Veriapelsin. Harriet Tyce

läbi minu, noodid, mida ma muidu nii hästi teadsin, ei pea pooltki paika. Rütm kadunud, tantsimine veel kohutavam. Ja mis on kõige kohutavam – laste näoilme, kui ta üritab kutsuda neid endaga tantsima. Ei, see pole kõige hullem – kõige hullem on summutatud hääled salvestisel. Isegi naer. Dave, Louisa – jumal küll, kas seal kõlab ka Carli naer?

      „Miks sa mind ei peatanud, kurat võtaks?”

      „Ma proovisin, aga sa ei kuulanud.”

      „Selle asemel mõtlesid sa mind filmida, kui end narriks teen?”

      „Ma ei teinud seda ebaviisakusest. Tahtsin lihtsalt, et sa näeksid, mida tähendab mõnikord sinuga elamine. Mitte alati, aga kui sa oled selline, on see väga raske.”

      Vaatan uuesti telefoni. Naine ekraanil – mina ekraanil – on kindlasti valmistunud pikaks õhtuks. Ta vaarub diivanile ja vajub raskelt istuma, et laulda Prince’i. Ja siis finaal – the Smithsi laul, milles ma olin kindel, et olen äss. See ei ole kaunis. Mu käed mobiili ümber on külmad ja värisevad. Punetus paneb mu näo turritama, häbi väänlemas mu kõhus. Sulgen silmad, aga kuulen endiselt oma häält karjumas ja lalisemas sõnu, mida ma enda arvates eelmisel õhtul nii hästi esitasin. Proovides oma värisevaid käsi kontrollida, vajutan pausile ning olen peaaegu vajutamas kustuta, kui Carl mobiili tagasi võtab.

      „Proovisin lihtsalt lõbutseda,” ütlen ma.

      „See pole lõbus, kui see kõiki teisi ärritab,” vastab Carl, pilk maas.

      „Ma ei saanud aru, et nad olid ärritunud.”

      „Selles asi ongi, Alison. Sa ei saa kunagi aru.”

      Carl läheb ära ja ma kraabin ülejäänud hautise karpidesse. Kui olen sellega lõpule jõudnud, pühin ääred puhtaks ja panen nõudepesumasina tööle. Kustutan tule, seisan pikalt pimeduses ja kuulan kõigi seadmete mühinat, lootes, et see rahustab mind ja summutab mu enda hääle. Kuulen seda endiselt purunemas nagu katkiläinud klaas.