Veriapelsin. Harriet Tyce

      Otsin tema kätt, aga ta taandub järsku ja vaatab enda ümber ringi. Nõjatun tagasi toolile, lükkan juuksed näolt eemale. Kõik on läinud. Kuidas ma seda ei märganud?

      „Kus kõik on?”

      „Klubis. Seal Swishis. Tahad ka minna?”

      „Mulle näis, et rääkisid Alexiaga.”

      „Sa siis ikkagi märkasid mind siia tulles. Ma mõtlesin …”

      „Sina olid see, kes mind vältis. Sa isegi ei vaadanud üles, et tere öelda.” Proovin varjata oma nördimust, aga see ei õnnestu.

      „Kuule, pole põhjust stressata. Andsin Alexiale natuke karjäärinõu.”

      „Vean kihla, et seda sa just tegidki, kurat võtaks.” Nüüd on liiga hilja, kogu armukadedus paiskub välja. Miks ta minuga alati nii käitub?

      Kõnnime koos klubisse. Proovin paar korda Patricku käest kinni võtta, aga ta tõmbub eemale ja enne sissekäiguni jõudmist lükkab ta mind kahe kontorihoone vahele pimedasse nurka, ja võtab mu lõuast kinni. „Hoia oma käed minust eemale, kui sisse lähme.”

      „Ma ei pane kunagi oma käsi su külge.”

      „Jama, Alison. Viimati, kui siin käisime, üritasid sa mind kobada. Tegid selle nii ilmselgeks. Ma üritan sind ainult kaitsta.”

      „Pigem ikka kaitsed ennast. Sa ei taha, et sind minuga koos nähakse. Ma olen liiga vana …” Mu hääl jääb vaikseks.

      „Kui sa nii rääkida kavatsed, peaksid koju minema. Ma üritan su mainet kaitsta. Kõik su kolleegid on siin.”

      „Sa tahad Alexiaga semmida, minu koristad lihtsalt teelt eest.” Mu silmist valguvad pisarad, igasugune väärikus ammu kadunud.

      „Ära tee sellist stseeni.” Patricku suu on mu kõrva ääres, sõnad vaiksed. „Kui sa stseeni korraldad, ei räägi ma sinuga enam kunagi. Nüüd lase minust lahti.”

      Ta lükkab mind eemale ja kõnnib ümber nurga. Komistan kontsadel, toetan käe vastu seina, et mitte kukkuda. Kareda tsemendi ja tellise asemel jääb mu peopesa alla mingi kleepuv mass. Kindlalt jalgel, nuusutan oma kätt ja öögin. Kurat. Keegi naljavend on kogu vahekäigu seina sitaga kokku määrinud. See hais muudab mind palju kainemaks kui ükskõik mis sõna, mida Patrick mulle sisistas.

      Kas peaksin suhtuma sellesse, kui märki lahkuda? Kuradi päralt, ei. Ma ei jäta mitte mingil juhul Patrickut ööklubisse iseenda hooleks, kõigi näljaste naiste hulka, kes üritavad meeleheitlikult kontori ühele kõige olulisemale õigusnõustajale muljet avaldada. Pühin kõige suurema pasa seina puhtale osale ja kõnnin enesekindlalt Swishi, naeratades uksehoidjale. Kui piisavalt kaua käsi pesen, saan haisu maha. Mitte keegi ei saa teada.

      *

      Tekiila? Jah, tekiila. Veel üks naps. Jah, kolmas ka. Muusika tümpsub. Tantsin nüüd Roberti ja Sankariga, nüüd abidega, nüüd näitan praktikantidele, kuidas asi käib, naeratan, võtan nende käest kinni ja keerlen ja tantsin uuesti omaette, käed pea kohal lehvimas, taas kakskümmend ja mitte ühtegi muret. Veel üks naps, džinn toonikuga, pea liigub rütmiliselt tahapoole, juuksed katavad näo.

      Patrick on kuskil siin, aga mul on ükskõik, ma ei otsi teda, kindlasti pole mul õrna aimugi, et ta tantsib väga lähedaselt Alexiaga, näol naeratus, mis peaks seal olema ainult siis, kui ta on minuga. Ma võin seda mängu mängida. Kõnnin jõnksataval sammul baari. Näen hea välja. Tumedad juuksed stiilselt näo eest minema lükatud, peaaegu neljakümnese kohta vormis – võrdne mistahes kahekümnendates tegelasega siin ruumis. Isegi Alexiaga. Eriti Alexiaga. Patrick näeb, oi, tal on kahju, tal on nii kahju, ta kaotas oma võimaluse, rikkus selle ära …

      Algab uus laul, valjem biit, ja kaks meest pressivad end minust mööda tantsupõrandale. Kõigun jalgadel ja kukun, võimetu hetke peatama, mu telefon kukub taskust. Kukun ühe naise vastu, kel on käes punane vein, mis pritsib nüüd igale poole, tema kollasele kleidile ja minu kingadele. Naine silmitseb mind ärritunult ja läheb minema. Mu põlved on mahaläinud märjukesest niisked ja üritan end koguda, enne kui püsti tõusen.

      „Tõuse püsti.”

      Vaatan üles ja siis uuesti maha. „Jäta mind rahule.”

      „Mitte sellises seisukorras. Tule nüüd.”

      Patrick. Ma tahan nutta. „Lõpeta minu üle naermine.”

      „Ma ei naera su üle. Tahan lihtsalt, et sa püsti tõuseksid ja siit ära läheksid. Aitab nüüd selleks õhtuks.”

      „Miks sa mind aidata tahad?”

      „Keegi peab. Kõik su kolleegid on laua leidnud ja valavad kõrist prosecco’t alla. Nad ei märka, kui me ära lähme.”

      „Sa tuled minuga?”

      „Kui sa sellega algust teed.” Ta ulatab käe ja tõmbab mind püsti. „Mine välja, ma tulen sinna.”

      „Mu telefon …” Silmitsen põrandat.

      „Mis sellega on?”

      „See kukkus maha.” Näen seda ühe laua all tantsupõranda serva ääres. Ekraan on mõranenud ja õllega kokku kleepunud. Tõmban selle seeliku vastu puhtaks ja liigun baarist välja.

      Patrick ei puuduta mind, kui kontorisse kõnnime. Me ei räägi, ei aruta seda. Teen ukse lukust lahti, kolmandal katsel sisestan õige alarmikoodi. Ta järgneb mulle minu kabinetti, tõmmates mu riideid, ta ei suudle mind, vaid lükkab mind näoga vastu mu lauda. Tõusen üles ja vaatan talle otsa.

      „Me ei peaks seda tegema.”

      „Sa ütled seda iga kord.”

      „Ma mõtlen seda.”

      „Sa ütled seda ka iga kord.” Ta naerab, tõmbab mind enda vastu ja suudleb. Pööran pea kõrvale, aga ta tõstab käe ja pöörab mu näo enda vastu. Hetkeks on mu suu ta huulte vastas kange, aga tema lõhn, maitse saavad võitu.

      Tugevamini. Kiiremini. Mu pea vajub mütsuga laual olevatesse kaustadesse, kui ta tagant minusse tungib, peatub hetkeks ja liigutab end.

      „Ma ei öelnud …” alustan ma, aga ta naerab, ja annab häälega märku, et oleksin tasa. Üks käsi tõmbab mu juukseid ja teine lükkab mind vastu lauda ja mu sõnad muutuvad nuukseks, hingetõmbeks. Uuesti ja uuesti vastu lauda ja siis kukuvad kaustad ja kukkudes tabavad need pildiraami ja ka see kukub ja klaas puruneb ja see on liig, aga ma ei saa teda peatada, ja ma ei taha teda peatada, aga ma tahan, ja uuesti ja uuesti, ja ei, ära lõpeta, ära lõpeta, lõpeta, see on valus, ära lõpeta, kuni kuulen oiet, ja ta on valmis, ta tõuseb end pühkides ja sirgu ajades.

      „Me peame selle ära lõpetama, Patrick.” Tulen laualt maha ja tõmban püksikud ja sukad üles, lükkan seeliku põlvedeni ilusti sirgeks. Ta tõmbab püksid üles ja topib särgi püksi. Proovin oma pluusi kinni nööpida.

      „Sa tõmbasid nööbi eest,” ütlen ma, sõrmed värisemas.

      „Olen kindel, et saad selle tagasi õmmelda.”

      „Ma ei saa seda praegu tagasi õmmelda.”

      „Mitte keegi ei märka. Siin pole kedagi. Kõik magavad. Kell on peaaegu kolm öösel.”

      Vaatan põrandal ringi ja leian nööbi. Lükkan jalad kingadesse, komistades vastu lauda. Kabinet pöörleb, pea on uuesti uimane.

      „Päriselt ka. See peab lõppema.” Üritan mitte nutma puhkeda.

      „Nagu ma ütlesin, ütled sa seda alati.” Patrick tõmbab jaki selga ega vaata mulle otsa.

      „Ma lõpetan selle. Ma ei saa sellega enam hakkama.” Hakkan ihust ja hingest nutma.

      Ta