Newtoni esimene seadus. Maniakkide Tänav

teisi asutisi.

      ––––––––

      Sellel heitlike ilmadega ajalgi on ilusaid hetki, kui marude möödudes vilksatab selge, valge päev, mil maa võtab nägusama ilme. Metsad ja väljad hingavad linna poole sooja. Loodus on ärganud, uuenenud, noor ja värske. Kuid inimesed selle kauniduse sees on ikka endised. Kõndides mööda kuningalossi lõputuid koridore, mõlgutab isand Süümet taas rahutuid mõtteid. Süümetit sõda ei veetle, tema on oma aumärgid ja varandused juba ammu kätte saanud ja seiklusjanu kustutanud. Nüüd mõtleb ta vaid, kuidas saavutatut hoida ja kasvatada. Kui ta kuninglikku kabinetti jõuab, on Tema Kõrguse ümber koos peaaegu kõik sõjakogukonna esindajad – kuninglik kaiülem isand Mägi, sõjandusnõunik isand Soomets ja teised. Ainsa sõbrana näeb Süümet vaid rahanduse eest vastutajat, kuid viimase näol on nii löödud ilme, et välisnõuniku süda otsemaid halba aimab. Kuningas istub maakaartide ja paberitega kaetud suure laua ühes otsas, sellal kui nõunikud on ümber laua, kes uurib pabereid, kes vestleb.

      „Te jäite veidi hiljaks,“ lausub kuningas isand Süümeti sisenemisel vihaselt. Õnneks ei ole see viha suunatud tema isiku vastu, nagu Süümet kohe kergendusega taipab. „Kas teate mida see Leedu isand mulle öelda julges?“

      Tema Kõrgus hüppab läbematult püsti, et oma tiraadi lõppedes jälle istuma vajuda. Ta on rahutu, ärevil, pahane.

      „Ta heitis ette, et me ei armasta Leedu suurvürstiriiki. Ma vastasin: „Ei, ma kindlasti ei armasta teie riiki, sest ta on meile alati ainult halba teinud! Millisteks on nad mannutanud latgalid – uhke ja sirge Tooru rahva? Nad on pandud Dievase^[1] taldu lakkuma! Dievastatud, pooleldi küüditatud ja välja suretatud! Praegu tehakse sama meie vendade kuralastega! On ju selgelt näha, keda nad järgmiseks noolivad – Viidumaa! Seejärel setud, mulgid – siit kuni saamideni välja!“

      Süümet noogutab, sellele ei saa vastu vaielda. Ta silub oma vuntsi ning lausub, pannes oma häälde nii palju elukogemust ja autoriteeti, kui suudab:

      „Jah, see kõik on väga halb, Teie Kõrgus, kuid miks nii järsult? Me ei tohi metsalist ärritada. Meie riik ei ole sõjaks valmis.“

      „Kuidas nii, ei ole sõjaks valmis?“ teeb häält sõjandusnõunik Soomets. Mõõk tema puusal kõigub, nagu tahaks suure õhinaga lähemale hüpata ja oma isandale vastuvaidlejal keele suust kaksata. „Meie väed on varustatud ja välja õpetatud. Meie moraal on kõrge. Leedu dievakehkaritest oleme igal juhul üle!“

      Sõjakogukonna kalevlased muhelevad, Tema Kuninglik Kõrguski noogutab heakskiitvalt. Süümet aga tõstab käe: „Millised väed? Meil on praegu vaid mõni lipkond suurnike ratsureid!“

      Isand Soomets astub enesekindlalt lähemale. Ta on suur mees ja soovib oma kogu sõnade kaalule juurde lisada. Tema põskhabe läheb puhvi, kui sõjandusnõuniku põsed sõnu pahvakatena välja paiskavad.

      „Loomulikult kutsume maakaitseväe kokku!“

      „Aga need on ju välja õpetamata!“

      „Aga isand Räme põlismalev?“

      Tema Kuninglik Kõrgus tõstab oma hoolitsetud käed.

      „Isandad, palun! Ärge kembelge, läheme asjalikuks.“

      Ta pöördub Süümeti poole.

      „See ultimaatum! Mida te välisasjade nõunikuna soovitaksite?“

      „Otsida liitlasi!“

      Süümeti suureks kergenduseks toetab teda selles isegi isand Mägi. Kaiülem on astunud sõjandusnõuniku selja taha, tahtes sellega temale oma igakülgset toetust näidata.

      „Sedasama soovitasime Tema Kuninglikule Kõrgusele meiegi.“

      Kuningas noogutab närviliselt. Ta sikutab oma käisepitse ja lausub keskendunult.

      „Loomulikult ei saa me Rannamaale, kui seal peaks sõda puhkema, minna appi üksi. Teen kõik võimaliku, et vältida sõda, kuni meil pole ka teisi abimehi.“

      Süümet noogutab Tema Kõrgusega kaasa, isegi naeratab korraks Soometsale ja nüüd silib ta oma vuntsi juba palju rõõmsamalt. Tundub, et asi ei olegi lootusetu. Ta vaatab kohalviibijate seas tähelepanelikult ringi.

      „Ma näen teie ümber nii palju sõjaväelasi, ega te pole veel ühtegi sõjalist vahendit ette võtnud ?“

      Tema Kõrgus tõuseb hoogsalt ja võtab sisse poosi, milles ta tavatseb käske jagada.

      „Olge mureta, ei ole. Otsustasime vaid Tema Kõrgeaususe rahandusnõunikuga suure saladuskatte all tuua tagasi nelikümmend miljonit maakrooni, mis meil Leedu pankades hoiul on.“

      „Kuid oleks aeg hakata vägesid üle vaatama, et näidata oma toetust randlastele,“ lausub sõjandusnõunik Soomets, „ja julgustada sellega võimalikke liitlasi.“

      „Just! Suurepärane,“ hüüab Toivo II. Tema nooruslik nägu lööb tegutsemisõhinast särama. Noormees kohendab alateadlikult kalliskividega kaetud mõõgarihma ja silub peenekoelisi kaelusepitse, nagu seisaks juba paraadil rahvahulkade ees. Süümet vaatab Tema Kuninglikku Kõrgust ja saab aru, et kuningas on saabunud raskete aegadega rahul. Tal on juba ammu igav, kuid nüüd viimaks on ta leidnud meelelahutuse. Tema Kõrgus tõstab lõua kõrgemale, ta hääl tugevneb ja nüüd tulevad käsud.

      „Teie, isand sõjandusnõunik, vaatate olemasolevad malevad üle ja lasete maakaitseväed kokku tuua. Teie, isand Süümet, hakkate otsima meile liitlasi ja teete piiri taga selgitustööd. Rahandusnõunik – päästke meie raha Leedu pankadest ja leidke lisaraha kokku kutsutavate maakondlike malevate ülalpidamiseks. Teabenõunik – vaadake, et rahvas saaks asjade käigust õige pildi!“

      Ta plaksutab ilmselge entusiasmiga käsi.

      „Tööle, mu isandad!“

      See on lahkumismärguanne. Igasugune jätkuv arutelu ainult pahandaks süserääni ja nõunikud lahkuvad. Nende üheskoos väljumine tekitab ootesalongis suminat. Siin viibib hulgaliselt audientsi palujaid. Kuninga vastuvõtule saamine võib võtta päevi ja seepärast on end siia sisse seatud nii mugavalt kui võimalik. Paljud aga ei soovigi kuninga audientsi, vaid teavad, et siin võib kohata mõjukaid isikuid, kelle vastuvõttu nad peaksid teiste uste taga kaua ootama, siin aga saavad nad neile märkamatult läheneda. Isand Süümet surub ukse taga hävastijätuks kätt rahandusnõunikuga ja jääb siis justkui juhuslikult lähedal seisjatega vestlema. Ta vahetab sõna ühe ja teisega, keda tema sekretär on muidu suutnud nõukojas eemale tõrjuda. Kui harilikult teda selline ligitikkumine pahandaks, siis praegu on ta selle üle rõõmus ja tema rahulolust saavad ka palujad osa, nii et kõik tema ümber säravad. Tegelikult piidleb Süümet aga varjatult ringi ja ootab kedagi, kelle saabumine võtab aega. Alles siis, kui ta on juba lootust kaotamas ja end lahkuma seab, märkab ta otsitavat. Salongi siseneb Tema Hiilgus kuninganna Botvi, Tema Kuningliku Kõrguse Toivo II kaunis abikaasa. Kõigi salongis viibijate silmad pöörduvad silmapilk käskijanna poole. Süümetki võib seepärast seda kaunist ilmutust avalikult vaadata, kartmata sosinaid. Vaatepilt on ta silmadele ja südamele sametiseks silituseks–mitte maitsekas ja kalliskividega üle külvatud brokaatkleit, vaid Botvi enese olemus, see suursugune büst, armsalt veidi längus õlad, graatsiline, Süümeti kingitud briljantkaelakeega kael, targad sinised silmad ja heledad kiharad, mille lõhn on igal ööl vana õukondlase unede osaks.

      Kauni valitsejanna jälgimine kutsub Süümetis esile sügava, südamele kalli, samas aga piinava rõõmu. Rõõmu, milles on kulla puhtust ja ahastuse teraskülmust, rahuldust, mida tunneb janus piinlev inimene, kes, roomanud kaevuni, ei hooli teadmisest, et see on mürgitatud, ning joob sealt ahnete sõõmudega. Justkui muuseas õõtsub Botvi läbi inimsumma Süümeti juurde.

      „Ma näen, et kõik on nii elevil. Mina aga ei tea midagi. Öeldakse, et teie olete kõigi sündmustega