Newtoni esimene seadus. Maniakkide Tänav

lööb oma paabulinnusulgedest lehvikuga tehtult tema poole.

      „Milline rumalus! Ega te taha ometi meid sõtta viia?“

      „Loomulikult mitte, kuid me peame olema valmis...“

      „Kallis Süümet,“ ja kuninganna suust kostab sõna „kallis“ niiviisi, et Süümetil käib magus jõnks südame alt läbi. Süümet loodab, et kuninganna saatjaemandad, kes sammuke eemal omavahel jutlevad, seda tooni ei kuulnud.

      „Kallis Süümet, te peate tegema kõik selleks, et mingit sõda ei tuleks. Minu kodumaa Rootsi on niigi aina sõjas. Ma olen siin Rootsisuve sõja rahupandina ja ma laiendan oma missiooni ka Maariigi ja Leedu suurvürstkonna suhetele – ei mingit sõda!“

      Süümet kummardab galantselt ja suudleb ta kätt.

      „Ma teen, mis minu võimuses.“

      „Siis on minu soosing teiega.“

      Kuninganna liigub edasi, peatudes veel siin ja seal, et õukondlastega mõni sõna vahetada. Kuid Süümet teab, et see kõik on vaid näitemäng, tema kallim tuli siia vaid selleks, et hetkeks tema lähedal viibida. Rahuldatult lahkub ta kuningalossist, et minna järgmisele kohtumisele, mis ei ole ehk nii meeldiv, kuid sellegipoolest mitte vähem oluline.

      Süümet kohtub oma agendiga tagasihoidlikus postijaamas ühe vahe võrra enne Jõgevahe linna. Ta saabub üürikalessi moega sõidukis, kandes pikka mittemidagiütlevat mantlit, saatjaks vaid kaks tursket ja vaikivat ihukaitsjat, kellest üks etendab kutsarit ja teine toapoissi. Ta istub isandakambrisse, joob seal aeglaselt mõdu ning laseb mõtteil voolata. Tema ihukaitsjad ühinevad muu, madalama rahvaga üldsaalis, kuulates, mida sulased ja teenrid kõnelevad ning rändharjuskid ja muud vandersellid pajatavad. Peagi saabub kuller. Kutsar tunneb ta ära ja juhatab jalamaid tagakambrisse, mille ukse juurde ta laisalt piipu popsutama jääb, et keegi ei saaks isandat tema tegemistes segada. Kambris ulatab kuller oma saadetise isand Süümetile.

      „Siin on Leedu saadiku järjekordne kiri suurvürst Gintarasele.“

      „Nii-nii, vaatame, mida see rebasenahk siis kirjutab.“

      Ta laseb „toapoisil” kirja niiviisi avada, et selle vahapitserile vähimatki märki ei jää. Kuna ta ise Leedu keelt ei oska, siis loeb ja tõlgib seesama toapoiss talle kohe kirja ka ette. Kõige huvipakkuvamalt kõlab Süümetile järgmine lõik:

      Kui Maariigi ambitsioone ei ohjeldata, siis võivad selle tagajärjed meie plaanidele saatuslikuks osutuda. Ma tean, et Maariigi tugevust ei tohi mõõta territooriumi suurusega, kuid tema võim teiste ugrilaste üle on pigem imponeeriv viirastus kui tõelise tugevuse allikas. Ent kardan, et rahvas, kes siinse karmi kliima tõttu suudab taluda vahelduvaid aastaaegu paremini kui ükski teine, kes on harjunud orjaliku sõnakuulmisega, kes vajab eluks väga vähe ja on seetõttu suuteline väga odavalt sõda pidama, et niisugune rahvas on tõenäoliselt siiski kuri vastane.

      Kardab – see on väga hea, mõtleb Süümet. Siis ei pea me tegema muud kui survet tugevdama ja näitama, et olemegi valmis niimoodi „kurjasti“ vastu hakkama, et neil taevas pea kohal süttib.

      „Nende maa on aga praegu sõjaks väga vähe valmis ja kui me oleme kiired, siis takerduvad nad oma jalgadesse ja peavad jõuetuna pealt vaatama, mis Viidumaaga sünnib.“

      „Seda me juba vaatame,“ pomiseb Süümet, kuid mitte nii veendunult, kui talle endale meeldiks. „Kas me saame selle osa ümber kirjutada?“

      Niinimetatud toapoiss raputab pead.

      „Võimalik, kuid mitte siin ja ka palees mitte eriti ruttu. Ta on seekord kasutanud väga veidrat värvi tinti ja igale lehele eraldi pitseri pannud. Lisaks on mul kahtlus, et ridadesse on paigutatud ka koodsõnad. Kõige sellega tegelemine võib võtta nädala või isegi paar. See koodsõnade asi on kõige raskem.“

      „Lausa niiviisi?“

      „Isand Slowackile saabus hiljuti uus abiline Leedumaalt,“ tähendab kuller. „Vist hakati midagi kahtlustama ja tema juurde läkitati salasõnumite spetsialist.“

      „Või teine võimalus – sõnumid muutusid ohtlikumaks ja tähtsamaks.“

      Süümet vajub mõttesse, kuid jõuab üsna kiirelt otsusele.

      „Kirjutage see hilisemaks uurimiseks ümber ja sulgege siis ümbrik nagu ennist oli. Laseme mõned sõnumid niisama läbi, sellal aga nuputame tindi ja koodsõnade kallal.“

      Ta maksab kullerile, istub koos temaga sinnasamma ja rüüpab toapoisi tegemiste järel oodates mõdu.

      „Pange, mu sõber, oma reisil kõike hoolsalt tähele,“ tähendab Süümet kullerile. „Vägesid, nende liikumist, kaitseehitisi. Kuulake iga sõna, jälgige meeleolusid.“

      „Pole esimene kord.“

      „Kuid see on esimene kord, kui asi on meile niivõrd hädaohtlik. Kuramaa kaotus oli paljuski meie tähelepanematuse ja muretuse vili. Me ei tohi lasta sel korduda, kõik toimub meie piiridele juba liiga lähedal.“

      „Ärge muretsege,“ kinnitab kuller. Kuid Süümet muretseb siiski.