Veriapelsin. Harriet Tyce

kuidas sellega läheb.” Ta kallutab end ettepoole ja suudleb mind laubale. „Lähen nüüd. Järgmine nädal räägime.”

      Patrick läheb minema enne, kui jõuan argumenteerima hakata. Vajun nurgas olevasse tugitooli. Kui ma poleks vaid nii purju jäänud. Pühin jakivarrukaga näolt tatti ja pisaraid, kuni mu pea vajub kõike unustades õlale.

      2

      „Emme, emme, emme!”

      Mu silmad on kinni, ma olen soe ja ma laman oma voodis ja nii armas, et Matilda on siin mulle tere ütlemas.

      „Emme! Sa magasid toolis. Miks sa oma toolis magasid?”

      Toolis. Mitte voodis. Toolis.

      „Tee silmad lahti, emme. Ütle mulle ja issile tere.”

      See pole unenägu. Teen ühe silma lahti ja panen selle uuesti kinni. „Liiga ere. Siin on liiga ere. Palun kustuta tuli ära.”

      „Tuli ei põle, rumal emme. Hommik on.”

      Teen silmad lahti. See on minu kontor, koht, kus veedan oma töönädala, täis portfelle, pretsedendiõigust, eelmise õhtu segadust. Mu tütar ei peaks siin minu ees seisma, üks käsi mu põlvel. Ta peaks kodus voodis olema või istuma köögilaua taga ja hommikust sööma. Sellegipoolest on ta siin. Sirutan käe välja, võtan tema kätest kinni, enne kui üritan end korda sättida.

      Olen tugitooli ühte nurka tõmbunud, tunnen, et mu vasak jalg on surnud. Liigutan jalgu ja tõmbun kössi, enne kui veri jäsemetesse valgub. See ei ole see, mis kõige rohkem haiget teeb. Eelmise õhtu katked jõuavad mõtteisse. Näen Matilda pea kohal lauda, mälestused Patrikust tulvavad minusse, kui laps kummardab ja mind kallistab. Panen käed Matilda ümber ja hingan sisse tema pea lõhna. See rahustab mu pekslevat südant natuke. Pole tarvis muretseda. Olen kontorisse magama jäänud pärast seda, kui joomisega natuke liiale läksin, see on kõik. Kõik, mis juhtus. Ja olen Patrickuga lõpu teinud. Kõik saab korda. Võib-olla.

      Viimaks tunnen, et olen piisavalt tugev Carlile otsa vaatamiseks. Ta on nõjatunud uksepiidale, näol täielik pettumus, nina- ja suujooned selgelt eristatavad. Tal on seljas teksad ja kapuutsiga jakk nagu tavaliselt, aga hõbedane läik tema juustes ja tema tõsine näoilme jätavad mulje, nagu oleks ta minust kümneid aastaid vanem.

      Köhatan, suu kuivab, otsides sõnu, mis pühiks selle kõik minema.

      „Tulin klubist tagasi, et uus portfell kaasa võtta ja tahtsin korraks maha istuda ja järgmisena …”

      Carl ei naerata. „Seda ma arvasin.”

      „Mul on kahju. Ma tõesti tahtsin varem koju tulla.”

      „Ole nüüd, ma tean, milline sa oled. Aga ma tõesti lootsin, et käitud seekord nagu täiskasvanu.”

      „Mul on kahju, ma ei tahtnud …”

      „Lootsin, et sa oled siin, arvasin, et tuleme sulle järele ja viime sind koju.”

      Matilda hakkab kabinetis ringi kõndima. Enne kui arugi jõuan saada, ronib ta laua alla. Ootamatu kiljatus, ta roomab välja, otse minu juurde.

      „Emme, vaata mu kätt, emme, mu käsi, see valutab, see valutab …” Nuuksed varjutavad ta sõnad. Carl tormab minust mööda ja võtab tema käest kinni, pühib seda taskurätikuga ning näitab seda mulle. See on verine.

      „Miks on põrandal katkine klaas?” Ta hääl on pinges isegi Matildat lohutades.

      Tõusen aeglaselt püsti, kummardun laua alla ja võtan sealt pildiraami, mis eelmisel õhtul sinna kukkus. Matilda naeratab mulle klaasiteravike tagant.

      „Mu pilt oli maas. Miks see maas oli?” küsib ta veel valjemini nuuksudes.

      „See pidi kogemata maha kukkuma. Mul on kahju, kallis.”

      „Sa pead ettevaatlikum olema.” Carl on vihane.

      „Ma ei teadnud, et sa siia tuled.”

      Carl raputab pead. „Ei tohiks olla mingit probleemi Matildat sinu kontorisse tuua.” Ta jääb korraks vait. „Ja asi pole selles. Ma ei oleks pidanud Matildat su kabinetti tooma. Sa oleksid pidanud eelmisel õhtul kodus olema. Nagu iga korralik ema.”

      Mul pole midagi öelda. Koristan ülejäänud klaasikillud ja pakin need vana ajalehe sisse, enne kui need prügikasti viskan. Matilda foto ei ole kahjustada saanud. Võtan selle katkise raami seest välja ja toetan oma arvuti serva vastu. Panen pluusi seeliku sisse. Carli ilme on maruvihane, kulmud kortsus, enne kui see sügavaks kurbuseks vaibub. Tunnen kurgus pakitsust, sügavat kahetsus- ja süütunnet, mis on piisavalt tugevad, et pohmelli haput maitset varjutada.

      „Mul on kahju. Ma ei teinud seda meelega.”

      Carl on pikalt vait, näol väsimus.

      „Sa näid kurnatud. Mul on nii kahju, Carl.”

      „Ma olen kurnatud. Ootasin sind eile öösel liiga kaua. Oleksin pidanud teadma, selle asemel, et vaevuda sind ootama.”

      „Sa oleksid pidanud helistama.”

      „Ma helistasin. Sa ei võtnud vastu.”

      Arvestades tema tooni, võtan kotist telefoni. Kaksteist vastamata kõnet. Viisteist sõnumit. Vajutan kustuta. Liiga palju, liiga hilja. „Mul on kahju, ma ei tee enam kunagi nii.”

      Carl hingab sügavalt sisse. „Ärme vaidleme Tilly ees. Sa oled nüüd siin. Oleme koos.” Ta kõnnib minu juurde ja paneb käe mu õlale ja tõstan hetkeks käe tema juurde, siis haarab ta minust tugevamini ja raputab mind. „On aeg koju minna.”

      Siis märkab ta mu telefoni. Ta võtab selle kätte ja uurib mõra. „Päriselt ka, Alison. Seda parandati ainult paar kuud tagasi.” Ta ohkab. „Ilmselt pean selle jälle korda ajama.”

      Ma ei vaidle vastu, vaid järgnen talle alandlikult kontorist välja.

      Sõit Archwaysse on kiire, autod ja bussid sõidavad tuules tühjadel tänavatel. Toetan pea vastu akent, vaadates eelmise öö varemeid. Burgeripakendid, pudelid, ja siin-seal edasi liikuvad väikesed prügimasinad, harjased liikumas, koristades reede õhtu jäänuseid.

      Grey’s Inn Road. Malmkäsipuud varjavad vaate muruväljakule. Rosebery Avenue, Sadler’s Wells – meenuvad ammu loetud raamatud. „Wellsis kastanjette pole”, „Veronica Wellsis”. Mis see teine oligi? See. „Maskiball Wellsis”¹. Ma tean sellest kõike – maskidest, topelteksistentsist. Pigistan käed kokku, sõrmenukid lähevad valgeks. Üritan mitte mõelda, kuidas võis mööduda Patricku ülejäänud õhtu. Kas ta uskus mind, kui ütlesin, et kõik on läbi? Kas ta läks koju või tagasi välja, et otsida mulle asendajat? Carl pöördub rooli tagant ja paneb oma käe mu käele.

      „Sa näid pinges. Varsti oleme kodus.”

      „Mul on lihtsalt nii kahju, Carl. Ja ma olen väsinud. Oleme kõik väsinud, ma tean.”

      Pöördun temast eemale, üritades süütunnet eemale tõrjuda, vaatan endiselt aknast välja. Angelist oleme möödas, Upper Streeti restoranid, mis on alguses head ja lähevad kehvaks seal kuskil Wether spoonsis Highbury Corneris. Holloway Roadi ääristavad lilleamplid, tudengibaarid karrirestoranide kohal ja lateksiriidepoodide read, mis ilmselt teenivad sama maitset nagu Patrick.

      „Kas kohtuprotsess läks hästi?” küsib Carl, katkestades vaikuse, kui hakkame sõitma mäest üles kodu poole. Olen jahmunud, tema toon on sõbralikum kui tavaliselt. Võib-olla ei ole ta enam vihane.

      „Kohtuprotsess?”

      „See, millega sa see nädal tegelesid. Rööv.”

      „Sain selle poolajal lahendatud …” Mu sõnad kostavad kusagilt väga kaugelt, nagu läbiksid need meetreid vett, pea on raske ja uimane.

      „Sa