Newtoni esimene seadus. Maniakkide Tänav

paljude näole naeru. On aga üks inimene, kes ei suuda nii kauni päeva alguse üle rõõmustada. Ta seisab rapitud õhulaeva pardal. Liiga väsinud on selle laevukese kapten rõõmustamiseks, ehkki ta küll kaua koidikut oodanud on. Terve vihase öö on ta oma elu eest võidelnud, hoidnud laeva liikumas ja raskelt õhus rippumas. Kõik, mis on võimalik ahju ajada, on ta lahti kiskunud ja ainsa katla ahnesse, lõppematu isuga kurku toppinud. Ta on lappinud rebenenud gaasikotti, rippudes selle võrgus maa ja taeva vahel, mitmel korral libastudes ja vaid ime läbi püsima jäänult. Kuid nüüd tunneb vapper õhurändur, et lend jõuab lõpule. Valgus on saabunud ja kapten otsib ohutut maabumispaika. On ka viimane aeg, sest enam rohkem ei anna lahti kiskuda ühtegi lauda või prussi, ilma, et kogu laevakere lõplikult järgi annaks. Kapten ja torm on kahepeale rassides rebinud ära kõik, mis võimalik. See pole olnud ainult kahjuks, vaid vastuoksa, kapten on oma tööd teinud kaine arvestusega ja tema vaev on olnud laevukesele suureks abiks, sest aina kergemaks muutudes on “Leehaldjas” suutnud vaatamata kaotatud tõstegaasile siiani lennul püsida.

      Nüüd viimaks märkab kapten lõputu metsa turritavate piikide taga küla ja küla ümber suuri põllulappe. See on tema oodatud võimalus! Ent “Leehaldja” jõud on raugemas ning kapten tunneb tema agooniliste värinate järgi, et õhuratsu ei pruugi lagedani jõuda. Meeleheites tormab kapten kõikuvast trepist alla, haarab vöölt kirve, mida ta on juba terve öö vibutanud ning hakkab raiuma katla põrandakonstruktsiooni. Katelt ei ole enam vaja, tuul udjab “Leehaldjat” niisamagi soovitud suunas ja laev vajab kergendust. Raksuvad hoobid, puidu surmakarje ja raske ohkega vajub katel läbi põranda. Vihaga, et teda niiviisi hüljati, virutab ta korstnaga oma hukutajale raske hoobi, nii et see äärepealt samuti üle parda kukub. Vaid suuri vaevu suudab kapten klammerduda ühe nurga külge ja surmast pääseda. Tuima pilguga jälgib ta enese taha sädemeid jätva aurumasina lendu, mis nagu sabatäht alla maa poole sööstab ja sinna jõudes endale läbi okste teed murrab ning siis maaga kohtudes pauguga lõhkeb. Kapten upitab end august välja ja ajab põlvili. Tema jõud on sellega raugenud. Surmavarena lohistab ta end tagasi üles, rooli juurde. Juhtimisele “Leehaldjas” enam ei allu ja seepärast istub kapten lihtsalt tüüriratta kõrvale, sidudes end selle külge kinni. Nüüd ei ole enam teha muud, kui vaadata näkku sellele, mis saatus toob. Kapteni noor ja peente joontega nägu on suurest kurnatusest sisse langenud, muutunud surimaski sarnaseks, kus tuhmunud silmad mustades aukudes pingul põsesarnade kohal miilavad. Nüüd on tal aega vaadata kaunist maastikku, erutatult külavahel ja põldudel jooksvat talurahvast, päikesetõusu, kõike, sellal kui õhulaev aina maa poole laperdab.

      Viimaks vilksatavad läbi pardaaukude alt mööda viimaste puude ladvad, haarates krabisedes “Leehaldja” järele. Korraks tunneb kapten metsa uimastavat lõhna ja siis vajub õhulaev vastu maad. Suur lotti vajunud gaasikott võtab löögi raskuse endale. Kaptenit paisatakse edasi, nii et nöörid, millega ta end kinnitanud on, valusalt sisse soonivad. Ta pea tantsib takukoonlana, allesjäänud tekiehitised ragisevad ja murduvad ja siis on kõik läbi. Laisa ohkega vajub rebenenud tõstekott kurinal upakile ja hakkab endast jõuetult viimast gaasi välja köhima. Õhulaevnik oigab, rohkem valust kui õnnest, mille tundmiseks ta on liiga väsinud, ja seob end lahti. Korraks jalule tõusnud, vajub ta sinnasamma istuma ja kössitab selle hiiglase viltuvajunud ja kipakas varjus. Tal puudub tahe edasi tegutseda, on vaid soov puhata terve öö käinud võitlusest surmaga ning leinata hukkunud kaaslasi. Noor naine surub end laeva kägiseva kere vastu päikeselaiku, sest kuigi tal on kalevist kaptenikuub ümber, hiilib higisele kehale igast küljest ligi jahedust. Kapten mõtleb oma kaaslastele. Isand Kaupo oli mees, kes palgatud salga eesotsas emand Svajone tema vangipõlvest vabastas, selle laeva siin verevalamisega kaaperdas ja Svajone juhtimisel õhku tõstis. Ei ole enam seda vaprat salka ega isand Kaupot. On ainult tema, Ungurmuiža Svajone, oma sõjasaagiks saadud kaptenikuues.

      Äkki kuuleb emand Svajone sammude müdinat ja paljude häälte kaja. Ta tõstab pea ja ajab end jalule. Enne, kui ta laeva kere tagant välja astub, kohendab ta riideid. Nööpe kinni seades tajub ta, et hääled, mis kostavad, ei ole sugugi heatoonilised. Teiselt poolt “Leehaldja” suurt tõstekotti algab hirmus klohmimine ja sõimukisa. Svajone hiilib laevakumerust mööda ettevaatlikult kisa suunas. Tundub, nagu võideldaks seal kellegagi. Ta piilub ümber nurga ja nähes toimuvat, tõmbub jalapealt tagasi. Vaatepilt kohutab teda, sest ühe hetkega on ta taibanud, mis sünnib.

      “Leehaldjas”, mis teda nii ennastsalgavalt läbi tormi kandis, on üks väheseid omataolisi masinaid maailmas. Teade sellest on küll kulutulena üle maailma levinud ja kõikjal arenenud paigus tehakse õhuvallas lendamise katseid, kuid niiviisi on see haritud inimeste seas. Talurahvas, kes on enamasti kirjaoskamatu ja ei loe mitte ajalehti vaid ilmamärke ja ei usu teadusesse, vaid loodusvaimudesse, on säärast elukat nähes haaranud hangud ja kirved ning sööstnud oma põldu tallava õhukoletise vastu. Küllap peavad nad seda mingiks hiiglaslikuks kratiks, kes, tulesaba korstnast väljas, on tulnud nende orast varastama. Svajone tõmbub tagasi. Ta ei taha praegu nende tulivihaste ja hirmunud talumeeste kätte sattuda. Tema jutust ei oleks mitmekümne vihast, hirmust ja oma teo kangelaslikkusest hullunud hangumehe vastu mingit abi. Ta taganeb, taganeb ja paneb siis plagama, hoolitsedes, et laev tema ja talumeeste vahele jääks.

      Aegamööda Svajone jooksuhoog raugeb, väsimus annab endast siiski rängasti tunda. Seevastu külmus on ihust kadunud, pigem õhkab kogu ta keha hoopis lämmatavat palavust. Viimaks leiab ta end läbi võsa vedades ootamatult keset paeplaatidega kaetud noolsirget maanteed. Svajone vaatab ühele ja teisele poole, otsides mõnda viidet, kuhu see tee viib ja kuskohast tuleb. See, arutleb ta, ei saa olla miski muu kui Daugpils-Põltsamaa tee, sest ükski teine ei ole siinkandis niiviisi sillutatud. Need plaadid on iidsed, maha laotud juba sajandeid tagasi Maariigi legendaarse valitseja Lemmit Ühendaja poolt, kelle võitudest ja nende võigastest tähistamistest räägiti siiani legende. Siis kuuleb noor emand selja taga tõllarataste põrumist. See on postitõld. Vaatepilt on nii elustav, et Svajonele tuleb hellus südamesse.

      „Hei! Pea kinni!“ hõikab ta.

      Kutsar, kes oma pukis tukub ja on seega maganud maha ka taevase koletise alla langemise, mis talle muidu oleks üle metsa kätte paistnud, võpatab üles ja haarab püstoli järele. Svajone rehmab käega.

      „Jäta! Ma ei ole röövel vaid teekäija. Võta mind peale, hea mees.“

      Kutsar takseerib maanteehulgust kahtlustava pilguga, kuid kaptenikuues neiuni jõudes peatab siiski tõlla. Ta ei saa unisena aru, on ta ees naine või noor poiss, kuid tal pole sellega ka huvi.

      „Sees ruumi ei ole,“ teatab ta.

      „Mulle kõlbab ka sinu kõrval istuda.“

      „Raha on?“

      „Saab makstud.“

      Svajone pistabki postipoisile pihku paar münti, mis ta kaaperdatud “Leehaldja” kaptenikajutist leidis. Postipoiss rahuneb, laseb teelisel peale ronida ja nõõtab hobuseid. Noor emand tõmbub oma veidi liiga suures kalevist kuues kössi ja tunneb viimaks, et võib end vist lõdvaks lasta. Tõusva päikese kiirtes sooja saades jääb ta uinutava põrina ja rappumise saatel jalamaid magama.

      5. peatükk: Nõupidamisest

      Maa Walla Kuulutaja

      Nädalileht ülematele ja alamatele

      ––––––––