Veriapelsin. Harriet Tyce

tagasi lauale ja kõmbin ukse suunas.

      „Mina igatahes proovin karaoket. Igavlege siis, kui tahate. On nädalalõpp, paganama päralt.”

      Täna õhtul olen vormis. Lapsed vaatavad mind suurisilmi, kui ma taban „Wuthering Heightsi” kõik kõrged noodid. Nad on vaimustuses. Heathcliff laseks mind kindlasti sisse. Veeren sügavuses Adele’iga, noogutan Prince’ile ja tema väikesele punasele Corvette’ile, jõudes siis oma muusikalise tipphetkeni – „There is a Light That Never Goes Out”. Keegi ütles kunagi, et seda lauldes kõlan ma viirastuslikult, ja see on alati minu lõpulugu. Mitte mingit „My wayd”, see on minu viis lõpetada, seljatades Morrisseyd ennast. Võib-olla. Hoian viimast tooni nii kaua, kuni suudan, ja vajun kurnatult diivanile. Olen peaaegu üllatunud, et keegi ei plaksuta, minu meelest on selge, kuidas Carl ja David ja Louisa kuulavad innukalt, imetledes mu lauluoskust.

      „… kuidas sa seda kannatad.” Louise hääl on mu laulule järgnenud vaikuses selge. Siis sosistav hääl. Kas nad räägivad minust? Ma ei olnud nii halb … Nõjatun tagasi kreemjale nahkdiivanile ja sulgen silmad. Uks lajatatakse kinni ja ma võpatan, sättides end siis tagasi patjadele, silmad kõvasti kinni.

      Veidi hiljem ärkan järsku üles. Pole kuulda mitte ühtki häält. Lähen kööki ja hakkan musti taldrikuid ja klaase laualt kraanikaussi laduma. Carl on häid klaase kasutanud, raskeid klaase, mis näivad tugevad, aga mis purunevad kohe, kui nad üksteise vastu puutuvad. Viin ühe portsu kraanikaussi ja lähen järgmisi võtma.

      Olen segaduses, kuidas pärastlõuna lõppes, olin kindel, et kõik tahavad kaasa lüüa. Kuskil mu ajusopis varitseb hirm, et keerasin kõik nässu kuidagi; mu mõtted joogist hägused, hinnanguvõime puudulik. Asjad ei ole enam nii nagu tavaliselt. Klaase köögiuksest mööda kandes hakkab mulle silma koridoris rippuv Temple’i kiriku gravüür – Carl andis selle mulle, kui esimest korda rendikoha sain ja ma olin nii tänulik tema tähelepanelikkuse eest. Peaksin tema suhtes tähelepanelikum olema. Tema enesekindlus ei ole pärast koondamist enam sama, kuigi nõustamise koolitus läks nii hästi ja tema poole kohaga psühhoterapeudi töö on väga hästi sujunud. Ta eesmärk ei olnud kunagi saada koduseks abikaasaks.

      „Ära kanna neid nii. Ma olen sulle öelnud,” ütleb Carl. Võpatan, pillates klaasid peaaegu põrandale. Klaasid kõlisevad üksteise vastu.

      „Proovisin ainult aidata.”

      „Pole vaja. Mine istu. Ma ei suuda taluda, kui sa midagi katki teed.”

      Pole mõtet vaielda. Silmitsen teda oma tuka alt. Veresoon ta meelekohas tuksleb ja ta põsed õhetavad. See värv lisab talle järsku noorust ja poiss, kes ta kunagi oli, seisab nüüd minu ees, vaid hetkeks, juuksed tumedad ja lehvivad, silmad naeratusest kortsus. See vaatepilt kaob ühes juuksepiiriga ja seisan taas silmitsi reaalsusega – pahur õhukeste hallinevate juustega neljakümnendates mees, kannatamatu ilme näol. Kuid see mälestus viibib, poiss saab mehest võitu, ja minus tärkab pisike armastuseimpulss.

      „Lähen loen Matildale.”

      „Ma ei taha, et sa teda segaksid.”

      „Ma ei segagi teda. Loen talle ainult ühe loo.” Proovin vältida kaeblikku häält. Impulss on alla andnud.

      „Ta teab, et sa oled purjus. See ei meeldi talle.”

      „Ma ei ole purjus. Tunnen end hästi.”

      „Hästi? Kui sa oled mu sõpru nii palju ärritanud, et nad läksid varem piinlikkust tundes ära? Kui pidin sind täna hommikul kontori põrandalt ära koristama?”

      „Ma olin toolis. Ja see ei olnud nii vara.”

      „Sa tead, mida ma silmas pean.”

      Ma tean, aga ma ei nõustu. „Ma ei arva, et see on õiglane. Nad ei läinud minu pärast minema. Nad oleksid võinud karaoket proovida.”

      „Jumal küll, Alison … Ma isegi ei tea, kust alustada.”

      „See pole õiglane.”

      „Ära karju mu peale. Ma ei kavatse sinuga rääkida, kui sa selline oled.”

      „Ma tean, et olen sind ärritanud, ja mul on kahju. Meil oli varem ju kogu aeg lõbus. Ma ei saanud aru, et kõigil nii igav on. Mis iganes. Ma loen Tillyle.” Lähen köögist minema, enne kui Carl midagi lisada jõuab.

      Matilda istub voodis ja loeb Clarice Beani raamatut. Seitsmeaastane, aga ikka minu beebi. Ta kallistab mind ja pomiseb: „Head ööd, head ööd, emme, ma armastan sind.”

      „Ma armastan sind ka,” vastan ma ja mässin ta lillelise teki alla. Carl tuleb sinna, kui olen tuld ära kustutamas, ning korraks seisame seal koos, vaadates meie loodud last. Pöördun tema poole ja sirutan käed välja, ta peatub hetkeks, nagu tahaks ta peaaegu mu kätest võtta, kuid taandub siis, käsi osaliselt välja sirutatud, aga sõrmed tugevalt peopesas.

      „Tegin sulle tassi teed. See on elutoas.”

      „Aitäh.” Ta on läinud, enne kui jõuan oma lause lõpetada, aga see on algus, väikseim kõigist liigutustest. Võib-olla liigub ta teosammul tagasi minu poole. Kuigi ma tean, et see on rohkem, kui ma väärt olen. Kõigest kakskümmend neli tundi tagasi lubasin endale, et teen ainult ühe dringi ja lähen koju. Tunnen hetkeks sügavat masendust. Ma ei suuda isegi ühest dringist kinni pidada, ma ei suuda minna koju, nagu peaksin. Vaatan pikalt tühjusesse, kahetsen oma meelekindluse kõikumist, kuid raputan end siis sellest välja. Joon tee ja lähen voodisse, emotsioonidest ja väsimusest ülekurnatud. On olnud pikk nädal. Jään magama kerge kolina ja pladina saatel, kui Carl nõusid peseb. Vähemalt pakkusin abi.

      3

      Nad lahkuvad enne, kui ma üles ärkan, üheskoos lossi, nagu näen lühikeselt teatelt, mille Carl jättis. Ma ei suutnud sind üles ajada. Pidime minema. Sul on nagunii tööd teha. Pesin nõud ära. Mitte ühtki suudlust lõpus. Pahur, mitte pahurad. Ma olen ka pahur – lubasin kaasa minna. Nad oleksid pidanud mind kaasa võtma. Kui saan aru, et nad on läinud, proovin helistada, aga telefon on välja lülitatud. Laman voodis, kuulan tema häält kõnepostis. Ei saa su kõnele vastata. Ei saa su kõnele vastata.

      Pigem ei taha.

      Viimaks saan ta kätte: „Miks sa mind üles ei ajanud?”

      „Ma proovisin. Jõllitasid mind, saatsid mind kuradile. Arvasin, et parem on lasta sul magada.”

      Ma ei mäleta seda üldse. „Ma ei ärganud enne ühteteist. See ei ole minu moodi.”

      „Olid eelmisest õhtust audis.”

      „Sa oleksid pidanud rohkem vaeva nägema, et mind äratada. Või oleksid pidanud ootama.”

      „Ma proovisin, Alison. Aga mitte miski ei mõjunud. Läksime üheksa ajal. Kui oleksime hiljem läinud, poleks mingit mõtet olnud minna.”

      „Õigus. Igatahes mul on väga kahju. Ma ei teinud seda meelega. Saan ma Matildaga rääkida?”

      „Ta mängib praegu. Ma ei taha teda mängu pooleli jättes ärritada. Ta oli nii nukker, et sa ei tulnud, aga nüüd on tal parem. Las see olla.”

      „Ma ei saa aru – ma ei maga kunagi nii kaua. Ma ei kavatsenud. Palun ütle talle vähemalt, et mul on kahju.”

      „Asi on nii, nagu on,” vastab Carl. Paus ning siis vahetab ta teemat, ma ei saa enam vastu vaielda. „Saad sa tööd tehtud?”

      „Ma alustan. Teen õhtusöögiks hautist.”

      „Hästi, lasen sul sellega alustada.” Ta lõpetab enne, kui jõuan hüvasti jätta. Hoian sõrme helistamise ikooni kohal, aga vajutan selle asemel koduikoonile, katkestades kogu protsessi. Räägime hiljem mõnusa õhtusöögi ajal. Ütlen Tillyle, et mul on kahju, ja et ma ei tahtnud väljasõidust ilma jääda. Raputan pea selgeks ja astun voodist välja, tõmban pidžaama selga ja lähen alumisele korrusele tööd tegema.

      Pärast