Rootsi hiilguses ja varjus. Tõnis Arnover

      Keeletoimetaja: Ellen Arnover

      Kujundaja: Anu Ristmets

      Värvifotod: Mari Arnover

      Kõik õigused kaitstud.

      Autoriõigus: Tõnis Arnover ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      ISBN 978-9949-658-37-4 (köites)

      ISBN 978-9949-658-38-1 (epub)

      Sissejuhatus

      „Det var faktisk inte vi svenskar som byggde Sverige. Det var människor som kom utifrån.“

      („Rootsi ülesehitajad ei ole tegelikult olnud rootslased. Seda tegid inimesed, kes tulid mujalt.“)

      — Maud Olofsson, keskerakonna esimees ja Rootsi asepeaminister 2007. aastal

      „Rootsi natsionalismile on iseloomulik, et ennekõike ülistab see niisuguseid väärtusi nagu võrdsus, võrdõiguslikkus ja õiglus. Rootslust peetakse ajaloost, rassist või kultuurist lähtuvaks üksnes erandkorras.“

      — Marie Demker „Sverige åt svenskarna“

      Rootsi on meie lähiriik, aga kui palju me tast õieti teame. Tõlkides soomerootsi kirjaniku, poliitiku, filmimehe ja arvamusliidri Jörn Donneri raamatut „Rootsi. Rännakud võõral maal“, üllatas mind tema mööndus, et olles Rootsis elanud ja töötanud 30 aastat, on see maa talle kui soomerootslasele ikkagi võõraks jäänud, mis siis veel meist rääkida. Samuti hämmastas mind Rootsi endise asepeaministri Maud Olofssoni väide, nagu ei olekski Rootsi ülesehitamises peaosa etendanud rootslased. Kui siia lisada Rootsis hiljuti puhkenud pagulaskriis, siis oli see minu meelest paras sasipundar, mis vajas lahtiharutamist.

      Raamatus ei keskendu ma „vanale heale Rootsi ajale Liivimaal“ ega paljudele Rootsi sõdadele, millest on kirjutatud piisavalt. Püüan hoopis olemasolevate allikate põhjal selgusele jõuda Rootsi riigi, majanduse, kultuuri, aristokraatia ja rootsluse tekkes ja arengus, luteri usule valulises üleminekus, gooti mineviku ihaluses, neutraalse riigi ohtlikus laveerimises viimastes ilmasõdades, heaoluühiskonna loomises ja selles, kas sinatamine on aidanud seisuslikust ühiskonnast üle saada. Olen otsinud huvitavaid seiku ja inimesi, keda leidub väikese rahva kohta üllatavalt palju. Samuti olen püüdnud jälgida, mida on tähendanud Rootsi 700-aastane ülemvõim Soomele, kes on metsasoomlased ja kuidas kujunesid soomerootslased ning kui sundimatult said rootsi aadlikest Venemaa keisri Aleksander I käpiknukud.

      Ajalugu & poliitika

      „Ja, ingen svensk kung före Gustav II Adolf (d 1632) har lyckats överta tronen i lagliga former och behålla den till sin död.“

      („Paraku ei ole ühelgi Rootsi kuningal enne Gustav II Adolfit (surnud 1632) õnnestunud troonile pääseda seaduslikul moel ja püsida seal oma surmani.“)

      — Göran Hägg „Svenskhetens historia“

      „Rootsi ei olnud kunagi impeerium, vaid imperialistlik rahvusriik.“

      — Jörn Donner „Rootsi. Rännakud võõral maal“

      Viikingite ajastu, ristiusu tulek ja Rootsi riigi teke

      Ajalooallikate ja arheoloogiliste leidude põhjal on järeldatud, et viikingiaeg kestis umbes aastast 800 kuni aastani 1050. See on Põhjala rahvaste ajaloos periood, mil nad kõige rohkem sekkusid Euroopa suurpoliitikasse.

      Viikingiretkedele lõi eelduse laevaehituse areng. Tollane laevatüüp on üldiselt teada, ehkki suuremaid laevu ei ole säilinud. Need olid kõrgete täävidega ja kuni 30 aerupaariga, ühe masti ja suure purjega. Soodsa tuulega võis niisugune laev Taanist Inglismaale sõita kolme ööpäevaga.

      Viikingite all mõeldakse norralasi, taanlasi ja rootslasi, kes tegid mereretki uutele aladele. Nagu ikka on heal lapsel mitu nime ja viikingeid kutsuti Prantsusmaal normannideks, Bütsantsis varangideks ja Venemaal varjaagideks.

      Norra viikingite tee viis Briti, Fääri, Shetlandi ja Orkney saartele, taanlased suundusid põhiliselt Lääne- ja Lõuna-Euroopasse, jõudes Hispaaniasse ja Vahemerele. Mälari järve kandis elanud svealastel oli aga hõlpsam sõita ida poole Novgorodi, Kiievisse ja Bütsantsi välja, kust nad tõid kaasa kulda, kangaid, kalliskive, kuivatatud puuvilja ning olid Bütsantsi valitsejate ihukaitsjad.

      Islandi avastajateks peetakse üheksanda sajandi keskel norralast Naddoddurit ja rootslast Gardar Svavarssoni. Islandi asustasid norra ülikud, kes lahkusid Norrast, kus võimutses Harald Kaunisjuus. Peale selle jõudsid lääne poole sõitnud viikingid Gröönimaale, Iirimaale, Inglismaale ja Prantsusmaale.

      Ida poole sõitjatest on vähem andmeid, kuid Gotlandilt, Ölandilt ja Mälari kaldalt leitud üle 40 000 araabia mündi kinnitavad, et kaubandussuhted pidid olema tihedad. Sobivat teed Mustale merele ja Konstantinoopolisse jõuda pakkus Dnepri jõgi. Kuigi Riia lahte suubuv Daugava jõgi ja Laadoga järve suubuv Volhovi jõgi ei olnud sellega ühenduses, oli nende vahemaa väike ja seal sai laevu vajaduse korral üle vedada.

      Just ida poole sõitjad panid aluse Gotlandi hiilgusele ja idakaubandusele, mida hiljem arendas edasi Hansa Liit. Elavnenud kaubanduse mõjul tekkisid Põhjalas sel ajal tugevad käsitöö ja kaubanduse keskused nagu Birka ja Hedeby. Birka rajati 8. sajandi lõpus ja see ühendas ida ja lääne kaubateid ning rahutute aegade tõttu paiknes saarel, kuhu kaubalaevad hõlpsalt ligi pääsesid. Linna valitses kuningas, kes elas läheduses Adelsöl (Alsnö).

      Et rüüsteretki tegevaid viikingeid taltsutada, saatis Frangi riigi keiser Ludwig Vaga kuningas Emundi kutsel Rootsi benediktiini munga Ansgari, et seal ristiusku levitada. Ansgari laev sattus viikingite rünnaku alla, kuid munk jõudis viimaks ikkagi 830. aastal Birkasse, kus ta võttis vastu Emundi kaaskuningas Björn. Ansgar jäi sinna pooleteiseks aastaks ja ehitas Birkasse Rootsi esimese kiriku. Seejärel kutsus keiser Ludwig ta Hamburgi esimeseks peapiiskopiks, kelle ülesandeks oli jätkata Põhjalas ristiusu levitamist. Kui Ansgari asemel Birkasse saadetud munk Simon sealt vihaga minema aeti, tuli Ansgar tagasi ja jätkas edukalt inimeste ristimist. Pärast surma kuulutati ta pühakuks. Seega jõudis ristiusk Birkasse ligi 200 aastat enne, kui Olof Skötkonung selle ametlikult vastu võttis. 970. aasta paiku jäeti Birka maha ja uueks võimukeskuseks sai Sigtuna.

      Rootsi riigi tekkes ei ole teadlased täiesti ühel meelel. Osa neist on seisukohal, et götalased, kelle keskne asuala oli Västergötland, ja svealased, kelle keskus oli Upplandis, võisid luua ühise riigi juba 6. sajandil. Kuid ühisriigi kuninga kohta pärinevad esimesed kirjalikud andmed siiski alles 1164. aasta dokumendist, millega Karl Sverkersson kinnitab Rootsi peapiiskopkonna taastamist.

      Kui viikingid lõpetasid retkedel käimise, allutasid svealased endale Rootsi ida- ja lõunaranniku. Esimeseks Mälardalenit ja Västergötlandi valitsenud rootslaste kuningaks peetakse Erik Sägersälli ja Sigrid Storråda poega Olof Skötkonungit (Skotkonung), kes valitses aastail 995–1022. Erik Segersäll olevat viikingina käinud lähialadel rüüsteretkedel ja lasknud end Frangi riigis ristida, kuid koju naasmise järel võtnud tagasi vana usu. On usutav, et Eriku ajal hakati kuningavõimu keskusena rajama 975. aasta paiku Sigtunat. Teda peetakse viikingikuningaks, kes samal ajal püüdis laiendada oma võimu maa ja selle elanike üle.

      Anglosaksi allikas väidab, et Olof võidi ristida juba Inglismaa sõjakäigul 994. aastal. Bremeni Adama kroonika kohaselt olevat Olof Skötkonung aidanud asutada Skara piiskopilinna. Olof Skötkonung oli esimene, kes laskis Rootsi raha vermida. Müntide meister oli Godwine ja algul oli neil tiitel „Olof, Sigtuna kuningas“ ja hiljem „Olof, svealaste kuningas“. Olof Skötkonungi aegset Rootsi riiki võib nimetada maakondade liiduks. Maakonna tähtsamad otsused ja seadused võeti vastu rahvakoosolekul ehk tingil. Kuninga ülesandeks oli ühise sõjaväe juhtimine.

      Kui pärast Ansgari surma oli ristiusu levik Rootsis soiku jäänud, siis Yorki munga Sigfridi tulekuga Växjösse see elavnes taas. Väidetavalt oli Sigfrid koos õepoegade Unamani, Sunamani ja Vinamaniga teinud