekitas taanlasest Uppsala peapiiskop Jöns Gerekesson, kes oli jõhker ning liiderdas ja prassis oma paljudes valdustes. Rohkete kaebuste peale saadeti ta viimaks Islandile, kus ta jätkas vana eluviisi, mille peale kohalikud talunikud ta kotti toppisid ja merre