.

rännanud, läks ise kuninga juurde Jösse Erikssoni peale kaebama, ja kui kuningas teda ei uskunud, lubas sõnade kinnituseks oma elu panti panna. Kui asja uurinud riiginõukogu Engelbrektssoni sõnu kinnitas, ei teinud Erik sellest välja ja soovitas kaebajal mitte enam tema silma alla sattuda.

      Kui Engelbrektsson selle sõnumiga talupoegade juurde läks, otsustasid nood mitte enam rõhumist taluda ja vabastada maa Engelbrektssoni juhtimisel võõramaistest foogtidest.

      Engelbrektssoni on nimetatud keskaja üheks suuremaks rootslaseks, sest tema eesmärk oli välismaalased võimult kõrvaldada. Erinevalt Taanist olid rootsi talunikud kujunenud suhteliselt iseseisvaks ja majanduslikult sõltumatuks. Üle poole riigi maast oli vabade maksu maksvate talunike käes. Ja isegi aadlike, kiriku ja kuninga rentnikuna töötavad talunikud olid juriidiliselt vabad. Lühikese ajaga õnnestus tal toetajatega suur osa riigi territooriumist oma kontrolli alla saada. Ta ei soovinud kuninga kukutamist ega uniooni laialisaatmist, vaid üksnes korra ja seaduse jaluleseadmist.

      1435. aasta algul Arbogas kokku kutsutud rahvakogul, mis oli sisuliselt Rootsi esimene riigipäev, kuna sellest võtsid aadlike ja vaimulike kõrval osa ka kodanlased ja talunikud, leiti, et kuningas Erik ei ole suutnud Rootsis korda hoida, ning nimetati Engelbrektsson vägede ülemjuhatajaks (rikshövitsman) ja talle läänistati Örebro loss ja lään. Erikult nõuti tehtud ülekohtu heastamist ja süüdlaste karistamist. Kuningas lubas olukorda parandada ja makse langetada.

      Riigikogule ei meeldinud, et Engelbrektssoni kätte koondub nii suur võim, ja see nimetas Karl Knutsson (Bonde) riigimarssaliks ja Krister Nilsson (Vasa) riigidrotsiks. Mõni aeg hiljem tuli Stockholmis arutusele regendi valimine ja 30-st nõukogu liikmest toetas 25 Knutssoni ja ainult kolm Elgelbrektssoni, kelle teened olid tunduvalt suuremad. See valimine näitas aadlike ja vaimulike suhtumist rahvasse ja tema juhisse. Engelbrektsson jätkas edukat sõjakäiku riigi lõunaosas. Kuigi ta raskelt haigestus, võttis ta kuulda riiginõukogu kutset ja alustas laevaga sõitu Stockholmi. Teel tuli tal kaldale tormivarju minna ja seal tappis ta vana vihamehe Bengt Stenssoni poeg Magnus Bengtsson Natt och Dag. On arvatud, et tapmise taga võis olla Knutsson, kes sai sellest otsest kasu ja võttis mõrvari oma kaitse alla. Engelbrektssoni võitlust jätkas oma toetajatega riiginõukogu liige Erik Puke, kuid ta jäi alla Karl Knutssonile, kes oli väärikast soost. Tema isa oli riigidrots Knut Bonde ja ema Margareta Sparre, mõlemad olid pärit vanast Jedvard Bonde soost. 28-aastane Karl Knutsson oli saanud regendiks ja ihkas kiiresti ka krooni pähe, aga kohe see ei õnnestunud. Tema tugevnemine ei meeldinud aadlikele, kes olid sallinud teda vastukaaluks Engelbrektssonile.

      Paar kuud pärast Engelbrektssoni surma toimunud kohtumisel otsustati Kalmari uniooni uuendada. Taanis viibiv lastetu Erik vihastas taanlasi oma ettepanekuga nimetada troonipärijaks tema Pommeri sugulane Bogislav. Erik oli Taanist riigi varade ja armukese Ceciliaga jalga lasknud ja elama asunud Gotlandile. 1440. aasta Kalmari unioonikohtumisel nimetatakse Eriku õepoeg Baieri Kristoffer taanlaste ja Hansa Liidu survel ka Rootsi kuningaks. Norralased jäävad veel kaheks aastaks truuks Erikule. Erik ise jäi 10 aastaks Gotlandile, kus temast kujunes mereröövel ja laevasõidu ohustaja. Kristofferi ajal tema vastu midagi ette ei võetud.

      Kristoffer suri ootamatult 35-aastasena ja kuna tema 18-aastasel abikaasal Doroteal lapsi ei olnud, jäi troon lahtiseks. Rootsi ülikud valisid 1448. aastal kuningaks Karl Knutsson Bonde. Kuna taanlased pidasid seda unioonilepingu rikkumiseks, valisid nad oma kuningaks Oldenburgi Christiani (Christiern), kes kihlus Kristofferi lese Doroteaga. Rootslaste ja taanlaste vahel puhkeb sõda, millesse sekkub Uppsala peapiiskopiks saanud Bengt Jönsson Oxenstierna, kes jätab saua kirikusse ja paneb selga raudrüü. Piiskop läheb oma väega Stockholmi, kuhu ta jääb Christiani esindajaks, ja Knutsson põgeneb Danzigisse. Kui talupojad tõstsid Christiani uue maksu vastu mässu, andis Oxenstierna neile õiguse, mida Christian nimetas reetmiseks ja laskis peapiiskopi arreteerida ja viis ta Kopenhaagenisse.

      Rootsi ülikud kutsusid Knutssoni tagasi Stockholmi, kus ta läks tülli Linköpingi piiskopi Kettil Karlssoniga, kes oli Oxenstierna õepoeg ja soovis teda vabastada. Christian vabastaski Oxenstierna, kuid vastutasuks pidi Karlsson teda toetama Karl Knutssoni vastu, kes oli sunnitud 1465. aastal uuesti kuningavõimust loobuma ja minema Soome pakku. Kuid juba järgmisel aastal kutsuti ta veel kolmandatki korda troonile tagasi. Sõda taanlastega jätkub vahelduva eduga. 1470. aastal surivoodil olles registreerib ta oma abielu, et seadustada poega, ja nimetab poja hooldajaks ja riigi valitsejaks Sten Sture. Sten Sture ema Birgitta Stensdotter oli kuningas Karl Knutssoni poolõde. Surivoodil usaldab Karl 1470. aastal Sten Sture valitsemise alla kõik oma lossid ja linnad, sealhulgas Stockholmi.

      Püha Jüri ja draakoni pronksskulptuur Stockholmis Köpmantorgetil avati 1912. aastal Suurkiriku skulptuuri koopiana.

      Osa Rootsi juhtivaid ülikuid ei olnud kunagi tunnustanud Karl Knutssoni kuningana ja nende arvates ei olnud tal õigust nimetada Sten Sturet enda järglaseks, mistõttu tolle positsioon oli esialgu ebakindel. Kulus aasta, enne kui ta Arbogas nimetati riigi väejuhiks (rikshövitsman). Paar kuud pärast seda saabub Christian osa rootsi ülikute ja suure laevastikuga Rootsi.

      Sten Sture saavutas 1471. aasta oktoobris Brunkebergi lahingus Christiani üle suure võidu, mida peetakse Rootsi ajaloos väga tähtsaks, kuna see kindlustas Rootsi iseseisvust ja tõstis rahvuslikku eneseteadvust. Võidu auks tellis Sten Sture lübecklaselt Berndt Notkelt skulptuuri püha „Jüri ja draakon“, mis valmis 1489. aastal ja seisab Stockholmi Suurkirikus. Rootsi kunstiajaloolased oletavad, et see skulptuur kujutab allegooriliselt Brunkebergi lahingut ning et püha Jüri kujutab Sten Sturet, draakon Christianit ja printsess Rootsit. Dokumendid tõestavad, et skulptuuri on tõesti valmistanud Notke koos viie abilisega, aga nende igaühe panus ei ole teada. Samuti on oletatud, et Suurkiriku krutsifiks võib samuti olla pärit Notke meistrikojast.

      Rootsi vabanes unioonikuninga alt, Stockholmis kukutati võimult sakslased, Taani poolel olnud rootsi ülikud naasid kodumaale ja Sten Sture suutis eduka riigimehena järgmised 10 aastat tulemuslikult valitseda.

      Võimuvõitluses osaleb kolm Sturet

      Aastail 1470–1520 valitses Rootsit väikeste vaheaegadega kolm Sturet: Sten Gustavsson (Sten Sture vanem), Svante Nilsson Natt och Dag, kes ise Sture nime ei kasutanud, ja Sten Svantesson (Sten Sture noorem).

      Kui Christian I 1481. aastal suri, tahtsid Taani aadlikud uniooniga jätkata ja soovisid kolme riigi esindajate kokkutulekut, et asja arutada. Kohtumine toimus 1483. aastal Halmstadis, ent Rootsi esindaja Sten Sture sinna ei ilmunud. Seetõttu valiti Christiani poeg Hans (Rootsis Johan, sest tema ladinakeelne nimi oli Johannes) Taani ja Norra kuningaks ja Sten Sturel õnnestus Hans aastaid Rootsi valitsemisest eemal hoida. Rootsi unioonimeelne aadelkond ei olnud olukorraga rahul ja ärgitas 1495. aastal Venemaad ja Taanit Rootsiga sõda alustama. Sten Sture jätkas sõda taanlastega, kellega mestis olevaid rootsi aadlikke juhtis Svante Nilsson Sture. Saanud lüüa, taganes Sten Sture oma meestega Stockholmi, kus ta pidi alla andma ja mille järel valiti Hans 1497. aastal Rootsi kuningaks. Kuid rootsi aadlike seas kasvas vastuseis Hansule ja 1501 nimetati Sten Sture uuesti regendiks. Kui ta kaks aastat hiljem suri, läks tema ainuke tütar Vadstena kloostrisse nunnaks ja uueks regendiks sai Svante Nilsson, kes samuti eelistas seda tiitlit kuninga omale. Hans keeldus uut regenti tunnustamast ja 1504. aastal puhkes Rootsi ja Taani vahel uus veniv sõda. Svante Nilsson suri 1512. aastal väga ootamatult. Ta sõitis Västeråsi, et arutada Sala tulusa hõbedakaevanduse tulevikku, istus lauda, kui korraga tundis end halvasti, läks uksest välja ja kukkus surnuna maha.

      Hans suri järgmisel aastal ja Taani troonile tõuseb tema poeg Christian II, kes saab ühtlasi Norra kuningaks, ning Taani ja Rootsi vahel sõlmitakse vaherahu. Svante Nilssoni asemele saab riiginõukogu aadlike ja Taani-meelsete vaimulike otsusega regendiks esialgu Erik Arvidsson (Trolle), aga poole aasta pärast suudab Sten Sture noorem talunike ja kodanlaste seisuse toel tema koha üle võtta. Trolled on Taaniga uniooni loomise poolt, sest neil on seal suured varad. Kui Erik Trolle poeg Gustav Trolle nimetatakse peapiiskopiks, saavad uniooni pooldajad tugeva eestkõneleja ja Sten Sture arvestatava vastase, ehkki ta algul püüab sõprust hoida ja seda isegi paavsti abiga. Pärast avalikku vastasseisu vahistavad